Ja ma piserdan teie peale puhast vett, et te saaksite puhtaks; kõigist teie rüvedusist ja kõigist teie ebajumalaist ma puhastan teid. Ja ma annan teile uue südame ja panen teie sisse uue vaimu. Ma kõrvaldan teie ihust kivise südame ja annan teile lihase südame. Ma panen teie sisse oma Vaimu ja teen, et te käite mu määruste järgi ja peate mu seadusi ning täidate neid. Ma tõstan oma silmad mägede poole, Viimaks veel: saage vägevaks Issandas ja tema tugevuse jõus! Pange ülle Jumala sõjavarustus, et te suudaksite seista kuradi salanõude vastu! Meil ei tule ju võidelda inimestega, vaid meelevaldade ja võimudega, selle pimeduse maailma valitsejatega, kurjade taevaaluste vaimudega. Seepärast võtke kätte kõik Jumala sõjavarustus, et te suudaksite vastu panna kurjal päeval ja jääda püsima, kui te olete kõik teinud. Seiske nüüd ja teie niuded olgu vöötatud tõega ja teil olgu seljas õiguse soomusrüü ja teie jalgades olgu valmidus minna kuulutama rõõmusõnumit rahust! Kõigepealt aga võtke kätte usukilp, millega te võite kustutada kõik kurja põlevad nooled! Võtke ka päästekiiver ja vaimumõõk, see on Jumala sõna! Ja palve ja anumisega palvetage igal ajal Vaimus ning selleks valvake kogu püsivusega ja eestpalvetega kõigi pühade eest. Ja Jeesuse juurde toodi lapsi, et ta neid puudutaks. Ent jüngrid sõitlesid toojaid. Aga Jeesus sai seda nähes pahaseks ja ta ütles neile: „Laske lapsed minu juurde tulla, ärge keelake neid, sest selliste päralt on Jumala riik! Tõesti, ma ütlen teile, kes iganes Jumala riiki vastu ei võta nagu laps, ei saa sinna.” Ja ta kaisutas neid ja õnnistas neid, pannes käed nende peale. Ristimises teeb Jumal patuse inimese puhtaks kõigist pattudest, mida ta mõtte, sõna, teo või tegematajätmisega on teinud. Loomulikult ei tähenda see, et võib jätkata vanaviisi. Süda, mis on Jumala tahte vastu kivikõva, saab elavaks, või nagu prohvet Hesekiel ütleb “lihaks”.
Kuid ristimine annab midagi veel, ta vabastab inimese pärispatust, Aadamast alates läbi kõikide inimpõlvede edasi antud kalduvust kurjale. Patusõltlane saab vabaks. Kui oluline on see kurjaga võitlevale inimesele! Ta ei ole sunnitud tegema halba, kurjus ei ole tema jaoks enam otsekui ettemääratud paratamatus, vaid ta on vaba ütlema “ei” sellele, mis on halb ja kuri ning “jaa” sellele, mis on õige ja hea. See kalduvus kurjale avaldub juba väikesel lapsel. Loomulikult on tema võime teha halba väiksem, kui täiskasvanul, kuid tal on selleks eeldused. Ka pärast veeuputust ütleb Jumal Noaga kõneledes “Inimese südame mõtlemised on kurjad ta lapsepõlvest peale” 1Ms 8:21. Ka väike laps, olgugi küll palju siiram ja südamelt puhtam, kui meie vajab sellepärast ristimist. Üsna sageli olen kuulnud ristimise kohta ütlemist, et see annab Jumalalt kaitse. Enamasti ei oska ütleja täpsustada, mis mõttes kaitse ja kuidas see toimib. Teen seda siinkohal. Kui prohvet Hesekiel ütleb “et te käite mu määruste järgi ja peate mu seadusi ning täidate neid”, siis see on üks oluline viis, kuidas Jumal meid kurja eest hoiab, keelates meile seda, mis meid kahjustab ning juhatades meid selle juurde, mis toob meile kasu. Kui keegi peab ristimist kindlustuse sarnaseks kaitseks, mis - mõne ilmaliku kindlustusreklaami sarnaselt - kõik valesti tehtu kohe ja imeliselt taastab, küsigu endalt, millal ja kuidas ta Jumalale oma viimase