EELK Märjamaa Maarja kogudus
  • Esileht
  • Ajalugu
    • Aet Reinhold. Pilguheit Märjamaa kiriku ja koguduse ajaloole
    • Kiriku ehitusloost - kirikud.muinas.ee
    • Koguduse arhiiv
  • Lugemist
    • Kiriku sõnatu jutlus
    • Artiklid
    • Jutlused
    • Raamatukogu
    • Uudiste arhiiv
  • Kontakt

Jutlused

Jutlus kuldleeripühal

28/8/2016

 
Jumala tõotused, millised iganes need olid, on Kristuses „jah”. Seepärast tulgu ka meie suust tema läbi „aamen” Jumalale kiituseks. Aga see, kes meid koos teiega on kinnitanud Kristusesse ja kes meid on võidnud, on Jumal, kes on meid ka pitseriga kinnitanud ning meile andnud käsirahaks Vaimu südamesse. 

​
2. korintlastele 1:20–22
Head kuldleerilapsed!
50 aastat tagasi ütlesite te siin kirikus oma “jah”-sõna, tõotades, tõotades elada kristlasena, püsivalt osa saada Jumala Sõnast ja sakramendist, ning loota Jumala peale. Ilmselt ei ole see ainuke teie “jah”-sõna selles elus. Igaüks meist, siinolijaist on andnud Jumalale erinevates olukordades oma tõotusi: paludes ristimist või konfirmatsiooni, andes ennast vaderina ristitava lapse ja tema perekonna teenistusse, öeldes “jah, tahan” abielutõotust andes. Ja nii edasi, lisaks kirikus antutele need “jah”-sõnad, mida oma lähedastele ja sõpradele andes olete palunud Jumalat tunnistajaks ja abimeheks, et suudaksite antud tõotust pidada.
Oma tänases jutluses tahan keskenduda Jumalale antud tõotuse tähendusele, sellega kaasnevatele võimalustele, aga ka kohustustele. Nagu viitasin, ei puuduta see ainult elu kõige olulisemate hetkede leeri- või laulatuspäeva tõotusi. Ometigi, Jumala ees ja ligimeste kuuldes öeldud “jah”-sõna võib saada elus tõeliseks pöördepunktiks, mis muudab kõiki järgnevaid elupäevi.
Millepärast on tõotuse andmine oluline? Kas ilma ei saaks?
Tahan eristada selles kaht poolt. Üht, miks on see oluline inimlikult ning teist, kas ja kuidas on see oluline Jumala poolt vaadates.
Esiteks siis inimlik külg.
Konkreetne otsus “jah” on inimliku tahte selge väljendus. See on eesmärgi teadvustamine ning suuna valik edaspidiseks. Edaspidises elus teatavate asjade taotlemine, aga ka teatavatest asjadest loobumine. Ainult siis, kui oleme eesmärgi teadvustanud, võime mõista, mis meid sellele lähemale viib. Niikaua, kui siht pole selge, kehtib ütlemine “küllap see tee ikka kuhugi viib”. Ainult siis, kui siht on selge, saame öelda, kas oleme õigel teel või sellelt eksinud.
Tõotust andes tuleb pidada meeles, et see ei tähenda mitte ainult selle taotlemist, mis on hea, vaid ka selget lahtiütlemist sellest, mis on kuri. Ka täna, oma ristimistõotusi uuendades saab igaüks meist oma tahet selles kinnitada.
Käsitlesin põgusalt tõotuse andmise inimlikku külge. Jumala ees antud tõotuste puhul ei saa unustada ka teist, jumalikku külge. Kas meil, inimestel, on võimalik seda üldse kirjeldada? Võibolla ongi tegemist, inimesele igavesti mõistetamatu saladusega? Nõnda, et isegi püüdes saada selgust selles, mis on tõeliselt hea, sellest oma tahtega kinni haarates ning selle nimel ohvreid tuues me ikkagi ei tea, kas see on ikka “päris” see.
Vastupidi. Jumal ei varja oma tahet. Juba inimest luues ja paradiisiaeda elama pannes Ta annab teada, milleks nad on loodud, mida Looja neilt ootab, mis on neile tõeliseks õnnistuseks ja millest nad peavad hoiduma. Samamoodi on see jätkunud pärast pattulangemist, kui inimene tegi oma valiku ja valis vale tee, ütles “ei” Jumalale. Läbi kõikide aegade on Jumal andnud inimesele teada, mis on talle õnnistuseks ja mis needuseks. Ta kõneleb sellest oma pühades käskudes, annab sellest teada oma prohvetite kaudu. Viimasena tunnistab Ta oma armastusest oma Poja Jeesuse Kristuse kaudu, kelles Ta lepitab meie süü. Jeesus suri meie pattude lepitamiseks ning Tema ülestõusmise pärast on surmast ülestõusmise lootus kõigil neil, kes Temasse usuvad. Sellest armastusest tunnistab Issanda rajatud kirik juba 2000 aastat ning teeb seda niikaua, kui maailm kord lõpeb. 
Selle kirikuga liitumise kaudu saame me osa Tema armastusest, siin on meil võimalik öelda oma “ei” kurjale ning “jah” Jumalale. Me oleme seda kinnitanud oma ristimisel, leeripäeval, laulatusel ja pihil. Me ütleme “ei” kurjale iga jumalateenistuse alguses patutunnistuses ning “jah” Jumalale, kui võtame oma huultega vastu püha armulauasakramenti.
​Jumal ei ole oma püha tahet, oma armastust iial varjanud, vaid väljendanud seda kõigil mõeldavatel ja mõeldamatutel viisidel. Kas ja kuidas saab sellega võrrelda meie vastust, meie tõotusi, mida me Jumalale anname. Kes annab sellele “jah”-sõnale väärtuse? Kes garanteerib, et see sõna ka midagi maksab? Kui see sõltuks pelgalt meist, siis ei maksakski see midagi. Viimaks ei olegi meie tõotus midagi erilisemat, kui vaid vastus sellele, mida Jumal juba enne on teinud. Tema pärast on meie sõnal väärtus ja kaal. Sest kui meie vastame Tema kutsele “jah” siis tuleb Tema ise meile selle täitmisel appi. Aamen.

Comments are closed.

    Archives

    December 2020
    February 2019
    September 2018
    May 2018
    April 2018
    March 2018
    February 2018
    December 2017
    September 2017
    September 2016
    August 2016
    June 2016
    February 2016
    May 2015
    April 2015
    September 2014
    May 2014
    March 2014
    February 2014
    December 2013
    October 2013
    August 2013
    May 2013
    February 2013
    January 2013
    December 2012
    May 2012
    May 2011
    December 2010
    December 2009
    October 2009
    June 2008
    May 2008
    May 1995
    September 1932

    Categories

    All
    Eesti Vabariigi Aastapäev
    Jõulud
    Jõulud
    Leeripüha
    Nelipüha
    Nelipüha
    Paastuaeg
    Ristimine
    Suur Nädal
    Suur Nädal

    RSS Feed

Powered by Create your own unique website with customizable templates.
  • Esileht
  • Ajalugu
    • Aet Reinhold. Pilguheit Märjamaa kiriku ja koguduse ajaloole
    • Kiriku ehitusloost - kirikud.muinas.ee
    • Koguduse arhiiv
  • Lugemist
    • Kiriku sõnatu jutlus
    • Artiklid
    • Jutlused
    • Raamatukogu
    • Uudiste arhiiv
  • Kontakt