Issand lõi mind oma töö alguses, esimesena oma töödest muistsel ajal. Igavikust alates on mind eraldatud, ürgajast peale, enne maailma algust. Ma olen sündinud enne sügavusi, enne kui puhkesid allikad. Veel enne kui mäed paigale pandi, enne künkaid sündisin mina, kui ta veel ei olnud teinud maad ega maastikku, ei maailma esimest tolmukübetki. Kui tema valmistas taevad, olin mina seal, siis kui ta joonistas sõõri sügavuse pinnale, kui ta kinnitas pilved ülal, kui said jõuliseks sügavuse allikad, kui ta merele pani piiri, et veed ei astuks üle tema käsust, kui ta kinnitas maa alused, siis olin mina tema kõrval kui lemmiklaps, olin päevast päeva temale rõõmuks, mängisin igal ajal tema ees, mängisin tema maailma maa peal ja tundsin rõõmu inimlastest. Ja nüüd, pojad, kuulge mind! Õndsad on need, kes hoiavad minu teed. Kuulge õpetust ja saage targaks, ärge jätke seda tähele panemata! Õnnis on inimene, kes kuulab mind, kes päevast päeva valvab mu ustel, on vahiks mu uksepiitade juures. Sest kes leiab minu, leiab elu ja saab Issanda hea meele osaliseks. Õp 8:22–35
Me oleme nüüd Märjamaa kiriku (pika teekonna) tähtsal hetkel. Paljud on reisinud Märjamaale. Üks nendest oli sõnumi tooja, kes omal ajal tõi Paavst Urbanuse sõnumi Prantsusmaalt, Avignonist. Siia tuleb päris kogudus. Teekonna pikkus oli kolmtuhat kilomeetrit. Teine reisija oli noor. Minu minia käis sagedasti siin kui ta laps oli. Tema käis tihti siin lähedal, Kehtnas. 1980 ja 1990 aastatel. Kolmas reisija olen mina. Kes ole Põhja Soomes sündind, umbes tuhande kilomeetri kaugusel siit. Lapimaa mees. Suurem osa teist on kohalikud inimesed. Aga mis asi ühendab kõiki eel mainituid? Üks küsimus! Mis on olnud ja on nende inimeste kütus, kes on siin käinud ja kes on siin nüüd? Meil on olemas vastus. See on kolmes kohas tänase päeva tekstis. Samas vastus on meile õpetuseks ja julgustuseks ka järgmistele sajanditele. Kõigepealt lühidalt informatsiooni. Piibli õpetussõnade raamat on pühendatud Kuningas Saalomonile. Ta oli Vana Testamendi kõige kuulsam mees. Ja ta elas rohkem kui 900 aastat enne Kristust. Õpetussõnade raamatus on erinevates vanustes asju. Meie jutluse tekst on viiesajandatelt aastatelt enne Jeesust. Selles räägitakse tarkusest---- Teine asi puutub kiriku traditsioonidesse. Juba 500 aastatel peale Jeesus sündi on tänane päev olnud neitsi Maarja sünnipäeva eelnenud päev. Me oleme uue lootus alguses. Teine tähtis asi on, et tänane Sõna räägib Jeesusest. Tema on olnut juba enne maailma loomist. Õpetussõnad ei räägi temast kui paigal püsivana vaid kui mängivana, elavana Jeesusena, kes on Isa rõõm/isale rõõmuks. Aga ka sellisena Jeesusena kes on Nõuandja. Tema julgustab meid tarkuse teele. Aga meile on tähtis aru saada, et Jeesuse õpetatud heebrealaste tarkus on teistsugune kui meie läänemaine tarkus. Meile tänapäeva inimestele on intelligentsus ja informatsiooni suur kogus tähtsad. Piiblis aga on tarkus palju enamat. Tarkus tähendab kogemust ja ekspertiisi. Elu kogemus on parim õpetaja. See juhendab meid selles, kuidas toimida eri olukordades ja enne kõike selles, kuidas saavutada harmoonia Jumalaga. Teksti lõpuosa tuletab meile ikka veel meelde: Kuulge õpetust ja saage targaks, ärge jätke seda tähele panemata! Õnnis on inimene, kes kuulab mind, kes päevast päeva valvab mu ustel, on vahiks mu uksepiitade juures. Sest kes