Ingel ütles: „Rõõmusta, sa armuleidnu! Issand on sinuga!” Eliisabet hüüdis: „Õnnistatud oled sina naiste seas ja õnnistatud on sinu ihu vili!” Lk 1:28, 42
Evangelist kirjutab, kuidas ingel Gabriel tervitab taevase sõnumitoojaga kohtumisest ehmunud Maarjat rahustavate sõnadega: „Rõõmusta, sa armuleidnu! Issand on sinuga!” (Lk 1:28). Me usume, et Jumal võib meidki kõnetada isikute kaudu, kellega meie elutee või -saatus ristuvad. Vahel võib mõni selline kohtumine tuua suure muutuse meie ellu, avada seni suletud uksi, silmi, südameid ja uusi perspektiive. Õnnelikud on need, kellele sellised sõnumid on toonud pääsemise õnnetusest või isegi surmast. Erilise tundega meenutavad selliseid sõnumitoojaid kindlasti kõik need, kes 25. märtsil 1949 jõudsid tänu ennetavatele hoiatustele küüditajate eest pakku minna. Jumala teed on ettearvamatult imelised ning Tema „käes ei ole ükski asi võimatu” (Lk 1:37). Ingli sõnum Maarjale oli võimatu võimalikukssaamisest. Jumalale tähendas sündimine inimesena astumist ajatust ajalikku. Sündides sai Jumala Poeg Jeesus koha inimkonna ajaloos. Ajaloo alustajast sai ajalooline isik! Oma sünni kaudu muutis ta maise ja taevase õndsusloo suurkujuks ka oma ema Maarja. Noorest tütarlapsest sai Jumalasünnitaja. Maarja tõi maailma rahutuse, ebaõigluse ja ülekohtu keskel ilmale Jumala Poja ning saatis ta viimaks südamevaluga ristile. Maailma ajaloos on praegugi keerulised ajad. Sõjad, tagakiusamised ja rahutused pole meist kaugel. Siinsamas, Maarjamaal, meie endigi seas on palju uskmatust, tänamatust, ükskõiksust, ülekohut, jumalateotust, võimu- ja rahahimu ning jumalike seaduste ja armastusekäsu rikkumist. Kannatamisajal peame õiglaselt hindama omaenese rolli Kristuse ristile saatmisel. Kaaluma palve ja paastu abil oma pattu ja ärataganemist üksikisikuna, kirikuna, rahavana ja riigina. Vajame sügavat meeleparandust ja kahetsevat palvet. Seni kuni palvetame, oleme Jumalaga seotud ja on veel lootust muutusteks! Usun, et kaheksa sajandi pikkuse ajalooga kristlikul Maarjamaal on veel lootust. Meie maa pühitsemine Jumalaema Maarjale omab ainulaadset tähendust meie rahva püsimajäämisel ajaloos. See pühitsus on kestev, kui elame selle pühitsuse kohaselt. Kirik õpetab, et Maarja on meile teenäitajaks Kristuse juurde. Tema sõnad oma Poja Jeesuse kohta: „Mida iganes Tema teile ütleb, seda tehke!” (Jh 2:5), on meile juhiseks nii täna kui igavesti. Kohtudes Maarjaga, kiidavad teda ja tema poega Jeesust õndsaks nii rõõmustav Eliisabet, kui kõik need, kes tänagi Roosipärja palvega või Pühakirja sõnadega Maarjat tervitavad: „Ole tervitatud, Maarja, täis armu! Issand on Sinuga! Õnnistatud oled Sa naiste seas ja õnnistatud on Sinu ihu vili, Jeesus.