Mõtisklus – prohvet Jesaja ettekuulutus

igikaudu kaks ja pool sajandit enne Kristuse sündi võeti ette suur tõlketöö. Aleksandrias, maailma suurimas raamatukogus, kus oli juba ligikaudu 200 000 köidet, puudus üks oluline teos – juutide pühakiri. Legendi kohaselt anti tõlketöö korraga seitsmekümne kahele tõlkijale, kes tegid oma tööd üksteisest eraldatuna. Kui valminud tõlkeid võrreldi, osutusid need imelisel viisil viimse kui sõnani kokkulangevateks. Legendi järgi kuulus tõlkijate hulka ka mees nimega Siimeon. Tõlketöös põrkus ta aga ühe probleemiga. Nimelt sisaldab prohvet Jesaja raamat järgnevat lauset: “Ennäe, neitsi jääb lapseootele ja toob poja ilmale.” (Js 7:14) Segadussesattunud Siimeon kavatses algselt asendada sõna “neitsi” sõnaga “neiu”. Siis aga ilmus talle Jumala ingel, kes keelas tal teksti muutmast. See inimese jaoks võimatu sündmus pidi oleme ettekuulutus Jumala Poja tulemisest siia maailma. Selle kinnituseks tõotas ingel, et Siimeon ei sure enne, kui ta on oma silmadega näinud ja kätega puudutanud neitsist sündinud Messiast.
Uuest Testamendist on vaga Siimeoni nimi meile tuttav sündmusest, mis kirjeldab mõnekümne päeva vanuse Jeesuse esitlemist Jeruusalemma templis. Evangelist Luukas räägib nii:

 “Ja vaata, Jeruusalemmas oli mees, Siimeon nimi. See mees oli õiglane ja vaga ning ootas Iisraeli lohutust, ja Püha Vaim oli tema peal. Püha Vaim oli talle ennustanud, et ta ei sure enne, kui ta on näinud Issanda Messiat. Ta tuli Vaimu ajel pühakotta. Ja kui vanemad tõid sinna lapse Jeesuse,... siis ta võttis tema sülle, ülistas Jumalat ja ütles: „Issand, nüüd sa lased oma sulasel lahkuda rahus oma ütlust mööda. sest mu silmad on näinud sinu päästet, mille sa oled valmistanud kõigi rahvaste silme ees: valgust, mis on ilmutuseks paganaile, ja kirkust sinu rahvale Iisraelile.” (Lk 2:25–32) 

Kui legendi uskuda, pidi Siimeon neid sõnu öeldes olema 300-aastane ning tema sõnad “nüüd sa lased oma sulasel lahkuda rahus” täiesti mõistetavad – ootaja aeg on pikk, eriti, kui see kestab sajandeid. Lugu võib tunduda anekdootlik, aga kas pole veel anekdootlikum meie kärsitus, kui ootame oma palvete ja Jumalale esitatud nõudmiste viivitamatut täitmist, maldamata tundi, päeva või nädalatki oodata.
Prohvet Jesaja, kelle kuulutusega Siimeon maadles, rääkis Jeesuse sündimisest neitsist juba 700 aastat enne selle kuulutuse täitumist. Kristliku usu jaoks on Jeesuse ema Maarja neitsilikkus kesksel kohal. Mille pärast? 
Sest kui Maarja ei oleks olnud neitsi, oleks Jeesus lihtsalt tavaline inimene. Et Maarja jäi lapseootele Jumala väe toimel, võime öelda, et Jeesuse isaks on Jumal ja emaks inimene. Kiriku õpetus võtab selle kokku tõdemusega, et Jeesusel on nii jumalik kui inimlik loomus. Ta ei ole poolenisti jumal ja poolenisti inimene, vaid täielikult Jumal ning täielikult inimene.
Selles on suur lohutus, et Jumal ei ole jäänud meist kaugeks, vaid on tulnud meie keskele, veel enam – saanud meie sarnaseks. Püha Paulus kirjutab heebrealastele – sõnastan pisut lihtsamalt – Et nüüd inimesed on luust ja lihast, on ka Jeesus saanud luuks ja lihaks, et surres võita ära surm. (vrd Hb 2:14)
Jumala Poja tulekust inimeste hulka ning pärast ülendamisest taevasele aujärjele pärast surma võitmist tunnistab ka 8. psalm.

Taaveti laul. Issand, meie Jumal, kui auline on sinu nimi kogu maailmas! Sinu aukuulsus ulatub üle taevaste. Väetite ja imikute suust sa valmistasid kiitva väe oma vastaste pärast, et sundida vait jääma vaenlast ja kättemaksjat.  Kui ma näen su taevast, su sõrmede tööd, kuud ja tähti, mis sa oled rajanud, siis mis on inimene, et sa temale mõtled, ja inimesepoeg, et sa tema eest hoolitsed? Sa tegid ta pisut alamaks Jumalast ja ehtisid teda au ja austusega. Sa seadsid ta valitsema oma kätetööd; kõik sa panid tema jalge alla, lambad, kitsed ja härjad, kõik,samuti metsloomad, taeva linnud ja mere kalad ja kõik, mis mere radadel liigub. Issand, meie Jumal, kui auline on sinu nimi kogu maailmas!