Jutlus ülestõusmisaja 4. pühapäeval

Selle kohta on ju esivanemad saanud tunnistuse.  ... Need kõik surid uskudes, saamata kätte tõotusi, vaid nähes ja tervitades neid kaugelt. Ja nad tunnistasid end olevat võõrad ja majalised maa peal. Kuid kes selliselt kõnelevad, annavad mõista, et nad otsivad kodumaad. Kui nende meeles oleks olnud maa, kust nad olid välja läinud, küllap neil oleks olnud aega pöörduda tagasi. Ent nüüd nad ihkavad paremat, see tähendab taevast kodumaad. Seetõttu ei ole Jumalal nende pärast häbi lasta ennast hüüda nende Jumalaks, kuna ta on valmistanud neile linna. Usus viis Aabraham, kui teda proovile pandi, ohvriks Iisaki; tema, kes oli saanud tõotused, oli valmis ohverdama oma ainusündinu; tema, kellele oli öeldud: „Sinu sugu loetakse Iisakist.” Sest ta arvestas, et Jumal võib ka surnuist üles äratada, seepärast ta saigi tema tagasi ettetähenduseks.  Heebrealastele 11:2,13–19

​Päris paljud inimesed peavad Jumalasse uskumise peamiseks ülesandeks panna inimesed korralikumalt elama. Et oleks vähem joomist, vargusi, abielurikkumisi ja alatusi. Ehkki taoliste negatiivsete nähtustega võitlemine kuulub vist iga religiooni juurde, on kristliku usu eesmärk siiski milleski muus. Võiks öelda, et milleski hoopis enamas või kõrgemas. Ehkki kirik võitleb pattulangemise põhjustatud kannatuste ja hädaga ka selles maailmas, ei ole usu eesmärk muuta seda maailma nii-öelda elamisväärsemaks, vaid eesmärk on juhatada inimesed taevalikku õndsusesse, mida siin maa peal pole võimalik saavutada ega isegi ette kujutada. Pidades silmas mitte ajalikku, vaid ajatut, mitte maist, vaid taevast, asetuvad maine elu ning siinsed asjad hoopis teise valgusesse.
Sellepärast ütleb püha Paulus: Ma pean kõike kahjuks Issanda Kristuse Jeesuse kõikeületava tunnetuse kõrval. Tema pärast olen ma minetanud kõik selle ja pean seda pühkmeiks, et saada kasuks Kristust. … Ma unustan kõik, mis on taga, ja sirutun eesoleva poole, ma püüdlen sihtmärgi poole, Jumala üleva kutsumise võiduhinna poole Kristuses Jeesuses. (Fl 3:8,13–14)
Ning veel: Aeg on piiratud. Sellepärast siis need, … kes nutavad, otsekui nad ei nutaks, ja kes rõõmustavad, otsekui nad ei rõõmustaks, ja kes ostavad, otsekui nad ei oleks omanikud, ja kes seda maailma kasutavad, otsekui nad ei kasutaks seda. Sest praeguse maailma pale on möödumas. (1Kr 7:29–31)
Sedasama peab silmas püha Paulus ka kirjas heebrealastele, nimetades tervet rida Vana Testamendi pühasid. Nende pühade usu suurus seisnes veendumuses, et – juhtugu ükskõik mis, tulgu, mis iganes tuleb – Jumalal on kindel tahe anda neile midagi, millest nad pole undki näinud. Kokkuvõttes kehtib nende kõigi kohta tõdemus: Nüüd nad ihkavad paremat, see tähendab taevast kodumaad. (Hb 11:16).