“ Martin Luther soovitas neid sõnu lausudes mõelda eriliselt Jumala armule, mis Maarjale, kes oli „armuleidnu”, osaks sai. Kutsun kõigi Eestimaa koguduste liikmeid ja kristlasi üles mõtlema oma palvetes nende õnnistavate sõnade tähendusele ning Maarjale osaks saanud armule. Meil tuleb lakkamatult paluda sedasama armu meie perekondadele, Kristuse Kirikule, igale eestimaalasele ning kristlastele Eestis ja mujal maailmas. Parandagem meelt ja palvetagem, et võiksime kogeda vaimset, moraalset ja usulist taassündi ühiskonnas, et pühitsus, mis on Maarjamaad kandnud läbi sajandite, võiks kanda meid ka tulevikus. Soovin Kristuse rahu ja alandlikku palvemeelt paastumaarjapäevaks ning kannatamisajaks +Urmas Viilma Peapiiskop 8. veebruaril pühitses piiskop Einar Soone Märjamaa koguduse uued armulauariistad. Need on Poolast soetatud karikas, pateen, tsiboorium ehk karikakujuline anum pühitsetud armulaualeibade hoidmiseks, altarikrutsifiks ja küünlajalad. Lisaks kaks tabernaaklit – üks Maarja kiriku altarile, teine kogudusemaja kabelisse. Armulauariistade poolest on Märjamaa kogudus päris rikas. Enamik neist pole küll väga pika ajalooga. Teiste seast võib leida ARSis valmistatud vaskse karika, mis algselt võis olla mõeldud dekoratiivse pokaalina või kasutamiseks spordivõistluse auhinnana. Kõige noorem, praeguseni kasutatud roostevabast terasest armulauariistade komplekt kingiti 1994. a kogudusemaja pühitsemisel. Kinkijat, Soome firmat Rautaruukkit meenutavad pateenile graveeritud tekstid. Nii nagu Märjamaa armulauariistade mitmekesisus meenutab ajaloo keerdkäike, on oma käänud sees ka siinsel tabernaaklil. 14. sajandi keskel valminud pühakoja kooriruumi seinal on nähtav sakramendinišš, mis ilmselt oli pühitsetud andide hoidmiseks kasutusel vähemalt reformatsioonini. Hilisemas ajaloos levinud tava hoida pühitsetud ande altarile asetatud kapis ehk tabernaaklis jõudis Märjamaale 1970ndatel, kui varasemas elus käsitööõpetajana töötanud Einar Laigna (Märjamaa koguduse õpetaja aastatel 1971–1979) valmistas Maarja kiriku altarile tabernaakli. Pärast Einar Laigna lahkumist jäi tabernaakel veel aastateks altarile, ehkki õp Priit Rannut seda ilmselt ei kasutanud. Ning siis kadus ese jäljetult. 2013. a viimasel päeval tuli aga päevavalgele. Vanakraamist pea lõplikult puhastatud kirikukuur kätkes siiski ühte läbivaatamata nurgatagust, kus ese ootas leidjat. Peep Rennu ja Johannes Arjakse käteosavuse toel sai puidust, käsitsi voolitud Kristuse monogrammiga tabernaakel jälle kasutuskõlblikuks. Vana tabernaakli leidmine sai tõukeks soetada teinegi tabernaakel kogudusemaja kabelisse. Uue tabernaakli esiküljel on kujutatud karikas, armulaualeib ja viinamarjakobar. Nii on armulauaandide säilitamiseks väärikas koht olemas talveperioodil, kui jumalateenistused toimuvad kogudusemajas, ning suveperioodil, kui kogunetakse Maarja kirikusse. Uus tabernaakel ja armulauariistad on kogudusele kingitud. Üksnes oma liikmete annetustest, mille toel kogudus tegutseb, saaks taolisi esemeid soetada väga harva. Peale Märjamaa kiriku võib praegu tabernaakleid leida tosinast Eesti luterlikust kirikust. Viimati paigaldati see Tallinna Toompea Kaarli kirikusse. Illimar Toomet, Märjamaa koguduse õpetaja Avaldatud ajalehes Eesti Kirik, 11. veebruaril 2015 Eelmisel nädalal olid Märjamaa kogudusemaja juures taas abiks Soome sõbrad, kes tulid appi majale uut värvikorda peale kandma. Vihanti koguduse abil see maja talgukorras ehitatid ja ka edaspidi on suuremad tööd ikka talgukorras tehtud.
