Külaskäik Jasna Gorasse

​Ühel pühapäeval juuli keskel külastasime perega Jasna Gora kloostrit Czestochowas Poolas. Jalgsi lähenedes oli juba eemalt kuulda valjuhäälditest edastatavat kõnet ja laulu. Kuna sarnaseid valjuhääldajaid on olemas ka tavalistel külakirikutel, sest kõik inimesed ei mahu alati kirikusse ära, ei osanud seda eriti tähele panna. Tänaval oli näha samas suunas liikumas ka paari inimest, kaasas kokkupandavad toolid. Kloostriesisele väljakule jõudes ootas aga ees üllatus. Nelja hektari suurune ala oli täis inimesi. Tegemist ei olnud missaga, vaid Radio Maryja 25. palverännaku koosolekuga, millel osales ligikaudu 100 000 inimest. Veel üllatavam oli see, et ootamatult tõusis kogu see inimhulk püsti ja hakkas peast laulma kauni meloodiaga paarikümnesalmilist vaimulikku laulu. See meenutas ilmutusraamatus öeldut (19:5): “Ma kuulsin otsekui suure rahvahulga häälekõma ning otsekui suurvee kohinat ning otsekui võimast piksemürinat hüüdmas.” Teisalt ei tea ma, kas see loendamatu rahvahulk oligi midagi erilist. Jasna Gora on poolakate rahvuspühamu ja võibolla ollakse seal harjunud, et pühapäeviti mõned inimesed ikka tulevad.
Kuna me poola keelt ei oska, ei viibinud me koosolekul kaua, vaid otsisime kloostrist üles kabeli, kus asub imettegev Musta Madonna ikoon. Samal ajal, kui kabelis toimus missa, liikusid seina ääres katkematu vooluna need, kes tahtsid ikooni ees kummardada. Liitusime nendega. Kui kabeli välisuksest sisenedes kestis veel jutlus, siis Sanctuse ajaks jõudsin kooriruumi lävele, kus edasi tuli liikuda põlvedel piki seina ümber altari. Liikumine katkes vaid kõige olulisemate palvete ajaks. Kivipõrandal põlvitades edasi liikudes tuli otsida põlvedele sobivat kohta. Kõige parem oli neid asetada kahte liikumissuunalisse madalasse vakku. Ainult õigelt rajalt kõrvale sattudes oli valus ja ebamugav. Seal võis järsku tajuda kristlaste üle põlvkondade ulatuvat osadust. Miljonid inimesed, kes palvetades olid sama teed liikunud, olid oma põlvedega kulutanud kivipõrandasse kohad ka minu põlvede jaoks, kus neil oli hea olla. Meie kiriku ees seisvatele väljakutsetele – lauluraamatu ja liturgia uuendamisele ning õigusreformile – mõeldes on kohane küsida: kas see on ikka hea, kui meil on valida arvutu hulk erinevaid laule, aga pole ühist laulu, mida kõik üheskoos laulda oskavad ning suur valik liturgiakordasid – aga kas need vajutavad jäljed kivisse, kus järgmiste palvetajate põlvedel on hea olla.

Illimar Toomet
koguduseõpetaja
avaldatud ajalehes Eesti Kirik 3.8.2016