leiab minu, leiab elu ja saab Issanda hea meele osaliseks. Mida tähendab Jeesuse juhtnöör meile? Kuula Jeesust. See tähendab Piibli õppimist, tarkuse kogumist. See tähendab ka Ristiusu kõige tähtsama asja uskumist. Johannese Evangeelium õpetab: Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu. Meil on tihti raske soostuda armastust vastu võtma. Aga kui me nõustume sellega, siis me õpime palju tarkust. Meil ei ole vaja enam sooritada usku või elu. Isa annab oma lastele kingiks. Tasuta! See kes leiab Jeesuse ja kes tahab ise olla Jeesuse oma, on leidnud kõik. Elu, siin ja nüüd ja igavikus. Sellepärast ka Märjamaa kogudus on olemas. Et ta viib tulevatel aastatel seda head uudist edasi. Ja meie saame parima elokgemuse siis, kui me tahame toimida koguduse ja selle maa inimeste heaks. Jumalat teenides, sõnumi edasi viijatena. Me oleme päästetud lootuses. Ent juba nähtava lootmine ei ole lootus: kes siis loodab seda, mida ta näeb? Kui me aga loodame seda, mida me ei näe, siis me ootame seda kannatlikult. Samuti tuleb ka Vaim appi meie nõtrusele: me ju ei tea, kuidas palvetada, nõnda nagu peab, kuid Vaim ise palub meie eest sõnatute ägamistega. Aga südameteuurija teab, mida Vaim taotleb, sest Jumala tahtmise järgi palub ta pühade eest. Ent me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks – neile, kes on tema kavatsuse kohaselt kutsutud. Rm 8:24–28 Palvetades pole kristlane iial üksi. Jeesus ütleb, et “teie Isa teab, mida teile vaja läheb, enne kui te Teda palute.” (Mt 6:8) Jeesus ise palvetas meie eest Isa poole siin maa peal olles (vt Jh 17) ning Ta palub meie eest ka üles läinuna Jumala paremal käel. (vrd Rm 8:34) Püha Paulus lisab veel midagi väga olulist – me mitte üksnes ei seisa Jumal Isa ees, palvetades koos Jumal Pojaga, vaid meid täidab Jumal Vaim, kes “palub meie eest … Jumala tahtmise järgi” (Rm 8:26). Nõnda on palve algusest otsani haaratud Kolmainu Jumala suurest saladusest: enne, kui oleme jõudnud Isa poole palvetamiseks avada oma suu, on Ta meid juba kuulnud ja Tema Vaim armastusega süüdanud südame, et võiksime paluda koos Pojaga.
Me ei palveta selleks, et Jumalat “ära rääkida”. Tema heatahtlikkus ja pikk meel meie vastu on niigi mõistetamatult suur, et me ei saaks seda kuidagi paremaks teha. Pigem vajame “ärarääkimist” meie, et me Jumala plaanidega mitte pelgalt ei soostuks, vaid neid kogu oma südamest igatseksime: Sinu riik tulgu, Sinu tahtmine sündigu… Nõnda ei ole Jumal Vaimu töö meis mitte üksnes palvesõnade õpetamine, vaid terve meie elu vormimine ja kujundamine. Vaimu seadus on meid vabastanud patu ja surma seadusest (Rm 8:2); ärgitades meid elama Vaimu järgi (s. 5); tehes meie surelikud ihud elusaks (s. 11); juhtides meid kui Jumala lapsi (s. 14); lastes neile, kes Jumalat armastavad, kõigel heaks tulla (s. 28); kujundades meid oma Poja näo kujuliseks (s. 29). Ning viimaks – kes võib meid lahutada Kristuse armastusest? Kas viletsus või kimbutamine või jälitamine või nälg või alastiolek või oht või mõõk? Selles kõiges me saame täie võidu Tema kaudu, kes meid on armastanud. (s.35,37) Aga otsekui Jumala otsesest tööst meis ei piisaks, tunnistab Pühakiri, et inglid kannavad pühade palveid otsekui viirukit kuldkaussides Jumala ette (vrd Ilm 5) ning ajal, kui meie alles otsime siin sõnu, millega Jumala poole pöörduda, hõiskab lugematu arv ingleid ja