|
1. Evangeelium on hea sõnum Jumala tegudest
Jumala Poja Jeesuse Kristuse maisest elust kirjutatakse kõige otsesemalt neljas evangeeliumis, Piiblis Uue Testamendi alguses. Iga evangeelium kirjeldab Teda erinevast vaatevinklist. Me leiame kõigist neljast evangeeliumist ühtviisi kirjelduse Jeesuse hukkamisest ja surnuist ülestõusmisest. Aga Tema sündimine on igas evangeeliumis kirjeldatud üsna erinevalt. Esiteks võib nimetada püha Markuse evangeeliumi, mis jõuludest räägigi, vaid alustab ilma pikema sissejuhatuseta kirjeldusega meheeas Jeesuse avaliku tegevusega. Üsna napilt – tundub, et nagu läbi Jeesuse kasuisa Joosepi silmade läbi – kirjeldab Issanda sündi püha Matteuse evangeeliumi algus. Kõige tuntum on täna kuuldud püha Luuka kirjeldus – mis paistab otseselt tuginevat Jeesuse ema Neitsi Maarja mälestustele – sellesse kuuluvad rahvaloendus, loomasõim lapse voodina, inglid ja karjased. Püha Johannese rõõmusõnum aga haarab endasse otseselt igavikulise perspektiivi – Jumal Poeg on Sõna, mille Jumal Isa ütleb. Kus ja millal? Ülalpool aega ja ülalpool ruumi, st enne ega väljaspool, vaid kõikjal ja alati. Selle Sõna, Jeesuse, läbi on kogu loodu saanud olemise ja elu. Püha Johannes ütleb: Kõik on tekkinud Tema läbi ja ilma Temata ei ole tekkinud midagi. Mis on tekkinud Tema kaudu, oli elu, ja elu oli inimeste valgus. ... Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel, ja me nägime Tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirkust, täis armu ja tõde. Kõige otsesemalt viitavad jõulusündmusele sõnad “ja Sõna sai lihaks”, ent kui sügav ja paljusid erinevaid tasandeid see endas sisaldab! Püha Johannese vaatenurk oleks otsekui ülemistest sfääridest, ulatudes igavikust ajani. Osalisteks selles suures sündmuses pole ainult Maarja, Joosep või karjased, vaid kogu inimkond ning veel enamgi – kogu loodu. Pühakirjast leiame me neli evangeeliumi. Aga nendega evangeeliumide arv ei piirdu. Kogu Kristuse kiriku töö on rahu- ja rõõmusõnumi, evangeeliumi kuulutamine maailmale. Kirikus tuleb Kristus sakramentides meie juurde, kõneleb meiega oma sõnas ja kuuleb meie palveid. Evangeelium ei ole pelgalt jutustus muistsetest sündmustest, vaid tunnistus Jumala tegutsemisest meie ajas, meie maailmas ... ja meie elus. 2. Igaühel meist tuleks kirjutada oma evangeelium Piltlikult öeldes tuleks siis Igaühel meist kirjutada ka oma evangeelium, kus ka meil on oma koht ja roll. Kus ja millal siis veel, kui mitte siin ja praegu, jõuluõhtul sellega alustada! Kuulen juba vastuväiteid. Jõulude eel on niigi kiire olnud. Kõik need toidud ja kingid ja peod ja päkapikusussid, lisaks on enne aastavahetust töö juures kohutavalt kiire olnud. Niigi pole jõudnud teha kõiki asju, mida oleks pidanud, kas nüüd tuleb midagi veel teha? Kas isegi nüüd ei anta hingamist, vaid pannakse veel üks koorem õlule? Ning kui palju see aega võtab? Vastan neile küsimustele. Esiteks ei ole evangeeliumi keskmes sugugi see, kas meie peame midagi veel tegema, kas olema veel paremad, veel hoolivamad, veel tublimad. Evangeeliumi keskmes on Jumala teod inimese heaks. Seega, oma evangeeliumi kirjutamine algab Jumala tegude märkamisest. Teiseks – kui kaua see aega võtab? Päris kaua – terve elu. Aga võibolla on see isegi liiga lühike aeg. Pahatihti elatakse ju otsekui elamata, unistades eesolevast ilusamast ja paremast ajast ning arvatakse, et praeguse aja kitsikus on mingi eksitus. Otsekui kellegi teise elu, mida meie peame elama. Aga ei, see ongi meie elu, koos kõigi raskuste ja muredega. Meie oma elu. Meie päris elu. Muidu poleks Jeesus sündinud armetus laudas, “sest nende jaoks ei olnud majas kohta”. Rõõmusõnum Jumala armastusest ei oota meie elu päikselisemaid päevi, vaid tuleb valgustama meie ööd. 3. Millised on Jumala head teod minu elus? Nagu eelnevalt ütlesin, on evangeeliumi keskmes mitte meie, vaid Jumala teod. Ütlen paar pidepunkti, mis aitaks meil kokku panna “oma evangeeliumi”. Meile on sündinud Päästja. Selleks, et “päästa”, peaks olema mingi probleem. Aga kui mul pole mingit probleemi? Või vähemalt sellist, kus keegi kõrvaline saaks midagi muuta? Küllap peame nõustuma väitega, et inimestena on meil kalduvus uskuda enda kohta asju, mis meile meeldivad. Oma puudustest või nõrkustest saame me teada pigem teiste inimeste käest – ning enamasti ei ole see siis midagi meeldivat. Pahatihti võime märgata ka seda, et meie eksimused rikuvad, ja mõnikord pöördumatult, suhteid teiste inimestega. Jumal annab meile teada, et meil on veel suurem probleem – oma eluviisidega ei riku me mitte ainult oma inimsuhteid, vaid me oleme lahti öelnud oma Loojast, Temast, kes on andnud ja annab meile jätkuvalt elu ja kõik muu vajaliku. Kui see tõesti nii on, siis on meil tõsine probleem. Siis me vajame tõesti Päästjat. Ning selles hädas saab üksnes Jumal meid aidata. Kuidas me võime “teada”, et jõululaps on meie Päästja? Me arvame, et “teame” asju, mida saab silmaga näha või käega katsuda, st meeltega tajuda. Kui miski jääb meie silmapiirillt välja, võime usaldada teiste inimeste ütlusi, Kuid seegi põhineb eeldusel, et põhimõtteliselt on võimalik oma silmaga veenduda, et Antarktika on olemas ja maakera on ümmargune. Aga kuidas saab “teada” asju, mis on väljaspool aega ja ruumi? Kuidas me võime teada, et jõuluööl sündinud Jeesus-laps on tõeline Jumal ja tõeline inimene? Kuidas me võime teada, et Jumal armastab inimesi? Kuidas ma võin teada, et Jumal armastab ka mind? On asju, mida saab “teada” üksnes uskudes, lootes ja armastades. Usu, lootuse ja armastuse ulatumine väljapoole meeltega tajutavat ei ole mitte puudus, vaid võimalus. Me ulatume kõrgemale ja kaugemale sellest, mida pelgalt inimliku jõu ja mõistusega suudame haarata. Usu, lootuse ja armastusega suudame haarata isegi seda inimlikult ületamatut vastuolu, et Jumal armastab meid isegi siis, kui oleme Tema vastu eksinud, Talle selja pööranud, Temast taganenud. Nõnda võime teada, et me vajame päästet ning et meile on sündinud Päästja. Jumal armastab meid Teiseks – väga oluline osa meie isiklikust jõuluevangeelumist – Jumal avaldab meile armastust. Ettekujutus armastusest kui ülevatest tunnetest on poolik. Armunud noored seda ei mõista ning seda ei peakski neile ette heitma, aga aastakümneid koos olnud paarid võivad kinnitada: armastus tähendab muuhulgas ka tundeid. Mitte ainult tundeid, vaid muuhulgas ka tundeid. Armastus algab tahtest ennast anda. Kui lapsevanem ootab kasvõi hommikuni hiljaks küla peale jäänud last, siis ei ole sel eriti kokkupuudet ülevate tunnetega, aga see on armastus. Ka Jumal, kes paradiisiaias hüüab Temast taganenud inimesele: Kus sa oled? – otsib meid ikka veel. Ta on ärkvel läbi öö. Veel enam, Ta saadab sellesse pimedusse