Kirikuõpetaja Illimar Toomet meenutas, et viimati said kogudusemaja uue värvi 14 aastat tagasi. Kogu aeg on hoone olnud sinistes toonides ja see ei muutunud nüüdki. Vaid toon valiti varasemast pisut pastelsem. Juulikuus käisid soomlased majalt vana värvi maha võtmas ja survepesuri abil said töö ühe päevaga tehtud. Talgute korraldaja Kari Malkamäki ütles, et 21.-24. augustini kestnud värvimistalgutele tuli seitse vabatahtlikku, aga soovijaid oli rohkemgi. "See siin on ühelt poolt nagu puhkus. Teiselt poolt on see üks viis olla oma sõpruskogudusele abiks," rääkis Malkamäki. Hiljuti ühines Vihanti vald Raahe vallaga ja nüüd on neil siinmail kolm sõpruskogudust: Lääne-Nigula ja Kullamaa Läänemaal ja Märjamaa Vana-Läänemaa serval. Soomlastest talguliste eestvedaja oli Kari Malkamäki, kellel prillidki olid tuulekastide võõpamisest tillukesi värvipritsmeid täis. Tema isa, kirikuõpetaja Esa Malkamäki oli väga tegev Märjamaa ja Vihanti koguduste sõprussuhete loomise ja siine kogudusemaja ehitamise juures. Märjamaa Maarja kogudus tänab kõiki abilisi, kelle nõul ja jõul kogudusemaja välisseinad said uue värvikatte: Johannes Arjakse, Malle Arjakse, Reet Averin, Reijo Hörönoja, Neeme Laurits, Asta Lehtma, Tuula Lukkaroinen, Kari Malkamäki, Ritva Malkamäki, Arto Nygård, Reino Nygård, Viivi Pungar, Mikko Ranta, Heino Savela, Esko Sämpi, Kirsti Sämpi, Eedi Taganõmm, Martin Toomet, Riina Toomet, Triinu Toomet, Ivo Vahur, Ravel Viirsalu, Joel-Erik Voolaid ning aktsiaselts Akzo Nobel Baltics, tulundusühistu E. T. Sild, aktsiaselts Jats, Raahe kogudus, Märjamaa vald. Reet Saar Avaldatud Märjamaa Nädalalehes 27.08.2014 Ülestõusmispühade üks tuntuim sümbol on muna, ristilöödud Kristuse surnuist ülestõusmise, uue elu sümbol. Märjamaa Maarja kiriku katusel võib näha aga veel kahte sümbolit, mis samuti selle pühaga tihedalt seotud. Torni tipus olev rist, mis ühtlasi on ristiusu olulisim sümbol, meenutab Kristuse ristilöömist. Tähelepanelikumale vaatajale ei saa aga jääda märkamatuks kiriku katuse idaotsas olev kuke kujutis. Kuidas see täpselt sinna on sattunud, on isegi raske öelda. Erich Hindrikson (Erik Hiisjärv) on 1935. aastal teinud pliiatsijoonistuse 1859. aasta akvarellmaalist, millel kukke on kujutatud hoopis Märjamaa kirikutorni tipus. Eestimaa kirikuid laiemalt vaadates võib märkida, et Lõuna-Eesti kirikutornidest võib leida pigem kuke ning Põhja-Eestis vastavalt risti. Nõukogude ajast on teada, et kui Kuressaare Laurentsiuse kiriku torni rist võeti kuldamiseks alla, siis teisel pool tänavat asunud parteikomiteest ei antud hiljem enam luba risti tagasipanemiseks. Selle asemel soovitati kukke kui “vähem kristlikku sümbolit”. Pärast seda, kui kirikuõpetaja käis parteimajas selgitamas, mis tähendus on kukel, anti siiski luba rist algsele kohale tagasi panna. Ka kukel on seos ülestõusmispühaga, kuid see algab juba varasemast, ööst vastu Suurt Reedet. Mitu aastat oli Jeesus koos oma õpilastega rändjutlustajana ringi käinud. Juba mõnda aega oli Ta rääkinud oma peatsest kannatusest ja ristisurmast, aga ka sellest, et otsustaval hetkel jätavad õpilased Ta üksi. Ühe järjekordse taolise kõneluse puhul vastas Peetrus, üks Jeesuse innukamaid õpilasi: “Kui ka kõik taganevad Sinust, ei tagane mina eluilmaski!” Seepeale ennustab Jeesus talle: “Tõesti, ma ütlen sulle, täna öösel, enne kui kukk laulab, salgad sina mu kolm korda ära.” Edasised sündmused võib