Jutlus Nelipühal AD 2013

Jeesus ütles: „Kui keegi armastab mind, küll ta peab minu sõna, ja minu Isa armastab teda ja me tuleme ja teeme eluaseme tema juurde. Kes mind ei armasta, ei pea mu sõnu. Ja sõna, mida te kuulete, ei ole minu, vaid Isa sõna, kes minu on saatnud. Seda ma olen teile rääkinud teie juures viibides. Aga Lohutaja, Püha Vaim, kelle Isa saadab minu nimel, tema õpetab teile kõik ja tuletab teile meelde kõik, mida mina teile olen öelnud. Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile. Mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmugu ega mingu araks! Te kuulsite, et ma ütlesin teile: „Ma lähen ära ja tulen tagasi teie juurde. Kui te mind armastate, küll te siis rõõmustate, et ma lähen Isa juurde, sest Isa on suurem kui mina.” Ja nüüd ma olen teile seda öelnud, enne kui see sünnib, et te usuksite, kui see sünnib.“ Jh 14:23–29

Jeesus ütleb: „Kui keegi armastab mind, küll ta peab minu sõna.“ Armastust seostatakse paljudel puhkudel vabaduse tundega. Tunded võivad armastusega kaasneda, kuid armastus on eelkõige tahte akt. Meenutagem, kuidas kõlab abielutõotus: „Jah, tahan.“ Vabadust käsitletakse pahatihti võimalusena teha kõike, mis pähe tuleb või mingil viisil võimalik on. Ometigi on vabadus eelkõige eesõigus teha seda, mis on õige, kohane ja hea – seda, mis annab au Jumalale ning on hüvanguks ligimesele. Taoline toimimine ongi Jumala käsu kohane. Seal, kus inimese süda on kõva nagu kivi, on ka Jumala käsud tema jaoks tardunud ja kivistunud, need teevad jõuetuks, otse suretavad. Seal, kus Jumal  paneb meie sisse oma Vaimu, kõrvaldab meie ihust kivise südame ja annab meile lihase südame (vrd Hs 36:26), saavad käsud südame eluks.

See puudutab ka Jeesuse käsku minna ja teha jüngriteks kõik maailma rahvad. Nelipühal, kui jüngrid täideti julgustava vaimuga, võime näha, et see käsk ei ole ränk ega rõhuv. Jüngrites sai koos Jeesuse ema Maarjaga maailmale nähtavaks Kirik – Jumala rajatud vahend päästesõnumi kuulutamiseks kõigile rahvastele.

Mõnel puhul on nelipüha nimetatud Kiriku sünnipäevaks. Ehkki meile meeldiks inimlikult määratleda konkreetne kuupäev ja koht, mil kõik alguse sai, on Kirik elava organismina siiski keerukam. Toon võrdluse maja ehitamisega. Tikud vundamendi kraavi kaevamiseks löödi maha siis, kui Jumal ütles paradiisiaias maole: „Ja ma tõstan vihavaenu sinu ja naise vahele, sinu seemne ja tema seemne vahele, kes purustab su pea, aga kelle kanda sa salvad“ (1Ms 3:15). Kopp löödi maasse siis, kui Moosesele anti käsud. Vundamendi rajas Kristus oma surma ja ülestõusmisega ning koguduse liikmed asetatakse elavate kividena templi seintesse. Millal see valmis saab, seda saame lugeda Ilmutusraamatu lõpust. Nelipühal polnud Kirik valmis, vaid sai maailmas nähtavaks.

Ka jüngrite esimene otsene kokkupuude Jumala Vaimuga ei toimunud nelipühal. Jüngrite seas viibiva Jumala Ema täitumisest Püha Vaimuga kuuleme juba seoses ingli kuulutamisega (Lk 1:35). Jüngrid ise tegutsesid Püha Vaimu väes siis, kui Jeesus saatis nad kuulutama, käskides tervendada haigeid, äratada üles surnuid, ajada välja kurje vaime. Nagu Issand ütleb, teeb Ta ise seda Jumala Vaimu abil (vrd Mt 10:8; 12:28). Teisel korral said jüngrid Püha Vaimu, kui Issand nende peale puhus, andes neile Vaimu, et nad saaksid anda andeks patte (Jh 20:22–23). Nelipühal antakse neile Vaim, et nad jääksid püsima kannatustes.

Jeesus ütles: „Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile.“Kuulutustöös vajas ja vajab Kirik rahu, sest Kiriku ja maailma vahel on olemuslik ja lepitamatu vastuolu. Kirik kuulutab sõnumit ristist maailmas, kes ei taha sellest midagi kuulda. Kirik läheb taevasse ja kutsub kõiki inimesi sinna kaasa. Maailm läheb aga põrgusse, püüdes endaga kaasa võtta nii palju hingi, kui võimalik. Kirik ongi rajatud vaimulikuks võitluseks, et päästa hingi saatana meelevallast. Selles võitluses suudab kristlane jääda püsima vaid tänu Jumala Vaimu antavale rahule, mis võimaldab kaine pilguga näha läbi kõik kuradi pettused ning jääda ustavaks Jumalale.

Nagu armastust mõõdetakse pahatihti vaid tunnetega, nii võib juhtuda ka rahuga. Jumala Vaimu antav rahu ei ole mitte hea ja mõnus äraolemine – ja Jumala pärast, et mitte miski meid ei häiriks! –, vaid selgus, s.t kaine meel ja kindel lootus Jumala peale. Me võime olla liigutatud Apostlite tegude raamatu esimestes peatükkides kirjeldatud igapäevastest ühispalvustest ja -söömaaegadest, aga Juuda- ja Samaariamaa said taolisest eeskujust õieti osa alles Stefanose hukkamisega alanud suure tagakiusu ajal (Ap 8:1). Viimaks pidid nii apostlid kui ka teised Kristuse järgijad saama kannatustes Issanda sarnaselt otsekui nisuivaks, mis tõeliselt kannab vilja alles siis, kui ta külvatakse maasse ja sureb (Jh 12:24).

Enne taevasseminekut andis Issand korralduse teha „jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud!“(Mt 28:19). Armastuse pärast ei ole see käsk meile raske. Vastupidi, seda täites me elame ja saame osa elust, mida Jumal oma Kiriku kaudu maailmale annab.