oma Poja, et meid leida. Kui elukaaslane on väsinud ootamisest, aga ikka veel loodab, et ükskord saab sõlmitud abielu ning kõik pereliikmed saavad ühise perekonnanime, siis ei ole ametnikega suhtlemisel, taotluste vormistamisel, allkirjade andmisel, isikuttõendavate dokumentide, juhiloa vahetamisel ja kõikide vajalike lepingute muutmisel otsest kokkupuudet ülevate tunnetega, pigem on see väsitav bürokraatia, aga see on armastus. Ka Jumal ootab ikka veel, et isegi kui oleme Tema Nime salanud, et ükskord võiksime kuuluda jälle ühte perekonda. Selleks Ta saadab oma Poja, kelles me saame Temaga jälle ühise perekonnanime. Kui teismeline nooruk – räägin siin omaenda noorpõlvest – on lõhkunud koolimaja klaasist kasvuhoone ning vanemad peavad kandma sellega kaasneva häbi väikelinna kaaskodanike ees ning hüvitama tekitatud kahju, siis ei ole sel eriti kokkupuudet ülevate tunnetega, vastupidi, valus on, aga see on armastus. Kui Jumala Poeg sünnib inimesena, siis selleks, et võtta enda peale meie süütegude häbi ja karistus, ning hüvitada meie tekitatud kahju. Armastus algab tahtest. Igal abielupaaril on aegajalt keerulisemaid aegu, kus tunded on segased ja meeleolud kõikuvad. Ka vanemate ja laste suhetes on paremaid ja keerulisemaid aegu. Ometigi – kui mehel ja naisel, vanemal ja lapsel, on tahet, on võimalik kõigist raskustest üle saada. Kõigist raskustest üle saada. Kui Jumala Poeg sünnib inimesena, siis selleks, et Jumalana öelda inimesele: ma armastan sind. Täna õhtul ütleb Jumal sulle: mina tahan. Kas sina tahad ka? Jeesus Kristus on saanud ümberlõigatute teenriks Jumala tõe pärast - esiisadele antud tõotuse kindlustamiseks -, et paganad hakkaksid Jumalat ülistama halastuse eest, nagu on kirjutatud: Praegusel kohati hüsteerilisel kõigi võrdseks tunnistamise ja kõige võrdseks sundimise ajajärgul kipub varju jääma tõsiasi, et erinevused tähendavadki ebavõrdsust. Meeste ja naiste, noorte ja eakate inimeste, suurte ja väikeste rahvaste võrdsus võib teostuda mingil abstraktsel tasandil, tegelikus elus aga ilmneb, et igaühe kaasasündinud võimed ja loomus, elu- ja ajalugu annavad nii võimalusi kui seavad ka piiranguid. Kas vähemalt jumalariigis leiame võrdsuse?
Kui rahvastele hakati õndust jagama, tekkis kohe järjekord. Kui paganad kohale jõudsid, olid juudid juba esimesed kohad hõivanud. Peagi selgus, et nad oli lausa kutsutud esimesteks. Kas see on ebaõiglane? Kui jah, siis oleks ka Jumal ebaõiglane. Kirjas roomlastele tõdeb Paulus, et ehkki Jumala juures pole erapoolikust, ei ole kõik rahvad siiski päris võrdsed – juudid on võrdsemad. Nemad saavad esimesena osa nii Jumala õnnistusest kui ka karistusest. (vrd Rm 2) Enne, kui neid esimesi kohti himustama hakata, tuleb vaadata, mida need endaga kaasa toovad. Selgub, et esmatulijatele anti koos õndsuse tõotusega ka Seadus. See aga tõi selgelt esile, et Seaduse saajad ei suuda seda täita. Mis tähendab, et nad on – Seaduse tundmise ja siis selle vastu eksimise pärast veel enamgi – väärt mitte õndsust, vaid karistust. Andku siis oma koht neile, kes seda väärt on! Aga järgmisi tahtjaid vaadates selgub, et nendegi süda pole puhas. Seadus, mis juutidele on kõigile nähtavalt üle antud, on paganatele kirjutatud südamesse. Oma loomu poolest Seaduse sätteid täita püüdes tunnistavad nad selle kehtivust ka endi puhul (vrd Rm 2:14j). Nagu selgub, pole nendegi olukord kiita. Nende mõtted, sõnad, teod ja tegematajätmised räägivad kohati risti vastu sellele, mida nad väidavad väärtustavat. Mida lähemal on keegi Jumalale, seda heledamas valgusvihus ta seisab ning seda selgemalt tulevad tema puudused esile. Aga häda sellele, kes seisab kõrval ja parastab! Hämaruse varjus võivad tema eksimused jääda märkamatuks, aga olukord muutub kohe, kui ta ise valgusvihku satub. Juutidele ilmutatud Seadus sisaldab sadu käske ja keelde. Meie tunneme neist peamiselt leerikoolis õpetatud kümmet käsku, Jeesus on käsud kokku võtnud ühe kaksikkäsuga: armasta Jumalat ja armasta ligimest. Aga viimaks ei ole sisulist vahet, kas meil on käske palju või vähe. Piisab ühestainsast, et kogu meie olemust lõhestav rikutus avalikuks saaks. Pauluse tõdemus, et “kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest” (Rm 3:23) pole mitte retooriline liialdus, vaid tegelikkus. Taaveti psalmi tsiteerides ütleb Paulus ühtviisi juutide ja kreeklaste kohta: “Ei ole õiget, ei ühtainsatki, ei ole mõistjat, ei ole Jumala otsijat. Nad kõik on kaldunud kõrvale, üheskoos kõlbmatuks muutunud, ei ole, kes teeb head, ei ühtainsatki.” (Rm 3:10–12) Kui lood on nõnda, siis ei saa õndsaks vist keegi. Jumala Seadus teeb meid kõiki küll võrdseks, aga päris sellist võrdsust me ka ei tahtnud. Nii ei jäägi muud üle, kui uuesti järjekorda asuda ning küsida, kas oleme küsinud ikka õiget asja ja saanud selle, mida vajame. Selgub, et Seadus kuulub õndsakssaamise juurde, on seejuures lausa hädavajalik, aga mitte selles mõttes nagu esmapilgul arvasime. Õpetades meile Jumala tahet osutab Seadus ka meie suutmatusele seda täita. Tuues selgelt esile, et oleme oma pattudega jõudnud ummikusse, juhatab see ainsa võimaliku pääsetee – Jeesuse Kristuse juurde. Ülestõusmispüha traditsioonilises Exsultet-hümnis lauldakse patu õnnistavast tagajärjest: “Ennäe Aadama õndsust toovat pattu, mis Kristuse surma läbi on hävitatud. Oo, õnnis süü, kui suure Lunastaja oled sa leidnud!” See, mida pidasime needuseks, sillutas meie teed õndsuse juurde. Patt lahutas meid Jumalast, aga kui Seadus teeb selle lahknemise vastuvaidlematu selgusega nähtavaks, siis seda suurema selgusega saab nähtavaks ka Jumala heldus, kui Ta läkitab meile Lunastaja. Tulen tagasi eelnevalt esitatud küsimuse juurde, kas jumalariigist leiab võrdsust? Küsimusele võib vastata “ei” ja “jah”. Ei, sest Jumal on maailma rahvaste seast valinud ühe, juudid, et sõlmida nendega leping, Seaduse andmisega teinud avalikuks nende patu ning lasknud oma Pojal sündida juudina. Jah, sest Seadus on kirjutatud kõigi inimeste südamesse ning Jeesuses Kristuses sõlmib Jumal lepingu kõigi rahvastega, nõnda et mitte ainult juudid, vaid ka paganad ütlevad Talle “Immanuel, Jumal on meiega”. Temas täidetakse omadele – juutide esiisadele – antud tõotused ning Temas saavad omaks võõradki – paganad –, kes hakkavad Jumalat ülistama Tema halastuse eest, lauldes kiitust Issanda nimele ning pannes Tema peale lootuse. Kui me räägime jumalikust ettehooldusest, mõtleme vist kõigepealt üsna argistele asjadele. Inimesest, kes ei jõudnud bussi peale, mis tegi avarii ning ei jõudnudki sihtkohta. Või nõukogude aja kirikuõpetajast, kellele tehti mingil ettekäändel trahv ning kes samal päeval sai posti teel rahakaardi, millel täpselt see summa, mis trahviga ära võeti.