lühidalt kokku võtta järgnevalt: Õhtul on Jeesus koos oma järgijatega Ketsemani aias palvetamas. Saabub relvastatud väesalk, Jeesus võetakse kinni ja viiakse kohtu ette, õpilased pagevad ööpimedusse. Peetrus järgneb vargsi oma õpetajale, et näha, mis saab edasi. Kui Peetrus ennast kohtu õuel lõkke ääres soojendab, küsitakse, kas ka tema oli Jeesuse õpilaste hulgas. Mitmel korral kinnitab Peetrus, et ta isegi ei tunne Jeesust – ja siis kireb kukk… Ometigi ei ole eelnevalt räägitud kuke loo moraal nõnda lihtsalt kokku võetav, et “ole sina ustavam, kui Peetrus ja ära salga usku”. Jah ka kristlane võib pidada oma usku tugevaks ning kinnitada tõsimeeli: “Kui ka kõik taganevad Sinust, ei tagane mina eluilmaski.” Aga nii nagu Jeesus teadis ette Peetruse nõtrust, tunneb Ta ka meid. Kiriku katusel olev kukk tuletab meile meelde, et Jumal armastab meid isegi ette teades, et me salgame Ta maha ja taganeme. Ning Ta armastab meid ka pärast salgamist. Kui Peetrus oli kolm korda Jeesuse maha salanud, pöördus eemal kohtunike ees seisev Jeesus tema poole ning nende pilgud kohtusid. Kohtukoja õuelt väljudes puhkes Peetrus kibedasti nutma. Juba hommikuks oli Jeesus surma mõistetud, keskpäevaks risti löödud ja pärastlõunaks surnud. Ometigi tunnistavad Peetruse kibedad pisarad, et tal oli rohkem lootust, kui Jeesuse õpilaste hulka kuulunud äraandja Juudal. Peetruse pisarad tunnistavad tõsisest kahetsusest. Ülestõusmispüha hommikul on ta üks esimestest Jeesuse tühja haua tunnistajatest ning hiljem saab temast Jeesuse üks suurimatest tunnistajatest. See saab võimalikuks mitte sellepärast, et Peetrus on ustav Jumalale – kukk tuletab meelde, et ta ju ei ole seda. Isegi kui inimkonna vastuseks Jumala armastusele on ristilöömine, jääb Tema ustavaks. Avaldatud "Märjamaa Nädalalehes" 16.4.2014 Jõuluaeg on rõõmu, leppimise ja endasse süvenemise aeg. Püüame olla paremad, andestavamad ja mõistvamad, kui me tavalises argielu rutus seda suudame.
29. detsembril pidas Märjamaa Maarja kiriku kogudus oma jõulupidu. Õpetaja Illimar Toomet tutvustas kogudusele saadetud tervituskaarte. Laulsime kohvilauas palju ilusaid jõululaule, millest igaühele eelnes õpetajapoolne kristlik sõnum. Kingituste laualt võisime loosiga valida endale meelepärase kingituse. Rõõmsaks üllatuseks olid Soome sõpruskoguduste Vihanti ja Raahe poole saadetud kingipakid. Jõuluaja lõpetasid pühapäeval, 5. Jaanuaril kiriku pühapäevakooli lapsed. Mõtleme tänutundes sõpruskogudusele Soomes ja soovime neile häid kordaminekuid. Küllike Alesmaa Avaldatud Märjamaa Nädalalehes, 8.1.2014 …Maarja pidi sünnitama. Ta tõi ilmale oma esimese poja ning mähkis Ta mähkmetesse ja asetas sõime, sest nende jaoks polnud majas kohta. Meile tuntuim jutustus jõuludest on leitav Luuka evangeeliumi 2. peatükist, mis tavalises piibliväljaandes on ligikaudu 900-ndal leheküljel. Jutustuse taust on aga leitav raamatu esimestelt lehekülgedelt: Jumal loob inimese, andes talle kõik, mida ta vajab. On vaid üks keeld – mitte süüa ühe teatud puu vilja. Ja inimene astub sellest üle. Vastuhakuga Jumalale kaob inimese usaldus oma Looja vastu. Kõik järgnev, mida Piiblist leiame, on kirjeldus Jumala püüetest lõhutud usaldust taastada. Inimese vastuseks on aga pahatihti üha uued sammud piiride “avardamiseks”, ta ei vaja Jumalat, ta tahab olla ise enesele jumalaks. Aastatuhandete pikkune inimese otsimise lugu jõuab eesmärgile jõulusündmuses.