kindlustusmakse tasus. Kes aga näeb seda tasuta saadud kingitusena, küsigu endalt, milline oleks kohane tänu kingi andjale. Jumala kaitse EI tähenda, et meil ei oleks raskusi. Iga lapsevanem teab, et lapse arenguks on lausa hädavajalikud ülesanded, mis nõuavad pingutust ja eneseületamist. Ristimises äratab Jumal meis usu, veendumuse, et “ei su hoidja tuku. Issand on su hoidja.” Tema ei pane kellelegi üle jõu käivat koormat. Ristimises võetakse inimene Jumala perekonna hulka ning antakse talle pääste tõotus. Nii nagu lapse sündimine on teekonna algus, on seda ka ristimine, mida nimetatakse Piiblis uuesti sündimiseks. Algab uus elu, täis võimalusi, aga ka ohte. See on teekond eesmärgi poole, millel tuleb ületada arvukaid takistusi. See on terve elu kestev võitlus. Püha Paulus kirjeldab, milline on see võitlus: “Meil ei tule ju võidelda inimestega, vaid meelevaldade ja võimudega, selle pimeduse maailma valitsejatega, kurjade taevaaluste vaimudega.” Vaenlasele kohased peavad olema ka relvad: Seiske nüüd ja teie niuded olgu vöötatud tõega ja teil olgu seljas õiguse soomusrüü ja teie jalgades olgu valmidus minna kuulutama rõõmusõnumit rahust! Kõigepealt aga võtke kätte usukilp, millega te võite kustutada kõik kurja põlevad nooled! Võtke ka päästekiiver ja vaimumõõk, see on Jumala sõna! Ja palve ja anumisega palvetage igal ajal Vaimus. Meil tuleb selleks oma lapsi ja lapselapsi õpetada. Oma isikliku eeskujuga. Elades ise kristlasena. Kui vanemad tahtsid lapsi tuua Jeesuse juurde ning jüngrid takistasid seda, siis tegelikult on hoopis tõenäolisem see, et vanemad ise saavad takistuseks. Küll suureks saades otsustavad! - selles lause aluseks on praktiline ateism. See on vanema endapoolne usu salgamine, oma otsuse elada kristlasena edasilükkamine kuhugi tulevikku. Kuidas võiks laps taoliselt vanemalt õppida muud, kui seda, et otsustama ei peagi. Aga loomulikult võivad takistajaks saada ka Jeesuse jüngrid. Lapsed on kirikus rahutud ja häälitsevad, ei püsi paigal ning pisut suuremaks saades esitavad ebamugavaid küsimusi. Aga tuletagem meelde oma esimest astumist pühakotta. Kas me teadsime, kuidas käituda või olla? Ning võibolla peaksime neid küsimusi, mida noore kristlasena esitasime vanematele koguduseliikmetele küsima nüüd enda käest. Millised oleme meie kristlastena? Tuues last ristimisele, võtame meie, koguduseliikmed, lapse vanemad ja vaderid endale ülesande kasvatada last kristlasena. Kas see on võimalik? Jah, see on võimalik. Kas see on raske? Jah, see on raske? Kas me seda tehes võime teha vigu? Jah, kahjuks küll, ilmselt teemegi. Ometigi ei tohiks see meid eksitada. Me teeme ju seda, milleks Jumal meid kutsub, jõuga, millega Tema meid varustab. Aamen. Kui nad olid einet võtnud, ütles Jeesus Siimon Peetrusele: „Siimon, Johannese poeg, kas sa armastad mind rohkem kui need?” Peetrus ütles Talle: „Jah, Issand, Sina tead, et Sa oled mulle armas.” Jeesus ütles talle: „Sööda mu tallesid!” Tema ütles talle veel teist korda: „Siimon, Johannese poeg, kas sa armastad mind?” Ta vastas Talle: „Jah, Issand, Sina tead, et Sa oled mulle armas.” Jeesus ütles talle: „Hoia mu lambaid kui karjane!” Tema ütles talle kolmandat korda: „Siimon, Johannese poeg, kas ma olen sulle armas?” Peetrus jäi kurvaks, et Jeesus küsis temalt kolmandat korda: „Kas ma olen sulle armas?” Ja ta ütles Temale: „Issand, Sina tead kõik, Sina tead, et Sa oled mulle armas.” Jeesus ütles talle: „Sööda mu lambaid! Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kui sa olid noor, vöötasid sa end ise ning läksid, kuhu sa tahtsid, aga kui sa vanaks saad, siis sa sirutad oma käed välja ja keegi teine vöötab sind ning viib sind, kuhu sa ei taha.” Aga seda Ta ütles vihjates, missuguse surmaga Peetrus pidi Jumalat austama. Aga kui Jeesus seda oli öelnud, ütles Ta talle:„Järgne mulle!” (Jh 21:15-19)
Mis toimub ristimisel – hetkel, kui ristitava pea peale kallatakse kolm korda vett, nimetades Kolmainu Jumala nime? Ei midagi vähemat, kui see – surelikule, oma patu pärast surmale määratud inimesele kingitakse igavene elu. Ristimisel avatakse ristitavale taevas. Pole kahtlust - see on maise elu kõige olulisem hetk. Emaihust sünnitakse siia maailma lõplikuks, kaduvaks eluks. Ristimisel sünnitakse veest ja Vaimust lõpmatuks, igaveseks eluks. Ristimisel võidetakse surma lõplikkus. Seda ei suuda ristitavale anda tema vanemad, vaderid ega sõbrad. Seda ei suuda ära teenida ristitav ise, olgu ta vastsündinu või täiskasvanu. See on kingitus, mitte tasu selle eest, millised me oleme. Jumal tahab meile anda kõik imelised annid sellepärast, et Ta armastab meid. Ta armastab kõiki inimesi. Mida ristimine konkreetselt ristitava juures muudab? See puhastab meid pärispatust ja kõigist meie konkreetsetest pattudest. Enamasti ei pea ükski inimene ennast patuseks. Pattudeks peetakse paljusid seadusega karistatavaid tegusid või eksimusi, mis põhjustavad kannatusi teisele inimesele. Aga piiri selle vahel, mis on kurjast ja mis on lubatav, peetakse häguseks. Kõige tuttavamad reeglid, mis aitavad meil mõista, mis on ja mis pole patt, on kümme käsku. Nende abil võib iga inimene mõista, et patt ei ole kaugel kellestki. Tapmine ei tähenda üksnes tegu, millega põhjustatakse teise inimese surm, vaid ka selle heakskiitmist, isegi vaikivat tõdemist, et teisiti pole antud olukorras võimalik. Näiteks abortide läbi tapetakse maailmas igal aastal 200 korda rohkem inimesi, kui mõrvade läbi. Abielurikkumine ei tähenda üksnes oma abikaasa reetmist, vaid juba selle heakskiitmist teiste puhul. Valetunnistuse andmine oma ligimese kohta ei tähenda üksnes valetamist õigusemõistmisel, vaid sedagi, et kellegi kohta halba kuuldes me isegi ei püüa mõista, laimamist peatada, kaitsta seda, kellest räägitakse tagaselja ning kes ise ennast kaitsta ei saa. Kümne käsu teisest poolest, käskudest, mis räägivad inimestevahelistest suhetest alates käsust austada oma vanemaid kuni keeluni himustada teisele kuuluvat, saavad üsna sarnaselt aru kõik inimesed, sõltumata sellest, kas nad peavad ennast usklikuks või mitte. Ristitud inimestena, kristlastena, peaksime aga veel olulisemaks pidama esimest kolme käsku, mis räägivad Jumala ja inimese vahelisest suhtest. Eksimustest nende vastu on kõige selgemalt eristatav eksimine kolmanda käsu vastu: sina pead hingamispäeva pühitsema. Hingamispäev on meie nädalakalendris pühapäev. Iga pühapäev. Kui sa pühapäeval ei tule kirikusse või vähemalt südamest ei igatse kirikusse tulla ega midagi selleks ette ei võta, siis sa teed pattu. Võtan patu teema kokku: patt tähendab elada nii, nagu Jumalat ei olekski. Kui me püüame täita neid käske, mis meile meeldivad ega nõua meilt mingitki