Aga me ei tohiks näha ega ka taotleda jumalikku ettehooldust üksnes olmemurede lahendamise vahendina. Prohvet Jesaja suu läbi ütleb Issand: Otsekui taevad on maast kõrgemal, nõnda on minu teed kõrgemad kui teie teed, ja minu mõtted kõrgemad, kui teie mõtted. (Js 55:9) Meil on aga kalduvus näha ja ka hinnata Jumala suurust ainult oma isikliku ajaloo napi mõõduga. Loomulikult on see inimese elus oluline hetk, kui ta jõuab äratundmisele, mida võib kokku võtta Issanda sõnadega: “Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu.” (Jh 3:16) Aga seal, kui inimese jaoks algab ühine lugu koos Jumalaga teatud eluhetkel, on see Jumala jaoks alanud juba ammu-ammu varem. Jumalik ettehooldus saab alguse enne maailma loomist. Sest seda maailma luues ning luues inimest enda näo järgi, teadis Jumal, et inimene taganeb oma Loojast, tuues hävingu kogu loodule. Samuti teadis Jumal, mida peab kannatama Tema Poeg, et loodu lunastada ning anda talle tagasi jumalik kirkus. Sellepärast võime kogu Pühakirja näha kirjeldusena jumalikust ettehooldusest, sellest, kuidas Tema armastus on nähtavaks saanud läbi kõikide aegade. Nii võime eeltoodud Issanda sõnu parafraseerida ka järgnevalt: - Nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta on tõotanud Eeva seemnest tulevat tema, kes purustab mao pea – eelkujuna Neitsi Maarjast, kes toob ilmale meie Lunastaja. - Nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta on päästnud vaga Noa veeuputusest ja vaga õige Loti Soodoma hävingust – eelkujuna oma rahva pääsemisest, kui see maailm hävib. - Nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta on kutsunud ja sõlminud lepingu Aabrahamiga, et tema niudeist võiks tulla see, kelle nimega õnnistavad end kõik maailma rahvad. - Nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta andis Aabrahamile ja Saarale tõotatud poja nende vanas eas – eelkujuna vagast Joakimist ja Annast, kes järeltulija puudumise pärast olid lausa meeleheitel, aga viimaks sünnitasid Maarja, meie Lunastaja Ema, keda kiidavad õndsaks kõik sugupõlved. - Nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta laskis Joosepi viia Egiptusesse – eelkujuna meie Issanda pakkuviimisest verejanulise Heroodese eest. - Nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta laskis oma rahval tulla Egiptusest, olles toitnud teda talle lihaga, läbi Kõrkjamere – eelkujuna Pühast Armulauast ja Pühast Ristimisest. - Nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta laskis Joosua väel puhuda pasunat nõnda, et Jeeriko müürid langesid – eelkujuna sellest, et põrgu väravad ei võida ära Issanda kogudust. - Nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta käis oma rahvaga kõrbeteekonnal lepingutelgis ning laskis Saalomonil püstitada endale templi Jeruusalemma – eelkujuna sellest taevasest Jeruusalemmast, kus Jumal on oma rahvale kõik kõiges ning kus Teda lakkamatult teenitakse. - Nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta andis oma rahvale korralduse tuua talle lepitusohvriks laitmatuid loomi – eelkujuna Tallest, kes kannab ära maailma patud. - Nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta laskis meie Issanda eel käia karmi manitsejat Ristija Johannest – eelkujuna sellest, et iga patune, kes oma pattu kahetseb ning kes ristitakse Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse saab tõesti õigeks ja puhtaks. Vaadates ristikiriku ajaloole pärast Issanda taevaminemist, võime näha jumaliku Ettehoolduse jätkumist – apostlid läkitati kõigi rahvaste juurde, et kuulutada rõõmusõnumit, et Tema päästest võiks osa saada kogu inimkond. Nõnda on see sõnum jõudnud ka meieni, meid igaüht omal viisil puudutanud ning kutsunud kokku siia pühakotta. Täna, Neitsi Maarja sündimispühal võime pöörata ühele jumaliku Ettehoolduse avaldumise märgile. Nimelt, Neitsi Maarja puhtusele patust. See tähendab, hetkel, mil Maarja ütles Jumalale: “Vaata, siin on Issanda teenija, sündigu mulle sinu sõna järgi!” (Lk 1), oli Maarja puhas igasugusest patust. Ta oli püha ning seeläbi sai võimalikuks, et meie Issand sai patust puutumata inimliku ihu. Kui Maarja oleks olnud patune, oleks patt pärandunud ka tema Pojale. Sel juhul oleks Kristus surnud oma pattude pärast ja mitte nende pattude pärast, kes Temasse usuvad. Kuna aga Neitsi Maarja oli patuta, sai ka meie Issand temalt patuta inimliku ihu. Ning seepärast on ristilöödu tõesti laitmatu ja veatu Tall, kõlblik Jumalale meelepärase ohvri toomiseks. Pühas ja plekitus Neitsi Maarjas teostus Jumala inimeseks saamine. See ei ole pelgalt Maarja privileeg, vaid ka meie eesmärk. Veel enam, eesmärk kõigile inimestele – et inimeses võiks taas nähtavaks saada jumalanäolisus, et loodu ja Looja oleksid taas ühendatud. - Neitsi Maarjas teostub see, millest Issand kuulutas prohvet Miika suu läbi: Sinust tuleb mulle see, kes saab valitsejaks Iisraelis … tema seisab ning hoiab karja Issanda jõus. (Mi 5:1.3) - Neitsi Maarjas teostub Jumala Vaimu töö, millest püha Paulus kirjutab roomlastele, et me saaksime “tema Poja näo sarnaseks” Rm 8:29. - Neitsi Maarjas teostub see, milleks Jumal kutsub ka meid, nagu püha Paulus kirjutab koloslastele, et meie, olles “seljast võtnud vana inimese tema tegudega”, oleksime “rõivastunud uude inimesse, kes pidevalt uueneb tunnetama oma Looja näo kohaselt.” (Kl 3:10) - Neitsi Maarjas võtab Jumal inimliku kuju ning selleks kutsub püha Paulus üles ka meid, kui ta ütleb galaatlastele: “Mu lapsed, kelle pärast ma olen jälle lapsevaevas, kuni Kristus teie sees saab kuju!” Gl 4:19 Et nii nagu Maarja ihus sai Jumal lihaks, võiks Jumala töö nähtavaks saada ka meie ihudes. Jutlus peetud Naissaare Neitsi Maarja kabelis 8.9.2017 Kui mees sureb, kas ta ärkab jälle ellu? Ma ootaksin kogu oma sundaja, kuni mu vabastus tuleb. Sa hüüaksid ja ma vastaksin Sulle, Sa igatseksid oma kätetööd. (Ii 14:14–15) Kohates ühte sündimisest saadik pimedat inimest, küsisid Jeesuse jüngrid: «Kes on teinud pattu, kas tema ise või ta vanemad, et ta on sündinud pimedana?» Sarnaselt võisid nad mõelda ka Naini lesknaisest, kelle poja matuserongkäiguga nad teel kohtusid. Naisele, kes oli kaotanud oma mehe ja ainsa poja, ei tõotanud tulevik midagi head, pigem vastupidi.