See on teatud moel sarnane telesaatega “Sind otsides”, kus inimesed otsivad oma kadunud lähedasi, püüdes taastada keerukates elusündmustes lõhutud peresidemeid. Telesaates on enamasti võimalus olla tunnistajaks sellele, kuidas omaksed pärast aastakümnete pikkust lahusolekut taas kohtuvad. Ka jõuluööl on meil võimalik enda omadega kohtuda. Jumal, kes on meid läbi kõikide aegade otsinud, saadab meie juurde oma Poja. Telesaates ei tähenda kaotatu ülesleidmine alati seda, et see oma perekonnast midagi teada tahaks. Aga tal on selleks vähemalt võimalus. Kui Jeesus toob meile sõnumeid nii Jumalast, kes on kõikide inimeste Loojana meie ühine Isa, aga ka Tema lastest, meie vendadest ja õdedest, kes Jumala perekonda kuuluvad, siis on see võimalus ka meile antud. Illimar Toomet koguduseõpetaja Avaldatud ajalehes "Märjamaa Nädalaleht", 18.12. Oktoobrikuu viimasel nädalalõpul sõitsid Märjamaa Maarja koguduse mõned juhatuse ja nõukogu liikmed eesotsas õpetaja Illimar Toometiga Soome Vihantisse, et võtta osa sõpruskoguduste kirikupühast. Tähtpäev oli pühendatud Märjamaa, Kullamaa ja Lääne-Nigula kogudustele. Miks need kolm kogudust? Nagu Eestimaal nii ka Soomes liidetakse kohalikke omavalitsusi. Seal aga liidetakse koos valdadega ka kogudused. Nõnda ongi meie Vihanti sõpruskogudus liidetud Raahe kogudusega, kellel on aastakümnete pikkused sidemed Lääne-Nigula ja Kullamaa kogudustega. Märjamaa Maarja kogudust on toetatud juba üle kahekümne aasta. Vihanti koguduse õpetaja Esa Malkamäki algatas sõprussidemed ning oli eestvedajaks Märjamaa kogudusemaja ehitamisel. Alguse said ka inimestevahelised suhted, kui vastastikku külalisi kodudes võõrustati. Koguduste koostööst said alguse ka valdade sõprussidemed. Seekordne kokkusaamine toimus peamiselt Vihantis ja Raahes. Laupäeval käisime Raahe ja Pattijoki kirikus. Pärastlõunal arutasime koos vastuvõtjatega soomlaste võimalusi meie koguduste abistamisel. Kuna Märjamaa koguduse üks suuremaid muresid on kogudusemaja kooruv välisvärv, olid sealsed mehed hakkamas järgmisel suvel tööd ette võtma. Meie reisiga samal nädalavahetusel sai teoks üks teinegi ettevõtmine. Vihanti trükikojas trükiti Märjamaa ja Lääne-Nigula laste joonistustest jõulupostkaardid, millest saadav tulu läheb sõpruskoguduste töö heaks. Pühapäeva hommikul osalesime Vihanti kirikus missal. Sellele järgnes koosviibimine kogudusemajas lõunasöögi, kõnede ja kohviga. Pühapäeva õhtul saime külalistena osaleda Soomes traditsioonilisel palvekoosolekul, nn “seural”, kus mitukümmend osalejat said ühiselt laulda ja kuulda vaimulikke kõnesid. Nii Vihantisse minnes kui tagasiteel saime vaadata muudki huvitavat. Helsingi lähistel põikasime läbi paigast, millel nimeks “Askolan hiidenkirnut”. Need on jääaja sulamisveega kaljusesse mäenõlva uuristatud augud, millest suurima läbimõõt on 4,2 m ja sügavus 10,3 m. Tõeline looduse ime! Tagasiteel sõitsime läbi Lohja linna, et vaada püha Laurentsiuse kirikut. See on suuruselt kolmas Soome kirik, mille seinad kaetud keskaegsete maalingutega: alates Aadama ja Eeva