Kristus on surnuist üles tõusnud!

Nii jõulusid kui ülestõusmispühi on kirikus traditsiooniliselt pühitsetud öösel. Mitte läbematuse pärast, et kauaoodatud rõõm kiiresti kätte saada, vaid need sündmused leidsidki algselt aset öösel. Jeesuse sündimise esimesteks tunnistajateks olid öösel loomi valvanud karjased. Ülestõusmise esimesteks tunnistajateks on naised, kes juba enne koitu Jeesuse hauale jõudes leidsid, et uks on avatud ning hauakoobas tühi. Nõnda ei suuda öö pimedus peita valgust. 
Ülestõusmispüha hommikul jahmatas mind uudis, et meist 600 kilomeetrit põhja pool Ylivieskas põletati eelmisel õhtul maha 230 aasta vanune puukirik. Võrdluseks – ligi 700 istekohaga kirik mahutas kolm korda rohkem inimesi, kui Märjamaa Maarja kirik.

---

Ometigi ei jäänud pidamata ülestõusmispüha öine jumalateenistus. See peeti veel leegitseva kiriku kõrval väljakul, algselt kavandatust paar tundi hiljem. Need kaks sündmust kõrvuti peegeldavad kristliku usu olemust. Ehkki maailm ei võta Jeesust vastu, tuleb kirikul anda jätkuvalt tunnistust Jumala armastusest: “Armastage üksteist! Kui maailm teid vihkab, siis teadke, et ta on mind vihanud enne teid.” (Jh 15:17j).
Olen kuulnud ütlemist: “Teil, usklikel, on vähemalt lootus.” Vastan siis, et jah, on lootus, aga see pannakse proovile katsumustes. Ka kristlasi ründab kiusatus pöörata pilk tuleviku asemel minevikku. Kui kiiresti saavad minevikuraskused lausa ihaldusväärseks! Egiptuse orjapõlvest päästetud jumalarahvas pidas teekonda tõotatud maale raskeks: “Egiptusemaal, kus me istusime lihapottide juures, kus me sõime leiba kõhud täis! Teie aga olete meid toonud siia kõrbesse, et kogu seda kogudust nälga suretada.” (2. Moosese 16:3) Kas pole sarnane küsimusega: Kas me sellist Eestit tahtsimegi? Kristlik usk ei kutsu mitte raskustest loobuma, vaid neid kandma. Lootus aga ei tähenda seda, et ühel päeval läheb pisut kergemaks, vaid seda, et Jumal võib meid äratada surmastki. Kristliku lootuse võib kokku võtta ühe lausega: Jumal tuli oma Pojas meie juurde, sündis inimesena, kannatas ja suri, kandes koos meiega inimeseksolemise koorma ning tõusis surnuist üles, et me võiksime koos Temaga kanda igavest kirkust.
Ta on tõesti üles tõusnud!

Illimar Toomet
koguduseõpetaja

Avaldatud 30.3.2016 Märjamaa Nädalalehes
​