Peaaegu sarnase etteheite teevad Iiobile ta sõbrad. Iiobil oli seitse poega ja kolm tütart, üle kümne tuhande kodulooma, lisaks veel väga palju peret, st sulaseid ja teenijaid, kokku võttes – ta oli hommikumaa rikkaim mees. Ühe päevaga kaotas ta õnnetusjuhtumite ja vaenulike hõimude rünnaku järel oma lapsed, sulased ja kariloomad. Teisel päeval läks ka tervis. Kui Iiobi sõbrad toimunust teada said, tulid nad teda lohutama. Nähtust jahmununa ei suutnud nad seitse päeva öelda sõnagi. Viimaks hakkasid nad kõnelema. Eeldades, et Jumal on õiglane, ei laseks Ta säärast ränka nuhtlust tulla süütule inimesele põhjuseta – Iiob peab olema teinud mingit pattu. Tema kannatus võiks lõppeda, kui ta oma süüd tunnistaks ja kahetseks. Iiob aga oli nende nõuande peale endiselt nõutu. Kui ta teaks endal olevat mingit pattu, ta kahetseks. Kui ta vähemalt aimaks teda tabanud hädade põhjust, oleks tal kergem oma koormat kanda. Aga ta ei mõista ja samamoodi ei mõista seda ka sõbrad. Iiob, kes alustas vestlust sõpradega needes oma sündimispäeva, jõuab korduvalt tõdemuseni, et parem oleks surra kui nõnda edasi elada: «Oh, et Sa varjaksid mind surmavallas, peidaksid, kuni Su viha möödub.» Varjul olev Jumal on pöördunud tema vastu, kuid tal on võimatu rünnakule vastata. Selles, mis toimub, ei saa kohtumõistjaks olla ükski inimene, see on Iiobi ja Jumala vaheline asi. Meile, kes me nende sündmuste keskmes ei ole, on asi muidugi selge. Olles lugenud Iiobi raamatu algust, teame, et see, kes vaga meest ründab, pole mitte Jumal, vaid saatan. Me teame, et Jumal «ei kiusa kedagi» (Jk 1:13), kuid saatan «on mõrtsukas algusest peale» (Jh 8:44). Tema on süüdistaja, kes «käib ringi nagu möirgav lõvi, otsides, keda neelata» (1Pt 5:8). Kui tal vaid lastaks, neelaks ta mitte ainult Iiobi pere, vara ja tervise, vaid ka hinge. Küll oleks lihtne Iiobile ja ta sõpradele selgeks teha, kuidas asjad on. Isegi kui saaksime Iiobile mingil viisil toimuva tausta selgitada, ei ole sugugi kindel, et ta meid mõistaks. Kui me ei ole valmis tema kannatust nähes oma riideid rebestama ja nädalat vaikides tuhaasemel istuma nagu Iiobi sõbrad, ei oleks meil ka neile midagi arukat öelda. Kannatuse öös oli Iiob ometigi valgusele lähemal kui tema sõbrad. Tahtes pigem surra kui elada, oli ta elule lähemal kui elavad. Surmasuhu jõudnuna, olles juba valmis astuma üle piiri, jõudis ta äratundmisele, et Jumal ei jäta enda oma surmavalda, vaid kingib talle elu: «Kui mees sureb, kas ta ärkab jälle ellu? Ma ootaksin kogu oma sundaja, kuni mu vabastus tuleb. Sa hüüaksid ja ma vastaksin sulle, Sa igatseksid oma kätetööd.» Valgus ei paistnud mitte siit-, vaid teiselt poolt elu ja surma piiri. Iiobi tund ei olnud veel tulnud. Issand pööras tema maise põlve, ta tervenes oma haigusest, ta sai oma vara tagasi kahekordselt ning tema kojas nägid ilmavalgust järgmised seitse poega ja kolm tütart. Nii võib minna ka teistega. Jeesus andis pimedale, kelle vanemaid pidasid jüngrid patusteks, tagasi nägemise. Naini lesknaine sai oma poja tagasi elavana. Võib olla, et millegi sarnase tunnistajaks oleme olnud ka oma elus. Jutustus Iiobist on andnud jõudu paljudele inimestele, kelle senine elu on kokku varisenud. Iiob ei ütle meile, et «elu läheb edasi» või et «raskused on ainult ületamiseks», sellist nõu annavad pigem ta sõbrad. See ei ole lugu mehest, kes sai kõik kaotatu tagasi, vaid mehest, kes leidis tõelise elu. Prohvetlikul viisil räägib see Vana Testamendi suur kannataja meile Jumala Pojast, kelle sünd siia maailma oli alles kauges tulevikus, aga kes juba nüüd astus kannatava Iiobi kõrvale, andes talle tõotuse igavesest elust. Viimaks pöördub Iiob Jumala poole sõnadega: «Mina tean, et Sina suudad kõike ja et Sinul ei ole ükski asi võimatu» (Ii 42:2). Selle, millest Iiob räägib kaudselt, ütleb välja korduvalt surmasuus olnud püha Paulus (vrd Rm 8:18–23): «Minu arvates ei vääri nüüdse ajastu kannatused mainimist tulevase kirkuse kõrval, mida meile ilmutatakse. /…/ Me ju teame, et kogu loodu ägab üheskoos sünnitusvaludes tänini; ent mitte üksnes loodu, vaid needki, kellel on Vaimu esmaand, ka meie ise ägame iseenestes, oodates lapseõigust, oma ihu lunastust.» Aamen. Avaldatud ajalehes Eesti Kirik 7.9.2016 Ja ma piserdan teie peale puhast vett, et te saaksite puhtaks; kõigist teie rüvedusist ja kõigist teie ebajumalaist ma puhastan teid. Ja ma annan teile uue südame ja panen teie sisse uue vaimu. Ma kõrvaldan teie ihust kivise südame ja annan teile lihase südame. Ma panen teie sisse oma Vaimu ja teen, et te käite mu määruste järgi ja peate mu seadusi ning täidate neid. Ma tõstan oma silmad mägede poole, Viimaks veel: saage vägevaks Issandas ja tema tugevuse jõus! Pange ülle Jumala sõjavarustus, et te suudaksite seista kuradi salanõude vastu! Meil ei tule ju võidelda inimestega, vaid meelevaldade ja võimudega, selle pimeduse maailma valitsejatega, kurjade taevaaluste vaimudega. Seepärast võtke kätte kõik Jumala sõjavarustus, et te suudaksite vastu panna kurjal päeval ja jääda püsima, kui te olete kõik teinud. Seiske nüüd ja teie niuded olgu vöötatud tõega ja teil olgu seljas õiguse soomusrüü ja teie jalgades olgu valmidus minna kuulutama rõõmusõnumit rahust! Kõigepealt aga võtke kätte usukilp, millega te võite kustutada kõik kurja põlevad nooled! Võtke ka päästekiiver ja vaimumõõk, see on Jumala sõna! Ja palve ja anumisega palvetage igal ajal Vaimus ning selleks valvake kogu püsivusega ja eestpalvetega kõigi pühade eest. Ja Jeesuse juurde toodi lapsi, et ta neid puudutaks. Ent jüngrid sõitlesid toojaid. Aga Jeesus sai seda nähes pahaseks ja ta ütles neile: „Laske lapsed minu juurde tulla, ärge keelake neid, sest selliste päralt on Jumala riik! Tõesti, ma ütlen teile, kes iganes Jumala riiki vastu ei võta nagu laps, ei saa sinna.” Ja ta kaisutas neid ja õnnistas neid, pannes käed nende peale. Ristimises teeb Jumal patuse inimese puhtaks kõigist pattudest, mida ta mõtte, sõna, teo või tegematajätmisega on teinud. Loomulikult ei tähenda see, et võib jätkata vanaviisi. Süda, mis on Jumala tahte vastu kivikõva, saab elavaks, või nagu prohvet Hesekiel ütleb “lihaks”.