pattulangemisest kuni viimse kohtuni. Helju Unga Avaldatud Märjamaa Nädalalehes, 6.11.2013 Viimastel nädalatel on aeg-ajalt nii kiriklikus kui ilmalikus meedias võrreldud meie aja inimese kannatusi Issanda omadega. Mõnikord teeb seda kannataja ise, teisal ajakirjanik kannatajat intervjueerides. Kummalisel kombel toimus sarnane arutelu täpselt aasta tagasi: Juku-Kalle Raidi ja Mart Sanderi arutelu Pussy Rioti teemal TV3 saates Kolmeraudne (vt siit). Mart Sander: „Kui sa lähed seda teed ja sa tahad teha endast poliitilist märtrit, kasvõi ainult selleks, et oma keskpärast [punk]bändi maailma silmis promoda, siis mine see tee lõpuni. Mine ja istu see vanglakaristus ära. Vaata, sa teed seda Lunastaja Jeesuse kirikus. Jeesus, kes on kõigi aegade suurim opositsionäär, vaata, kui Tema oleks hakanud Pilaatuse ees ütlema, et „ma nüüd niikaugele tulin, aga vaat nüüd ma tahan, et avalikkus sekkuks ja päästaks mind ära,“ siis see Jeesus oleks muutunud klouniks. Ja need [Pussy Rioti] tüdrukud muutuvad samamoodi klouniks, sest nad nüüd ütlevad, et „oi-oi-oi, nüüd me ei taha olla vangid...“, vaat see häirib mind. Kui nad istuksid oma seitse aastat ära, siis ma võtaks neid tõsiselt.“ Suure Reede sündmuste juures torkab silma Jeesuse vaikimine. Ta jätab kasutamata kõik võimalused oma õigsuse tõestamiseks. Ta lükkab tagasi Peetruse innukuse kasutada mõõka, jätab kutsumata inglileegionid, vaikib Suurkohtus, ei anna arusaadavaid selgitusi Pilaatusele ning viimaks jätab alla astumata ristilt. Ei kosta midagi inimõiguslased, vaikib jüngrite vennaskond, ei torma paganate poolt läbiviidavat hukkamist hukka mõistma juudiorganisatsioonid. Loomulikult ei olnud Jeesus täiesti vait, Ta ütleb nii mõndagi, kuid nagu märkame, ei tee Ta mitte kellelegi mitte ühtki, isegi kaudset etteheidet. Neile, kes kaastundest nutavad, ütleb Ta, et need peaksid nutma iseendi ja oma laste pärast.
Ilmselt selles Tema erinebki meie aja kangelasest, kes ei suuda ei oma edu ega oma kannatust ära kanda, vaid peab kutsuma kogu maailma sellest osa saama. Igast õnnestumisest peab saama klantspaberil persoonilugu, igast kannatusest valmima massitiraažis veroonikarätik. Kui palju erineb see Issandast, kes hüüab valju häälega „Isa, sinu kätte ma annan oma vaimu“ ja heidab hinge. Jättes kõik Jumala hooleks. Illimar Toomet koguduseõpetaja Armsad õed ja vennad! Usuaasta palvepäeval on mitmekordselt põhjust tunnistada oma usu nõtrust ja paluda Jumala armu ja abi, nii nagu eeltoodud piiblitekstis tegi haige poisi isa. Ka tänane ühiskond pole terve. Ühed ütlevad, et eestlased on kõige vähem usklik rahvas, teiste meelest oleme üks usklikumaid, kahjuks ebausklikumaid. Ka mitmete pahede poolest nagu perekondade lagunemine, alkoholitarbimine, narkosurmad või tapmised oleme esimeste killas. Lisaks majandusmuredele, mis peaks panema inimesi ühte hoidma ja üksteist toetama, pingestavad suhteid pettused, valed ja hoolimatud väljaütlemised, nõnda, et ka pisimast sädemest võetakse tuld. Kuid see pole usutuli, vaid vaenutuli, mis võib kõik muuta tuhaks.
