Surmast ellu

Mõnikord võib tekkida küsimus: kui madalale võib üks inimene langeda. Käesoleva nädala Suure Reede puhul võime küsida ka teisiti: kui madalale võib Jumal langeda? Küsimused ei ole pelgalt retoorilised ning vastus puudutab ühtmoodi mõlemat: selleks, et inimest päästa, langeb Jumal sama madalale kui inimene.
Küllap arvame, et oleme väärt paremat saatust, kui see, mis sai osaks reedetud, hüljatud, pekstud, pilgatud ja ristilöödud Jeesusele. Ometigi võib elu teha oma keerdkäike. Inimene, kelle on reetnud sõbrad, hüljanud abikaasa, kes on vaeseomaks pekstud või kes on teiste ees naerualuseks tehtud, võib avastada, et ta ei olegi päris üksi. Ristilöödud Jeesus on kogenud sedasama. Ja isegi, kui meid taolistest katsumustest on õnnekombel hoitud, seisame me viimaks kõik samal joonel ning küsime, mis tähendus on olnud meie elul ning mis saab pärast surma. Ka selles olukorras ei ole me üksi, sest Jumal on astunud meie kõrvale.
See on kristliku usu suurim paradoks, vastuolu. Kui kõikide teiste usundite keskmes on inimlik püüd täiustuda, elada üha paremat, puhtamat ja õiglasemat elu ning sellega pälvida jumala(te) heakskiitu, saada tasuks paradiis, siis kristluse suund on vastupidine: Jumal sirutub inimese poole, et anda ennast talle. Just seda tähendab Piiblis öeldu: Jumal on armastus.
Ülestõusmispühal avaneb meie ees uus maailm. Piibli ilmutusraamat kirjeldab taevast: “[Jumal] pühib ära iga pisara nende silmist ning surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist, ning valu ei ole enam, sest endine on möödunud.” Me ei oska seda tegelikult ette kujutada, sest meie maine elu on ebaõiglusest, kannatusest, valust ja surmast niivõrd läbi imbunud. Aga sel hommikul, mil Jeesus surmast ellu tõuseb, saab see tegelikkuseks.
 
Illimar Toomet
Märjamaa Maarja koguduse õpetaja

Avaldatu Märjamaa Nädalalehes 12.4.2017