Kuid ristimine annab midagi veel, ta vabastab inimese pärispatust, Aadamast alates läbi kõikide inimpõlvede edasi antud kalduvust kurjale. Patusõltlane saab vabaks. Kui oluline on see kurjaga võitlevale inimesele! Ta ei ole sunnitud tegema halba, kurjus ei ole tema jaoks enam otsekui ettemääratud paratamatus, vaid ta on vaba ütlema “ei” sellele, mis on halb ja kuri ning “jaa” sellele, mis on õige ja hea. See kalduvus kurjale avaldub juba väikesel lapsel. Loomulikult on tema võime teha halba väiksem, kui täiskasvanul, kuid tal on selleks eeldused. Ka pärast veeuputust ütleb Jumal Noaga kõneledes “Inimese südame mõtlemised on kurjad ta lapsepõlvest peale” 1Ms 8:21. Ka väike laps, olgugi küll palju siiram ja südamelt puhtam, kui meie vajab sellepärast ristimist. Üsna sageli olen kuulnud ristimise kohta ütlemist, et see annab Jumalalt kaitse. Enamasti ei oska ütleja täpsustada, mis mõttes kaitse ja kuidas see toimib. Teen seda siinkohal. Kui prohvet Hesekiel ütleb “et te käite mu määruste järgi ja peate mu seadusi ning täidate neid”, siis see on üks oluline viis, kuidas Jumal meid kurja eest hoiab, keelates meile seda, mis meid kahjustab ning juhatades meid selle juurde, mis toob meile kasu. Kui keegi peab ristimist kindlustuse sarnaseks kaitseks, mis - mõne ilmaliku kindlustusreklaami sarnaselt - kõik valesti tehtu kohe ja imeliselt taastab, küsigu endalt, millal ja kuidas ta Jumalale oma viimase kindlustusmakse tasus. Kes aga näeb seda tasuta saadud kingitusena, küsigu endalt, milline oleks kohane tänu kingi andjale. Jumala kaitse EI tähenda, et meil ei oleks raskusi. Iga lapsevanem teab, et lapse arenguks on lausa hädavajalikud ülesanded, mis nõuavad pingutust ja eneseületamist. Ristimises äratab Jumal meis usu, veendumuse, et “ei su hoidja tuku. Issand on su hoidja.” Tema ei pane kellelegi üle jõu käivat koormat. Ristimises võetakse inimene Jumala perekonna hulka ning antakse talle pääste tõotus. Nii nagu lapse sündimine on teekonna algus, on seda ka ristimine, mida nimetatakse Piiblis uuesti sündimiseks. Algab uus elu, täis võimalusi, aga ka ohte. See on teekond eesmärgi poole, millel tuleb ületada arvukaid takistusi. See on terve elu kestev võitlus. Püha Paulus kirjeldab, milline on see võitlus: “Meil ei tule ju võidelda inimestega, vaid meelevaldade ja võimudega, selle pimeduse maailma valitsejatega, kurjade taevaaluste vaimudega.” Vaenlasele kohased peavad olema ka relvad: Seiske nüüd ja teie niuded olgu vöötatud tõega ja teil olgu seljas õiguse soomusrüü ja teie jalgades olgu valmidus minna kuulutama rõõmusõnumit rahust! Kõigepealt aga võtke kätte usukilp, millega te võite kustutada kõik kurja põlevad nooled! Võtke ka päästekiiver ja vaimumõõk, see on Jumala sõna! Ja palve ja anumisega palvetage igal ajal Vaimus. Meil tuleb selleks oma lapsi ja lapselapsi õpetada. Oma isikliku eeskujuga. Elades ise kristlasena. Kui vanemad tahtsid lapsi tuua Jeesuse juurde ning jüngrid takistasid seda, siis tegelikult on hoopis tõenäolisem see, et vanemad ise saavad takistuseks. Küll suureks saades otsustavad! - selles lause aluseks on praktiline ateism. See on vanema endapoolne usu salgamine, oma otsuse elada kristlasena edasilükkamine kuhugi tulevikku. Kuidas võiks laps taoliselt vanemalt õppida muud, kui seda, et otsustama ei peagi. Aga loomulikult võivad takistajaks saada ka Jeesuse jüngrid. Lapsed on kirikus rahutud ja häälitsevad, ei püsi paigal ning pisut suuremaks saades esitavad ebamugavaid küsimusi. Aga tuletagem meelde oma esimest astumist pühakotta. Kas me teadsime, kuidas käituda või olla? Ning võibolla peaksime neid küsimusi, mida noore kristlasena esitasime vanematele koguduseliikmetele küsima nüüd enda käest. Millised oleme meie kristlastena? Tuues last ristimisele, võtame meie, koguduseliikmed, lapse vanemad ja vaderid endale ülesande kasvatada last kristlasena. Kas see on võimalik? Jah, see on võimalik. Kas see on raske? Jah, see on raske? Kas me seda tehes võime teha vigu? Jah, kahjuks küll, ilmselt teemegi. Ometigi ei tohiks see meid eksitada. Me teeme ju seda, milleks Jumal meid kutsub, jõuga, millega Tema meid varustab. Aamen. Jumala tõotused, millised iganes need olid, on Kristuses „jah”. Seepärast tulgu ka meie suust tema läbi „aamen” Jumalale kiituseks. Aga see, kes meid koos teiega on kinnitanud Kristusesse ja kes meid on võidnud, on Jumal, kes on meid ka pitseriga kinnitanud ning meile andnud käsirahaks Vaimu südamesse. Head kuldleerilapsed!
50 aastat tagasi ütlesite te siin kirikus oma “jah”-sõna, tõotades, tõotades elada kristlasena, püsivalt osa saada Jumala Sõnast ja sakramendist, ning loota Jumala peale. Ilmselt ei ole see ainuke teie “jah”-sõna selles elus. Igaüks meist, siinolijaist on andnud Jumalale erinevates olukordades oma tõotusi: paludes ristimist või konfirmatsiooni, andes ennast vaderina ristitava lapse ja tema perekonna teenistusse, öeldes “jah, tahan” abielutõotust andes. Ja nii edasi, lisaks kirikus antutele need “jah”-sõnad, mida oma lähedastele ja sõpradele andes olete palunud Jumalat tunnistajaks ja abimeheks, et suudaksite antud tõotust pidada. Oma tänases jutluses tahan keskenduda Jumalale antud tõotuse tähendusele, sellega kaasnevatele võimalustele, aga ka kohustustele. Nagu viitasin, ei puuduta see ainult elu kõige olulisemate hetkede leeri- või laulatuspäeva tõotusi. Ometigi, Jumala ees ja ligimeste kuuldes öeldud “jah”-sõna võib saada elus tõeliseks pöördepunktiks, mis muudab kõiki järgnevaid elupäevi. Millepärast on tõotuse andmine oluline? Kas ilma ei saaks? Tahan eristada selles kaht poolt. Üht, miks on see oluline inimlikult ning teist, kas ja kuidas on see oluline Jumala poolt vaadates. Esiteks siis inimlik külg. Konkreetne otsus “jah” on inimliku tahte selge väljendus. See on eesmärgi teadvustamine ning suuna valik edaspidiseks. Edaspidises elus teatavate asjade taotlemine, aga ka teatavatest asjadest loobumine. Ainult siis, kui oleme eesmärgi teadvustanud, võime mõista, mis meid sellele lähemale viib. Niikaua, kui siht pole selge, kehtib ütlemine “küllap see tee ikka kuhugi viib”. Ainult siis, kui siht on selge, saame öelda, kas oleme õigel teel või sellelt eksinud. Tõotust andes tuleb pidada meeles, et see ei tähenda mitte ainult selle taotlemist, mis on hea, vaid ka selget lahtiütlemist sellest, mis on kuri. Ka täna, oma ristimistõotusi uuendades saab igaüks meist oma tahet selles kinnitada. Käsitlesin põgusalt tõotuse andmise inimlikku külge. Jumala ees antud tõotuste puhul ei saa unustada ka teist, jumalikku külge. Kas meil, inimestel, on võimalik seda üldse kirjeldada? Võibolla ongi tegemist, inimesele igavesti mõistetamatu saladusega? Nõnda, et