Ja ma piserdan teie peale puhast vett, et te saaksite puhtaks; kõigist teie rüvedusist ja kõigist teie ebajumalaist ma puhastan teid. Ja ma annan teile uue südame ja panen teie sisse uue vaimu. Ma kõrvaldan teie ihust kivise südame ja annan teile lihase südame. Ma panen teie sisse oma Vaimu ja teen, et te käite mu määruste järgi ja peate mu seadusi ning täidate neid. Ma tõstan oma silmad mägede poole, Viimaks veel: saage vägevaks Issandas ja tema tugevuse jõus! Pange ülle Jumala sõjavarustus, et te suudaksite seista kuradi salanõude vastu! Meil ei tule ju võidelda inimestega, vaid meelevaldade ja võimudega, selle pimeduse maailma valitsejatega, kurjade taevaaluste vaimudega. Seepärast võtke kätte kõik Jumala sõjavarustus, et te suudaksite vastu panna kurjal päeval ja jääda püsima, kui te olete kõik teinud. Seiske nüüd ja teie niuded olgu vöötatud tõega ja teil olgu seljas õiguse soomusrüü ja teie jalgades olgu valmidus minna kuulutama rõõmusõnumit rahust! Kõigepealt aga võtke kätte usukilp, millega te võite kustutada kõik kurja põlevad nooled! Võtke ka päästekiiver ja vaimumõõk, see on Jumala sõna! Ja palve ja anumisega palvetage igal ajal Vaimus ning selleks valvake kogu püsivusega ja eestpalvetega kõigi pühade eest. Ja Jeesuse juurde toodi lapsi, et ta neid puudutaks. Ent jüngrid sõitlesid toojaid. Aga Jeesus sai seda nähes pahaseks ja ta ütles neile: „Laske lapsed minu juurde tulla, ärge keelake neid, sest selliste päralt on Jumala riik! Tõesti, ma ütlen teile, kes iganes Jumala riiki vastu ei võta nagu laps, ei saa sinna.” Ja ta kaisutas neid ja õnnistas neid, pannes käed nende peale. Ristimises teeb Jumal patuse inimese puhtaks kõigist pattudest, mida ta mõtte, sõna, teo või tegematajätmisega on teinud. Loomulikult ei tähenda see, et võib jätkata vanaviisi. Süda, mis on Jumala tahte vastu kivikõva, saab elavaks, või nagu prohvet Hesekiel ütleb “lihaks”.
Kuid ristimine annab midagi veel, ta vabastab inimese pärispatust, Aadamast alates läbi kõikide inimpõlvede edasi antud kalduvust kurjale. Patusõltlane saab vabaks. Kui oluline on see kurjaga võitlevale inimesele! Ta ei ole sunnitud tegema halba, kurjus ei ole tema jaoks enam otsekui ettemääratud paratamatus, vaid ta on vaba ütlema “ei” sellele, mis on halb ja kuri ning “jaa” sellele, mis on õige ja hea. See kalduvus kurjale avaldub juba väikesel lapsel. Loomulikult on tema võime teha halba väiksem, kui täiskasvanul, kuid tal on selleks eeldused. Ka pärast veeuputust ütleb Jumal Noaga kõneledes “Inimese südame mõtlemised on kurjad ta lapsepõlvest peale” 1Ms 8:21. Ka väike laps, olgugi küll palju siiram ja südamelt puhtam, kui meie vajab sellepärast ristimist. Üsna sageli olen kuulnud ristimise kohta ütlemist, et see annab Jumalalt kaitse. Enamasti ei oska ütleja täpsustada, mis mõttes kaitse ja kuidas see toimib. Teen seda siinkohal. Kui prohvet Hesekiel ütleb “et te käite mu määruste järgi ja peate mu seadusi ning täidate neid”, siis see on üks oluline viis, kuidas Jumal meid kurja eest hoiab, keelates meile seda, mis meid kahjustab ning juhatades meid selle juurde, mis toob meile kasu. Kui keegi peab ristimist kindlustuse sarnaseks kaitseks, mis - mõne ilmaliku kindlustusreklaami sarnaselt - kõik valesti tehtu kohe ja imeliselt taastab, küsigu endalt, millal ja kuidas ta Jumalale oma viimase kindlustusmakse tasus. Kes aga näeb seda tasuta saadud kingitusena, küsigu endalt, milline oleks kohane tänu kingi andjale. Jumala kaitse EI tähenda, et meil ei oleks raskusi. Iga lapsevanem teab, et lapse arenguks on lausa hädavajalikud ülesanded, mis nõuavad pingutust ja eneseületamist. Ristimises äratab Jumal meis usu, veendumuse, et “ei su hoidja tuku. Issand on su hoidja.” Tema ei pane kellelegi üle jõu käivat koormat. Ristimises võetakse inimene Jumala perekonna hulka ning antakse talle pääste tõotus. Nii nagu lapse sündimine on teekonna algus, on seda ka ristimine, mida nimetatakse Piiblis uuesti sündimiseks. Algab uus elu, täis võimalusi, aga ka ohte. See on teekond eesmärgi poole, millel tuleb ületada arvukaid takistusi. See on terve elu kestev võitlus. Püha Paulus kirjeldab, milline on see võitlus: “Meil ei tule ju võidelda inimestega, vaid meelevaldade ja võimudega, selle pimeduse maailma valitsejatega, kurjade taevaaluste vaimudega.” Vaenlasele kohased peavad olema ka relvad: Seiske nüüd ja teie niuded olgu vöötatud tõega ja teil olgu seljas õiguse soomusrüü ja teie jalgades olgu valmidus minna kuulutama rõõmusõnumit rahust! Kõigepealt aga võtke kätte usukilp, millega te võite kustutada kõik kurja põlevad nooled! Võtke ka päästekiiver ja vaimumõõk, see on Jumala sõna! Ja palve ja anumisega palvetage igal ajal Vaimus. Meil tuleb selleks oma lapsi ja lapselapsi õpetada. Oma isikliku eeskujuga. Elades ise kristlasena. Kui vanemad tahtsid lapsi tuua Jeesuse juurde ning jüngrid takistasid seda, siis tegelikult on hoopis tõenäolisem see, et vanemad ise saavad takistuseks. Küll suureks saades otsustavad! - selles lause aluseks on praktiline ateism. See on vanema endapoolne usu salgamine, oma otsuse elada kristlasena edasilükkamine kuhugi tulevikku. Kuidas võiks laps taoliselt vanemalt õppida muud, kui seda, et otsustama ei peagi. Aga loomulikult võivad takistajaks saada ka Jeesuse jüngrid. Lapsed on kirikus rahutud ja häälitsevad, ei püsi paigal ning pisut suuremaks saades esitavad ebamugavaid küsimusi. Aga tuletagem meelde oma esimest astumist pühakotta. Kas me teadsime, kuidas käituda või olla? Ning võibolla peaksime neid küsimusi, mida noore kristlasena esitasime vanematele koguduseliikmetele küsima nüüd enda käest. Millised oleme meie kristlastena? Tuues last ristimisele, võtame meie, koguduseliikmed, lapse vanemad ja vaderid endale ülesande kasvatada last kristlasena. Kas see on võimalik? Jah, see on võimalik. Kas see on raske? Jah, see on raske? Kas me seda tehes võime teha vigu? Jah, kahjuks küll, ilmselt teemegi. Ometigi ei tohiks see meid eksitada. Me teeme ju seda, milleks Jumal meid kutsub, jõuga, millega Tema meid varustab. Aamen. Comments are closed.
|
Archives
December 2020
Categories
All
|