Tuhkapäeval palvetame iseenda, oma maa ja rahva pärast, et leiaksime paremad mõtted, et sünniks tervenemine, et Jumal annaks „laubaehte tuha asemel, rõõmuõli leinarüü asemel, ülistusrüü kustuva vaimu asemel,” (Js 61:3) nagu kuulutas kord prohvet Jesaja. See muutus tähendab meeleparandust, selja keeramist patule ning jumalatusele ja pöördumist Kristuse poole. On imeline, kuidas Jumal meid ka meie uskmatuses aitab. Ta on pannud meie südamesse igatsuse parema ja tõelisema elu järele. See igatsus on usu seeme. Ta on andnud meile võime uskuda ning Päästja, kellesse uskuda. Ta äratab ja kasvatab meie usku Püha Vaimu läbi sõnas ja sakramendis. Võime öelda, et usk on Jumala kingitus. Ühtaegu on usk ka inimese vastus Jumalale, meie tahteakt ja hingehoiak, veendumus ja ustavus. Selle eest vastutame üksnes ise. „Uskuge Jumalasse ja uskuge minusse!” (Jh 14:1) kinnitab Jeesus. Ta manitseb uskmatut sugupõlve, noomib jüngreid nende usunõtruse pärast ja ütleb, et kes ei usu, mõistetakse hukka. Ühemõtteliselt väljendab seda olukorda meie kiriku vana pihimanitsus: „Aga kes uskmatud on ja meelt ei taha parandada, ... need teadku, et Jumal neile nende pattusid andeks ei anna, vaid nende patud neile kinnitatakse, kui nad ümber ei pöördu ega meelt paranda.” Meeleparandus on igaühe, ka kõige uskmatuma võimalus. Palve, et Jumal meid meie uskmatuses aitaks, muutub usuks ja ongi juba usk. Ususeemnest sirgub suur ja viljakas taim. Paastuaeg on sobiv pinnas sellele taimele. Tehes terveks langetõbise ja kõneldes jüngrite usunõtrusest ning usust kui sinepiivakesest, lisab Jeesus – pidades silmas kõiki kurjuse vägesid (Mt 17:21): „Seesinane sugu ei lähe välja muidu kui palve ja paastumisega.” Seda oli ta ise kogenud. Meenutades Kristuse neljakümnepäevast paastumist kõrbes, tema kannatusi ja ristisurma, kutsub paastuaeg meid iseenda ja oma prioriteetide läbikatsumisele, vanast lahtilaskmisele ja uue leidmisele, vabadusele ja osadusele Kristusega. Kristuse läbi on meie usk otsekui tules puhastatud kuld, väärtuslik, tegus ja tunnistav, vägi, mis on ära võitnud maailma. Öeldakse, et raske õppusel, kuid kerge lahingus. Soovin Sulle, armas ristirahvas, õnnistusrikast paastuaega! + Andres Põder Küünlapäeva, 2. veebruarit on Lääne-Eestis peetud jõulude lõpetamise pühaks. See on viimane aeg jõulukuusk toast välja viia. Kirikukalendris tähistatakse siis Issanda templissetoomise püha. Nelikümmend päeva pärast Jeesuse sündimist tõid Maarja ja Joosep lapsukese templisse, et tuua Tema eest korrapärane ohver. Templis kohtasid nad vaga Siimeoni, kes last sülle võttes ütles palve, mida Kirik kasutab päevalõpupalvena, mida loetakse igal õhtul enne magamaheitmist: "Issand, nüüd sa lased oma sulasel lahkuda rahus oma ütlust mööda, sest mu silmad on näinud sinu päästet, mille sa oled valmistanud kõigi rahvaste silme ees: valgust, mis on ilmutuseks paganaile, ja kirkust sinu rahvale Iisraelile." Kiriku pärimuse järgi olid nende templisse astumisel kõik küünlad ise põlema süttinud. Kirikus pühitsetakse sel päeval kogu aastaks jumalateenistusel aga ka koduses majapidamises vajalikud küünlad. Tähtsa päeva puhul tulid Velise Sillaotsa muuseumi inimesed Jüri Kusmin, Liivi Miil ja Kalju Idvand 1. veebruaril Märjamaa kogudusemaja juurde, et koos kõigi huvilistega küünlaid valmistada. Pärast seda, kui tahinöör sai mõnikümmend korda kuuma ja vedela mesilasvaha sisse kastetud, oligi küünal valmis. Vanarahvas kasutas küünalde tegemiseks talvist aega, kui teisi pakilisi töid polnud ning välisõhk oli vaha kiireks hangumiseks küllalt jahe. |
Archives
December 2019
Categories
All
|