isegi püüdes saada selgust selles, mis on tõeliselt hea, sellest oma tahtega kinni haarates ning selle nimel ohvreid tuues me ikkagi ei tea, kas see on ikka “päris” see. Vastupidi. Jumal ei varja oma tahet. Juba inimest luues ja paradiisiaeda elama pannes Ta annab teada, milleks nad on loodud, mida Looja neilt ootab, mis on neile tõeliseks õnnistuseks ja millest nad peavad hoiduma. Samamoodi on see jätkunud pärast pattulangemist, kui inimene tegi oma valiku ja valis vale tee, ütles “ei” Jumalale. Läbi kõikide aegade on Jumal andnud inimesele teada, mis on talle õnnistuseks ja mis needuseks. Ta kõneleb sellest oma pühades käskudes, annab sellest teada oma prohvetite kaudu. Viimasena tunnistab Ta oma armastusest oma Poja Jeesuse Kristuse kaudu, kelles Ta lepitab meie süü. Jeesus suri meie pattude lepitamiseks ning Tema ülestõusmise pärast on surmast ülestõusmise lootus kõigil neil, kes Temasse usuvad. Sellest armastusest tunnistab Issanda rajatud kirik juba 2000 aastat ning teeb seda niikaua, kui maailm kord lõpeb. Selle kirikuga liitumise kaudu saame me osa Tema armastusest, siin on meil võimalik öelda oma “ei” kurjale ning “jah” Jumalale. Me oleme seda kinnitanud oma ristimisel, leeripäeval, laulatusel ja pihil. Me ütleme “ei” kurjale iga jumalateenistuse alguses patutunnistuses ning “jah” Jumalale, kui võtame oma huultega vastu püha armulauasakramenti. Jumal ei ole oma püha tahet, oma armastust iial varjanud, vaid väljendanud seda kõigil mõeldavatel ja mõeldamatutel viisidel. Kas ja kuidas saab sellega võrrelda meie vastust, meie tõotusi, mida me Jumalale anname. Kes annab sellele “jah”-sõnale väärtuse? Kes garanteerib, et see sõna ka midagi maksab? Kui see sõltuks pelgalt meist, siis ei maksakski see midagi. Viimaks ei olegi meie tõotus midagi erilisemat, kui vaid vastus sellele, mida Jumal juba enne on teinud. Tema pärast on meie sõnal väärtus ja kaal. Sest kui meie vastame Tema kutsele “jah” siis tuleb Tema ise meile selle täitmisel appi. Aamen. Kuningas Saalomon ütleb oma laulus: Kui Issand ei ehita koda, tühja vaeva näevad siis ehitajad temaga. Kui Issand ei hoia linna, siis valvab valvur ilmaaegu. Psalm 127 Lipp on ühise eesmärgi, ühiste aadete, ühiste pingutuste sümbol. Kaitseliidu Märjamaa üksikkompanii lipp on rohelist ja kuldset värvi, need värvid on ka meie valla vapil ning lipul on kujutatud mõõk ja valla vapilt tuttav ratas. Andku see tunnistust meie kaitseliitlaste valmisolekust seista meie kodude eest ning meie valmisolekust neid selles toetada.
Lipp ei ole erimeelsuse, vaid üksmeele sümbol. Üksmeele leidmisel saavad rikastavaks mitte erinevused, vaid valmisolek ohverdada oma huvid ühise eesmärgi saavutamiseks. Just seda peab silmas ka ütlus ühe lipu alla koondumisest. Meie rahvuslipp ühendab nii meie maa kaitsjad kui meie kodanikud. Kui lipp heisatakse lahingus, tuleb see heisata ka kodudes. Kui ühed taganevad lipust, võetakse see ka teistelt. Lipp heisatakse nii ilusa ilmaga kui ka kurja ilma ja kurja aja kiuste. Nii siis, kui paistab päike, kui ka siis, kui möllab maru. Milline tähendus on tänasel Kaitseliidu Märjamaa üksikkompanii ja koduste lippude õnnistamisel? Me palume sellega jumalikku, üleloomulikku abi: 1) et me mõistaksime selgelt oma eesmärki, 2) et me oleksime püsivad selle poole sirutudes, 3) et me leiaksime meelekindlust ja jõudu ületada kõik raskused, et kõik see võiks tuua au Jumalale ja head meie ligimestele. Jumalalt abi ja õnnistust oodates tuleb meil Teda palves usaldada, Tema käske pidada, teha head oma ligimestele ning taotleda ja kasvatada endas voorusi. Issand ehita meie koda ja hoia meie linna. Aamen. Võimust ja vaimust, valitsemisest ja teenimisest leidub Pühakirjas erinevaid kohti. Tõstan neist esile kaks. Pauluse kirjast roomlastele (13:1-10): “Iga hing alistugu valitsemas olevaile võimudele, sest ei ole võimu, mis ei oleks Jumala käest, olemasolevad on aga Jumala seatud. Nõnda siis, kes paneb vastu võimule, paneb vastu Jumala antud korraldusele, vastupanijad aga tõmbavad enese peale nuhtluse. Ülemused ei ole ju hirmuks headele tegudele, vaid kurjadele. Kui sa aga ei taha tunda hirmu võimu ees, siis tee head, ja sa saad tema käest kiitust, sest ta on Jumala teener sinu heaks. Kui sa aga teed kurja, siis tunne hirmu, sest ta ei kanna mõõka asjata, ta on ju Jumala teener, kättemaksja nuhtluseks sellele, kes teeb kurja. Niisiis on alistumine vajalik, seda mitte ainult nuhtluse, vaid ka südametunnistuse pärast. Seepärast te maksate ka makse. Nemad on ju Jumala ametnikud, kes just sellega pidevalt tegelevad. Täitke kõigi vastu oma kohustused: maksu, kellele maksu; tolliraha, kellele tolliraha; kartust, kellele kartust; au, kellele au! Ärgu olgu teil ühtki muud võlga kellegi vastu kui ainult võlg üksteist armastada; sest kes armastab teist, on Seaduse täitnud. Sest käsk: „Sa ei tohi rikkuda abielu, sa ei tohi tappa, sa ei tohi varastada, sa ei tohi himustada”, ja mis tahes muu käsk on kokku võetud selles sõnas: „Armasta oma ligimest nagu iseennast!” Armastus ei tee ligimesele kurja. Nii on armastus Seaduse täitmine.” Markuse evangeeliumist (10:42-45): “Ja Sebedeuse pojad Jaakobus ja Johannes astusid Jeesuse juurde ja ütlesid talle: „Õpetaja, me tahame, et sa meile teeksid, mida me iganes palume.” Jeesus küsis: „Mida te tahate, et ma teile teeksin?” Nemad ütlesid talle: „Luba meile, et me istuksime sinu kirkuses üks sinu paremal ja teine sinu pahemal käel!” Jeesus ütles neile: „Teie ei tea, mida te palute. Kas te võite juua karikast, mida mina joon, või saada ristitud selle ristimisega, millega mind ristitakse?” Nemad ütlesid talle: „Võime küll!” Jeesus aga ütles neile: „Küllap te joote karikast, millest mina joon, ja teid ristitakse ristimisega, millega mind ristitakse, kuid istumist mu paremal või pahemal käel ei ole minu anda, vaid see antakse neile, kellele see on valmistatud.” Ja kui need kümme sellest kuulsid, said nad pahaseks Jaakobuse ja Johannese peale. Ja Jeesus kutsus nad enese juurde ja ütles neile: „Te teate, et need, keda peetakse rahvaste valitsejateks, peremehetsevad nende üle ja nende suured meelevallatsevad nende kallal. Nõnda ärgu olgu teie seas, vaid kes iganes teie seas tahab saada suureks, olgu teie teenija, ning kes iganes teie seas tahab olla esimene, olgu kõigi sulane, sest ka Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest! Lõik Pauluse kirjast, kus ta räägib kuuletumisest maistele valitsejatele jätkub armastuse käsuga. Ei, Paulus ei vaheta teemat. Ta räägib ühest ja samast, ainult teisest aspektist. Maine riik ilma ühiskonda kokku liitva ja hingestava armastuseta on bürokraatlik põrgu, mille mõõduks ongi vaid mõõk ja maksud.
