Suur kingitus

Kirikupäeval juuni alguses Tartus vestlesin sealse metodisti koguduse vaimuliku Priit Tammega. Küsisin, kui suur on ta kogudus. Vastuseks kõlas, et 200, kuid neist ligikaudu pooled ei tule kordagi aastas kirikusse. Tema küsimusele Märjamaa koguduse kohta pidin nentima, et meie kogudus on palju „suurem”, sest enam kui 800 koguduseliikmest ei tule kordagi aastas kirikusse ligikaudu 700. Ometi ei tee ühtki kogudust suureks mitte liikmete või jumalateenistusel osalejate arv, vaid usk Jumalasse, kes teeb suuri asju. Neitsi Maarja, tagasihoidlik Naatsareti tüdruk, võis kord öelda: Mu hing ülistab Issandat … sest Ta on vaadanud oma teenija madaluse peale … sest mulle on suuri asju teinud Vägev. (Lk 1:46–49)

Viimselt ei rajane usk mitte meie inimlikul pingutusel ega võimel anda oma panus jumalariigi kuulutamisse. Usk rajaneb Jumala armastusel inimese vastu, kui Ta andis ohvriks oma Poja. Selle sõnumi kuulutamiseks kogu loodule on Ta rajanud kiriku ja ka meie koguduse.

Usu kasvamine on Jumala imeline töö inimeses. Imelisus ei tähenda, et Jumal kingib usu vaid üksikutele „imelistele” inimestele. Ei, Ta tahab, et kõik inimesed tuleksid pääsemisele (1Tm 2:4). Ime seisneb selles, et Jumal tahab meile pääste kinkida. See pole mitte tasu meie vooruslikkuse või pingutuste eest, vaid tõeline kingitus. See kingitus antakse meile pühas ristimises ja meil on võimalik seda üha uuesti vastu võtta pihil või tulles missal armulauale.

Sõna „missa” tähedab algselt „läkitamist, väljaminemist”. Väljaminemist maailma, mis ei tunne Jumalat ning vajab päästet. Just selleks väljaminemiseks vajalikuga varustatakse meid missal. Igal pühapäeval kutsutakse meid kirikusse tunnistama oma patte, et võiksime võtta vastu kuulutuse armust; kuulama Jumala Sõna, et saaksime juhatust; palvetama Tema poole, et leiaksime Tema helduse; osa saama pühast armulauast, et saaksime Elu; võtma vastu õnnistuse, et võiksime elada ja käia Tema kaitse all.


Illimar Toomet
koguduseõpetaja

Avaldatud Lääne praostkonna aastakirjas “Scripta Annalia 2010”