Jutlus kuldleeripühal

Jumala tõotused, millised iganes need olid, on Kristuses „jah”. Seepärast tulgu ka meie suust tema läbi „aamen” Jumalale kiituseks. Aga see, kes meid koos teiega on kinnitanud Kristusesse ja kes meid on võidnud, on Jumal, kes on meid ka pitseriga kinnitanud ning meile andnud käsirahaks Vaimu südamesse. 

​2. korintlastele 1:20–22

Head kuldleerilapsed!
50 aastat tagasi ütlesite te siin kirikus oma “jah”-sõna, tõotades, tõotades elada kristlasena, püsivalt osa saada Jumala Sõnast ja sakramendist, ning loota Jumala peale. Ilmselt ei ole see ainuke teie “jah”-sõna selles elus. Igaüks meist, siinolijaist on andnud Jumalale erinevates olukordades oma tõotusi: paludes ristimist või konfirmatsiooni, andes ennast vaderina ristitava lapse ja tema perekonna teenistusse, öeldes “jah, tahan” abielutõotust andes. Ja nii edasi, lisaks kirikus antutele need “jah”-sõnad, mida oma lähedastele ja sõpradele andes olete palunud Jumalat tunnistajaks ja abimeheks, et suudaksite antud tõotust pidada.
Oma tänases jutluses tahan keskenduda Jumalale antud tõotuse tähendusele, sellega kaasnevatele võimalustele, aga ka kohustustele. Nagu viitasin, ei puuduta see ainult elu kõige olulisemate hetkede leeri- või laulatuspäeva tõotusi. Ometigi, Jumala ees ja ligimeste kuuldes öeldud “jah”-sõna võib saada elus tõeliseks pöördepunktiks, mis muudab kõiki järgnevaid elupäevi.
Millepärast on tõotuse andmine oluline? Kas ilma ei saaks?
Tahan eristada selles kaht poolt. Üht, miks on see oluline inimlikult ning teist, kas ja kuidas on see oluline Jumala poolt vaadates.
Esiteks siis inimlik külg.
Konkreetne otsus “jah” on inimliku tahte selge väljendus. See on eesmärgi teadvustamine ning suuna valik edaspidiseks. Edaspidises elus teatavate asjade taotlemine, aga ka teatavatest asjadest loobumine. Ainult siis, kui oleme eesmärgi teadvustanud, võime mõista, mis meid sellele lähemale viib. Niikaua, kui siht pole selge, kehtib ütlemine “küllap see tee ikka kuhugi viib”. Ainult siis, kui siht on selge, saame öelda, kas oleme õigel teel või sellelt eksinud.
Tõotust andes tuleb pidada meeles, et see ei tähenda mitte ainult selle taotlemist, mis on hea, vaid ka selget lahtiütlemist sellest, mis on kuri. Ka täna, oma ristimistõotusi uuendades saab igaüks meist oma tahet selles kinnitada.
Käsitlesin põgusalt tõotuse andmise inimlikku külge. Jumala ees antud tõotuste puhul ei saa unustada ka teist, jumalikku külge. Kas meil, inimestel, on võimalik seda üldse kirjeldada? Võibolla ongi tegemist, inimesele igavesti mõistetamatu saladusega? Nõnda, et isegi püüdes saada selgust selles, mis on tõeliselt hea, sellest oma tahtega kinni haarates ning selle nimel ohvreid tuues me ikkagi ei tea, kas see on ikka “päris” see.
Vastupidi. Jumal ei varja oma tahet. Juba inimest luues ja paradiisiaeda elama pannes Ta annab teada, milleks nad on loodud, mida Looja neilt ootab, mis on neile tõeliseks õnnistuseks ja millest nad peavad hoiduma. Samamoodi on see jätkunud pärast pattulangemist, kui inimene tegi oma valiku ja valis vale tee, ütles “ei” Jumalale. Läbi kõikide aegade on Jumal andnud inimesele teada, mis on talle õnnistuseks ja mis needuseks. Ta kõneleb sellest oma pühades käskudes, annab sellest teada oma prohvetite kaudu. Viimasena tunnistab Ta oma armastusest oma Poja Jeesuse Kristuse kaudu, kelles Ta lepitab meie süü. Jeesus suri meie pattude lepitamiseks ning Tema ülestõusmise pärast on surmast ülestõusmise lootus kõigil neil, kes Temasse usuvad. Sellest armastusest tunnistab Issanda rajatud kirik juba 2000 aastat ning teeb seda niikaua, kui maailm kord lõpeb. 
Selle kirikuga liitumise kaudu saame me osa Tema armastusest, siin on meil võimalik öelda oma “ei” kurjale ning “jah” Jumalale. Me oleme seda kinnitanud oma ristimisel, leeripäeval, laulatusel ja pihil. Me ütleme “ei” kurjale iga jumalateenistuse alguses patutunnistuses ning “jah” Jumalale, kui võtame oma huultega vastu püha armulauasakramenti.
​Jumal ei ole oma püha tahet, oma armastust iial varjanud, vaid väljendanud seda kõigil mõeldavatel ja mõeldamatutel viisidel. Kas ja kuidas saab sellega võrrelda meie vastust, meie tõotusi, mida me Jumalale anname. Kes annab sellele “jah”-sõnale väärtuse? Kes garanteerib, et see sõna ka midagi maksab? Kui see sõltuks pelgalt meist, siis ei maksakski see midagi. Viimaks ei olegi meie tõotus midagi erilisemat, kui vaid vastus sellele, mida Jumal juba enne on teinud. Tema pärast on meie sõnal väärtus ja kaal. Sest kui meie vastame Tema kutsele “jah” siis tuleb Tema ise meile selle täitmisel appi. Aamen.