Kui küsida laulusõnadega, mis värvi on armastus, siis tuleb vastata, et lisaks emotsioonidele on värve veel. Armastus on ka tahte otsus, pühendumine ja eneseohverdus. Armastuse ülevasse spektrisse kuuluvad ka voorused. Kiriku õpetus eristab seitset põhilist voorust, neli inimlikku ja kolm jumalikku. Meie ülesanne nii inimesena kui kodanikuna on arendada endas inimlikke voorusi: tarkust, mõõdukust, kindlameelsust, õiglust. Ning elada puhast ja kõlblat elu, et Jumala abiga võiks meis aset leida ka usk, lootus ja armastus. Nagu mõistate, on armastus seega nõudlikkus iseenda suhtes. Kui ootame oma valitsejatelt selget arusaamist, siis ei tohiks me ka oma isiklikes asjades anduda enesepettusele. Kui ootame valitsejatelt otsusekindlust, siis peaksime seda nõudma ka iseendalt ega ootama, et keegi teine võtaks lõpuks midagi ette. Ühiskonda tervendab ja hoiab tervena väärikus vastastikustes suhetes ning ausus. Me peaksime seda meeles pidama ajal, kui vastastikku siltide kleepimine on saanud üldiseks. Kui paar Jeesuse järgijat paluvad väärikaid kohti Tema tulevases kuningriigis – meie oludes tähendaks see esimesi kohti valimisnimekirjades – on teised pahased. Me ei teagi, kas sellepärast, et keegi julges midagi taolist küsida või sellepärast, et nad ise ette ei jõudnud. Jeesus vastab aga kõigile ühtmoodi: “Kes iganes teie seas tahab saada suureks, olgu teie teenija, ning kes iganes teie seas tahab olla esimene, olgu kõigi sulane, sest ka Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest!” See on inimeseks olemise viis – eeskujuks nii ülemale kui alamale –, mis ei taotle isiklikku kasu, vaid ühist hüve. Selles teostub armastus, millesse juhatavad meid voorused. Ja sündis, kui Jeesus oli ühes paigas palvetamas, et kohe, kui ta oli lõpetanud, ütles üks ta jüngreid talle: „Issand, õpeta meidki palvetama, nõnda nagu Johannes õpetas oma jüngreid!” Aga tema ütles neile: „Kui te palvetate, siis ütelge: Isa! Pühitsetud olgu sinu nimi, sinu riik tulgu! Meie igapäevast leiba anna meile päevast päeva, ja anna meile andeks meie patud, sest meiegi anname andeks igaühele, kes on meile võlgu! Ja ära lase meid sattuda kiusatusse!” Ja Jeesus ütles neile: „Kui kellelgi teie seast oleks sõber ja see tuleks südaöösel ta juurde ja ütleks talle: „Sõber, laena mulle kolm leiba, sest mu sõber on rännakul tulnud mu juurde ja mul ei ole midagi talle pakkuda!”, kas saaks ta toast vastata: „Ära tüüta mind, uks on juba lukus ja ma olen koos lastega voodis, ma ei saa üles tõusta sulle andma!”? Ma ütlen teile, kui ta ka ei tõuse teisele leiba andma sõpruse pärast, siis ta teeb seda ometi tema järelejätmatu pealekäimise pärast, kui ta kord juba on üles äratatud, ja annab talle, niipalju kui tal vaja. Ka mina ütlen teile: Paluge, ja teile antakse, otsige, ja te leiate, koputage, ja teile avatakse, sest iga paluja saab ja iga otsija leiab ja igale koputajale avatakse! Aga missugune isa teie seast, kellelt poeg palub kala, annaks talle kala asemel mao? Või kui ta palub muna, annaks talle skorpioni? Kui nüüd teie, kes olete kurjad, oskate anda häid ande oma lastele, kui palju enam Isa taevast annab Püha Vaimu neile, kes teda paluvad!” (Luuka 11:1–13) Kui hiinlasel on vaja esitada ametlik avaldus, läheb ta kirjutaja juurde ning laseb koostada ning valmis kirjutada vajaliku teksti. Kirjutaja, mis on sealmaal lausa omaette amet, teab, kelle poole ja kuidas tuleb pöörduda. Võime küll arvata, et keskmise hiinlase kirjaoskus on nii vilets, et ta iseseisvalt hakkama ei saa, aga mõnel puhul vajavad sarnast abi ka meie inimesed. Meil on vastava ametimehe nimetus “projektikirjutaja”. Tema teab, kust ja mille jaoks on võimalik toetust küsida, milline peab olema pöördumise vorm, millised lisadokumendid tuleb esitada – ning mis kõige olulisem –, milliseid märksõnu peab taotlus sisaldama, et rahakraanid avaneksid ja järjekordne ettevõtmine teoks saaks.
Seda, et Jeesus sageli ja pikalt palvetab, nägid Ta õpilased korduvalt, samuti seda, et Ta palved kandsid vilja. Nii on arusaadav, et nemadki tahtsid õppida samamoodi palvetama. Aga kuidas? Jeesuse antud juhtnööridest saab välja noppida erinevaid aspekte. Ta alustab kõige olulisemast, pöörduma palvetades oma Isa poole ning paluma Temale olulisi asju: Tema nime au, otsima Tema riiki, Tema tahte täitumist, Tema andeksandmist ja Tema kaitset Kurja eest. Kuid ilmselt sellest ei piisa, sest etteantud tekstiga ja päheõpitud palvet saab lugeda loiult, isegi ükskõikselt. Palvetades peame pöörduma Jumala poole innukalt ja tüdimata – justkui sõbra poole, keda meil pole piinlik keset ööd äratada ning tema ukse taga paluda, otsida ja koputada, kuni palve ükskord vastuse saab. Küllap meenusid Jeesuse õpilastele seejuures ka need ööd, mis nende Õpetaja palvele pühendas. Ka Meie Isa palvet – olgugi selle tekst lühike ja ette määratud –, saab taoliselt paluda. Jeesuse juhistele tuginedes oleks võimalik koolitada ka meie “projektikirjutajaid”. Otsi õige adressaat, kirjuta sobiv taotlus, ole järjekindel ja siis sulle midagi ka antakse. Ometigi on taolisel “projektil” ja palvel üks oluline erinevus. Kui ühe tavalise rahataotluse tagasilükkamiseks võib olla piisav kasvõi komaviga, võetakse palvet kuulda ja see võib positiivse vastuse saada isegi siis, kui palvetaja südame hoiak, mõtted, sõnad ja kasvõi kogu elu on täis vigu. See on võimalik, sest palvetades ei ole me kunagi üksi. Issand ise teeb meie eest lakkamatult eestpalvet, Tema ema Maarja ja kõik pühakud kostavad meie eest, kui me taotleme Jumalale meelepäraseid asju. Jeesus lõpetab oma õpetuse, märkides, et kui juba maised isad annavad oma lastele seda, mida nad paluvad, kui palju enam annab taevane Isa oma lastele, kes Teda paluvad. Eksib see, kes arvab, et palve on parim viis Jumal “ära rääkida”. Tema armastus on muutumatu. Pigem oleme meie need, kes vajavad muutumist, “ära rääkimist”, sest – nagu ütleb püha Augustinus –: “Jumal tahab rohkem anda, kui meie vastu võtta.” Sama ütleb kuningas Taavet: “Palju oled sina, Issand, mu Jumal, teinud imetegusid ja mõelnud mõtteid meie kohta; ei ole kedagi sinu sarnast.” (Ps 40:6) Isegi kui me oskame paluda Jumalalt peamiselt inimlikke asju, tahab Tema anda meile üle meie palvete ning seda võrratult rikkalikult. Andes meisse oma Vaimu, annab Ta iseennast, tehes meid osaliseks Tema taevasest kirkusest. Illimar Toomet avaldatud ajalehes Eesti Kirik 6.5.2015  Aga hapnemata leibade püha esimesel päeval astusid Jeesuse jüngrid ta juurde ja küsisid: „Kuhu sa tahad, et me sulle