pingutust ning jätame kõrvale need, mis osutavad meie puudustele, siis me seame sellega ennast Jumalast kõrgemaks. Sel juhul saame meie käsu andjateks ning meie määrame, kuidas Jumal peaks meiega rahul olema. Taolisel puhul me eksime esimese ja kõige olulisema käsu vastu: sa ei tohi kummardada ebajumalaid. Iseenda seadmisest kõigi asjade mõõdupuuks saavad viimaks alguse kõik teised patud. Oma elu kümne käsu põhjal ausalt kaaludes peaks iga inimene küsima koos Jeesuse jüngritega: “Kes siis küll võib pääseda?” (Mt 19:25) Me võime aga olla lootusrikkad, sest Jumal igatseb meid enesega lepitada. Püha Paulus ütleb: Kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest ning mõistetakse õigeks Tema armust päris muidu, lunastuse kaudu, mis on Kristuses Jeesuses. (Rm 3:23-24) Jumala Poeg võttis meie pattude karistuse oma õlgadele. Eksinud, karistust väärt, süüdimõistetud inimesele antakse armu Me oleme vabad – vabad süüst, hirmust, kartusest. Meile on antud võimalus – võimalus uskuda, loota ja armastada. Ristimises saab see andeksandmine - lepitus Jeesuses Kristuses -konkreetseks, kehtivaks ristitu juures. See ei tähenda, et me edaspidi ei eksiks. Ka Jeesuse kõige ustavam ja innukam jünger, Peetrus, oli oma sõnades valmis minema Issandaga kasvõi surma: Kui ma ka peaksin koos Sinuga surema, mina ei salga Sind mitte! (Mk 14:31) Enne kui kukk kires, oli Peetrus oma Issandat kolmel korral salanud. Ta mitte üksnes ei jätnud Jeesust teiste ees kaitsmast, ta mitte lihtsalt ei vaikinud, vaid ütles, et ta ei tunne Jeesust ega pole iialgi tundnud. Jeesus annab talle andeks. Küsimus, mille Ta Peetrusele kolmel korral esitab, pole mitte: On sul ikka häbi ka selle pärast, mida sa tegid?. Ei, Ta küsib: Kas sa armastad mind? See on meie pääsemise võti. Jumal ei oota meilt mitte laitmatust, suutlikkust alati püsima jääda. Ta küsib: Kas sa armastad mind? Armastusest piisab. Sellest, kui me armastame Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma väest! (5Ms 6:5) See on Jeesuse vastus Peetruse kolmekordsele salgamisele. Ta küsib kolmel korral: Kas sa armastad mind? Ning Peetruse kolmekordse jaatuse peale annab talle ülesande olla Kiriku karjane, toita Tema lambaid, kaitsta neid kurja eest. Peetrusest sai kogu Kiriku juht. Sarnane ülesanne antakse ristimises meile kõigile. Kanda üksteise koormaid. Vastata neile, kes meile kurja teevad, armastuse, leebuse ja tasadusega. Armastada inimesi. Armastada oma vaenlasi. Palvetada nende eest. Tunnistada Jumala armastusest. Ülesanne toita Issanda lambaid saab aga täna erilisel viisil ka teie ülesandeks, ristitava lapse vanemad ja vaderid. Kolmekordse jah-sõnaga küsimustele, kas te ütlete lahti kõigest kurjast, saatanast ja tema tühjadest lubadustest, pöördute Kristuse poole, tunnistate Kristust oma Issandaks, võtate te endale vastutuse tema kadumatu hinge eest. Te ei saa teha ristitud lapse eest paljusid valikuid, kuid teie kohustus on õpetada teda tundma Jumalat. Viimsel päeval, Jumala kohtus tuleb teil aru anda mitte ainult enda hinge pärast, vaid sellest, mida te olete teinud ja millist eeskuju te olete kristlasena andnud sellele lapsele. Sarnane ülesanne antakse meile kõigile, kes me oleme ristitud. Andku Jumal meile selleks armu. Aamen. Illimar Toomet Märjamaa Maarja kirikus |
Archives
December 2020
Categories
All
|
RSS Feed