Seesama kehtib ka vaga Aabrahami puhul, kelle kohta Paulus ütleb – tsiteerin veelkord kirja heebrealastele 11. peatükist –: Usus oli Aabraham kuulekas, kui teda kutsuti minema paika, mille ta pidi saama pärandiks, ja ta läks välja, teadmata, kuhu ta läheb. Usus ta asus elama tõotatud maale otsekui võõrsile, elades telkides koos Iisaki ja Jaakobiga, kes olid sellesama tõotuse kaaspärijad. Sest ta ootas kindlale alusele rajatud linna, mille meister ja ehitaja on Jumal. … Seepärast ka sündis sellest ühestainsast, pealegi mehejõu kaotanud mehest hulga poolest nii palju järglasi nagu tähti taevas ja nagu liiva mere rannal, mida ei saa ära lugeda. (Hb 11:8–12)
Ehkki Aabrahamil oli oma kodumaa, lahkus ta sealt, et saada maa, mille Jumal talle tõotas. Ehkki tal oli küllaga vara ja suur suguvõsa, oli tema suurimaks varaks Jumala tõotatud poeg Iisak. Aga eksib see, kes arvab, et asudes Kaldeamaalt Iisraeli, st tänapäeva Iraanist Palestiinasse, ning saades kõrges vanuses – Saara lapsesaamise aeg oli juba ammu möödunud – Jumala tõotatud poja Iisaki oleks Aabraham viimaks saanud kätte Jumala tõotused. Tsiteerin veelkord kirja heebrealastele: Need kõik surid uskudes, saamata kätte tõotusi, vaid nähes ja tervitades neid kaugelt. Ja nad tunnistasid end olevat võõrad ja majalised maa peal. Kuid kes selliselt kõnelevad, annavad mõista, et nad otsivad kodumaad. Kui nende meeles oleks olnud maa, kust nad olid välja läinud, küllap neil oleks olnud aega pöörduda tagasi. Ent nüüd nad ihkavad paremat, see tähendab taevast kodumaad. (Hb 11:13–16)
Aabrahami suurimaks usuteoks loetakse tema valmisolekut ohverdada, st tappa Jumala käsul, oma poeg Iisak. Selle sündmuse täpsema kirjelduse leiab 1Ms 22. peatükist. Milles seisnes Aabrahami usu suurus, kui ta, saades Jumalalt käsu, võtab oma poja ja ohvritoomiseks vajalikud põletuspuud, läheb Morija mäele, laob kividest üles altari, seob kinni oma poja, paneb ta altarile – ning tõstab noa, et oma poeg tappa. Kas see on pime kuulekus? Ei! See pole lihtsalt see, mida eelnevalt nimetasin: juhtugu ükskõik mis, tulgu, mis iganes tuleb, vaid kindel veendumus: Jumalal on kindel tahe anda neile midagi, millest nad pole undki näinud.
Mida siis Aabraham uskus? Ta uskus, et Jumal võib tema poja äratada surmast. Isegi meil, 2000 aastat pärast Jeesuse surma ja ülestõusmist võib olla kahtlusi ja uskmatuse hetki, kuis peame seda võimatuks. Aga uskuda seda 2000 aastat ENNE Jeesuse surma ja ülestõusmist… See on tõesti TOHUTU SUUR USK. See, mille kohta püha Paulus ütleb kokkuvõtlikult: Usk on loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõendus. (Hb 11:1)
Aabraham teadis, et seesama Jumal, kes käskis tal ohverdada oma poeg, oli andnud tõotuse, et sellesama poja kaudu saab tema sugu olema nagu tähti taevas. Mitte Saara orjatarist sündinud sohipoeg Ismaelist, mitte mingil võimatul viisil uuesti lapseootele jäävast eakast Saarast sündiva uue Iisaki, vaid sellesama Iisaki kaudu. Selles oli Aabrahami usu suurus.
Nagu me teame, ei lubanud Jumal Aabrahamil oma ohvrit lõpuni viia. Otsustaval hetkel sekkus Issanda ingel ning keelas Aabrahami: Ära pane kätt poisi külge ja ära tee temale midagi, sest nüüd ma tean, et sa kardad Jumalat ega keela mulle oma ainsat poega! (1Ms 22:12)
Seal, kus sai ilmsiks inimese äärmuslik usaldus Jumala vastu, pidi saama ilmsiks, ka Jumala äärmuslik, lõpuni minev armastus inimese vastu.
Kui Aabraham tõstis oma silmad, nägi ta üht jäära, sarvipidi rägastikku kinni jäänuna. See jäär pidi saama ohvriks.
2000 aastat hiljem toodi Kolgatal ohvriks – mitte enam Aabrahami poeg Iisak, vaid – Jumala enese Poeg. Jeesus, keda nimetatakse Jumala Talleks. Otsekui seesama jäär, kes ohverdati Iisaki asemel. Enne ristilöömist suruti Jeesuse pähe okkalistest okstest punutud kroon. Otsekui seesama jäär, kes sarvipidi oli okstesse kinni jäänud.
Jeesus on toodud ohvriks patuste inimeste eest. Jumala ohver on toodud enne, kui meie oleme suutnud korda seada oma elu, lõpetada joomise, abielurikkumise, vargused ja alatuse. Sest mida me saavutaksime, kui suudaksime parandada oma eluviise. Viimaks on seegi elu lõplik ning meie päevad on loetud. Sellepärast kutsutakse ka meid ihkama “paremat, see tähendab taevast kodumaad”. Seda maad, mis ei hävi, seda rõõmu, mis ei lõpe.
Ja siiski jääb veel üks küsimus. Jumal tõi ohvriks oma Poja. Aabraham oli valmis ohverdama oma poega. Mida peame ohverdama meie?
Vastuse annab kuningas Taavet oma 51. psalmis:
Tapaohvrid ei meeldi sulle,
muidu ma annaksin neid;
põletusohvrist ei ole sul head meelt. 
Jumalale meelepärane ohver on murtud vaim,
murtud ja purukslöödud südant ei põlga Jumal. 
Tee head Siionile oma head meelt mööda,
ehita Jeruusalemma müürid! 
Siis hakkavad sulle meeldima
õiguse ohvrid, põletusohvrid ja koguohvrid,
siis tuuakse härjavärsse su altarile! 
Aamen.