paasa söömise valmistaksime?” Tema ütles: „Minge linna selle-ja-selle juurde ja öelge talle: „Õpetaja ütleb: Minu aeg on lähedal, ma tahan sinu juures pidada paasasöömaaega oma jüngritega!”” Ja jüngrid tegid, nõnda nagu Jeesus neid oli käskinud, ja valmistasid paasasöömaaja. Aga õhtul istus Jeesus lauda koos nende kaheteistkümnega. Ja kui nad sõid, ütles tema: „Tõesti, ma ütlen teile, üks teie seast annab minu ära.” Ja väga nukraks jäädes hakkasid nad järjestikku talle ütlema: „Ega ometi mina see ole, Issand?” Tema aga vastas: „See, kes sööb minuga samast kausist, annabki minu ära. Inimese Poeg läheb küll ära, nõnda nagu temast on kirjutatud, aga häda sellele inimesele, kes Inimese Poja ära annab! Sellele inimesele oleks parem, kui ta ei oleks sündinud.” Aga Juudas, tema äraandja, kostis talle: „Olen siis mina see, rabi?” Jeesus ütles talle: „Need on sinu sõnad.” Aga kui nad sõid, võttis Jeesus leiva, õnnistas ja murdis ja ütles jüngritele andes: „Võtke, sööge, see on minu ihu!” Ja ta võttis karika, tänas, andis selle neile ja ütles: „Jooge kõik selle seest, sest see on minu lepinguveri, mis valatakse paljude eest pattude andeksandmiseks! Aga ma ütlen teile: Mina ei joo siitpeale sellest viinapuu viljast kuni päevani, mil ma joon koos teiega uut oma Isa riigis.” Ja kui nad olid laulnud kiituslaulu, läksid nad välja Õlimäele. (Matteuse 26:17–30)
Tervitused teile kõigile Soomest, Raahest. Tulime koos abikaasa Mariga eile Eestisse. On suur Jumala armukingitus, et saame olla teiega koos. Kui valmistasin seda Suure Neljapäeva jutlust ette, sain õppida selle käigus uusi asju, mis sest, et olen nüüdseks olnud juba 40 aastat õpetaja ja enne seda olin 5 aastat ülikoolis. Tänase õhtu teksti esimene lause pidas mu kinni. Hapnemata leibade püha esimene päev... Mida see tähendab ja miks? Sellega on seotud paasapühad. Hapnemata leibade püha peeti selle mälestuseks, kuidas Jumal vabastas Iisraeli Egiptuse vangipõlvest. Egiptuse vangipõli oli Iisraeli rahva jaoks karm kogemus. Ja kui egiptlastelt paluti, et nad Iisraeli vabaks laseksid, siis vaarao ei nõustunud sellega. Sellepärast saatis Jumal egiptusele 10 nuhtlust karistuseks, enne kui Iisraeli rahvas vabaks sai. Kui üldse keegi teab, siis teate teie, eestlased, et vabadus on inimesele ja rahvale suur ja kallis asi. Juudid mõistsid, kui võrratu ja väärtuslik on vabadus. Ja sellest sündis mõte: seda aega peab mäletama! Esimese asjana koristavad juudid ära oma köögi. See on peo ettevalmistus. Juutidel on kombeks visata köögist välja kõik jahud ja jahutooted, et seal ei saaks tekkida ega käärida midagi hapnenut! Aga miks nii tehakse? Sellepärast, et hapnenu on Piiblis patu võrdpilt. Sellest tuleb lahti saada. Meie armulaua võrdpildiks on juutide paasasöömaaeg. Juutide laual on huvitav toiduvaagen. Sellel seder-vaagnal on lamba sääreluu. See meenutab kunagist lammaste ohverdamist Jumalale. Lisaks on vaagnal kõvaks keedetud kanamuna. Seegi meenutab templiaegseid põletusohvreid. Vaagnal on ka kibedaid taimi, sageli näiteks mädarõigast. See tuletab meelde Egiptuses veedetud kibedaid aegu. Aga vaagnal on ka magus õuna-pähkli maius, mis kõneleb vabaduse magusast maitsest. Pääsesime ära Egiptusest! Ja kõige tipuks täiendab pidusööki petersell. Roheline taim, see kõneleb elust ja lootusest. Meie Päästja Jeesus teadis hästi paasasöömaaja ajaloolist tausta, kui Ta saatis oma jüngrid linna uutmoodi paasaõhtusööki ette valmistama. On oluline meeles pidada, et siin on tegemist eriti tähtsa pidusöögiga. Selle tähtsus on veel suurem kui juutide paasasöömaajal.. Ja sellepärast me oleme täna Suure Neljapäeva õhtul üheskoos. Meil on armulauas mitmeid samu elemente kui juutidel nende paasasöömaajal. Esimesena meenub juudi kodude kevadine suurpuhastus. Kõik hapnenu visati välja. Kas sa mäletad veel, miks? No sellepärast, et see tuletas meelde Vana Testamendi õpetust, et hapnenu on patu võrdpilt. Seetõttu on meil jumalateenistusel alati võimalus südame suurpuhastuseks. Seda nimetatakse patutunnistuseks. Ehk me võime Jumalale tunnistada, mida oleme teinud valesti, millega patustanud Jumala vastu. Meie mõtted, sõnad või teod ei ole puhtad. Me oleme tihti ahned ja üksteise peale kadedad, räägime teiste kohta paha ja peame iseennast paremaks. Või läheme vaesest või haigest ligimesest mööda. Soomes on tekkinud uus probleem. Kui inimene on minestanud ja lamab linnatänaval, siis suurem osa rahvast läheb temast mööda. Või kui on juhtunud autoõnnetus, siis kümme autot sõidab mööda, aga keegi ei lähe appi aitama. Mõni võib küll helistada hädaabinumbrile, aga sõidab ikkagi mööda, gaas põhjas. Nii me toimime Jumala sõna vastaselt ega pane tähele oma ligimest. Tänaõhtune evangeelium jutustab, kuidas Jeesus avaldas jüngritele karmi tõe. Üks nende seast annab lunastaja ära. Jüngrid küsisid: Issand, ega ometi mina? See küsimus on väga asjakohane seetõttu, et juudas reetiski Jeesuse. Aga ega teised jüngrid ei olnud sugugi paremad. Kui Jeesus oli ristil, jooksis osa jüngritest pakku, üks aga salgas maha, et ta Jeesust tundnudki on. Ei olnud ühtki täiuslikku jüngrit. Ja see on evangeeliumi lohutav sõna meile, kui me mõtleme: kas mina olen hea inimene ja hea kristlane. Me ei ole head. Tegelikult oleme me kõik patused. See on ränk asi. Asja hea külg on see, et armulaud seati meie aitamiseks. Jeesus ise ütleb, et uus paasasöömaaeg on seatud meie pattude andeks andmiseks. Armulaud on Jeesuse surma mälestamise paik, aga samas ka armu paik. Jeesus Kristus on ise armulauas ligi. See ei ole meid tutistav või lööv Jeesus, vaid selline Issand, kes tahab meile ütelda: võta julgesti minu ihu ja verd. See on pattude andeksandmise kinnitus. Püha õhtusöömaaja laud on rahu ja hingetõmbamise paik. Meie inimestena ei suuda kunagi mõista armulaua kogu tähendust, aga rahu võime me kogeda. Rahu sünnib sellest, kui meie südametunnistus ei süüdista meid enam, sest meie patud, kõik patud, on andeks antud. Ja see armulaud, püha õhtusöömaaja laud, on selline rõõmsameelne paik, kus meid varustatakse Issanda rammuga ja niisuguse tänumeelega, mis äratab meis soovi rääkida teistelegi Jumala armust ja vägevusest. Suur Neljapäev läkitab meid elukeerise keskele, kuulutama ristiusu head uudist. On parim, kui lahkudes armulaualt andestust kogenuina, tahame ka kaasinimestesse suhtuda samamoodi: halastades ja andeks andes. Meie südame kangus peab taganema ja arm kasvama. Mitte omast jõust vaid meie Issanda armu toimel. Tapio Hiltunen |
Archives
December 2020
Categories
All
|
RSS Feed