pühasid Jumalale kiitust. Nõnda nagu võidutsev kirik ülistab Jumalat igavikus, teeb sama kaduvas ajas maapealne, võitlev kirik. Iga kord, kui me palvetame Meie Isa palvet, palume seda koos kõigi Jumala lastega ja ka nende eest. Ka siis, kui kogeme palve asemel sõnatut ängi, võime olla kindlad, et Kirik palvetab meie eest siin ja taevas, ajas ja igavikus. Iga jumalateenistuse kirikupalves palvetatakse rõhutute, haigete, vangide, surijate pärast. Mõnikord tehakse eraldi eestpalvet mõne konkreetse inimese eest. Nii mõnigi kord olen vaimulikuna taolist palvet juhatades olnud nõutu, sest ma isegi ei tea, kuidas õieti palvetama peaks. Kuid vahetevahel on Jumal vaatamata taolisele inimlikule nõtrusele vastanud oma imelise abiga. Kui püha Jaakobus ütleb, et “õige inimese tõhus eestpalve saadab palju korda,” (Jk 5:16) siis küllap on taolisel puhul selleks “õigeks” osutunud mõni koguduseliige, kellel usku ja armastust teistest rohkem. Mõeldes sellele tohutule hulgale, kes nii ajas kui igavikus, koos meiega ja meie pärast palvetab, jääb küll arusaamatuks mõne inimese väide, et temal on oma jumalaga side, mis ei puutu ühessegi teise inimesse. Seesama armastus, mis ühendab meid Jumalaga, ühendab meid ka ligimesega. Välistades oma jumalasuhtest ligimese või ligimesesuhtest Jumala oleme ohtlikult lähedal olukorrale, mida nimetab püha Johannes: “Kui keegi ütleb: “Mina armastan Jumalat!” ning vihkab oma venda, siis ta on valetaja.” (1Jh 4:20) Side, mis meid kristlastena üksteisega seob, on vältimatu meie eesmärgi pärast. Me oleme alles teel ning püüdleme “Jumala üleva kutsumise võiduhinna poole Kristuses Jeesuses” (Fl 3:14), oleme otsekui võistlejad, kutsutud jooksma nõnda, et meie selle auhinna saame (vrd 1Kr 9:24). Meie püüdlusele elab kaasa mitte ainult maapealne, vaid ka taevane kogudus – need, kes oma jooksu on võidukalt lõpuni jooksnud. Kuidas saab siis olla kurt kõigi nende pühade ergutushüüetele? Nemad, kes täiuslikult täidavad armastuse suurimat käsku ning Jumalat üle kõige ja ligimest – see tähendab ka meid – nagu iseennast armastavad, anuvad meie pärast, et me ei annaks alla. Nemad on oma risti kandnud lõpuni ning näevad, milline kirkus järgneb ülestõusmisele. Nende suurim igatsus on, et meiegi sellesse kirkusse jõuaksime. Avaldatud ajalehes "Eesti Kirik" 21.5.2014 Ma tean su tegusid, et sa ei ole külm ega kuum. Oh oleksid sa ometi külm või kuum! Aga nüüd, et sa oled leige ja mitte külm ega kuum, sülitan ma su välja oma suust. Kui kaugele võib inimene oma usuga minna? Mäletan, et minu lapsepõlves öeldi mõne inimese kohta, et ta on Piibli läbi lugenud ja “ära pööranud”. Eks see ole selge hoiatus, et liialdused ei ole head. Ka rahvatarkus ütleb, et esimesed heidetakse, tagumised tapetakse, keskmised koju jõuavad.
Alguses nimetatud küsimus: “Kui kaugele…” sisaldab endas eeldust, et usul on eesmärk. Kas vastus küsimusele ei peaks sellest lähtumagi? Mitte inimesest ega sellest, kui mugav, turvaline või mõistlik on tal usuasjadega tegeleda. Vaid usu eesmärgist. Sellepärast tuleb vastust otsides küsida ka teine küsimus: kes on meie usu eesmärk, Jeesus? See on oluline küsimus nii Pühakirja kui ka ristikiriku kontekstis. Ja seda läbi kõikide aegade. Mitte asjata ei käsitle seda küsimust Piiblis erineval moel nii evangeeliumid kui apostlite kirjutised. Mida ütleb Jeesus ise? Me ei leia evangeeliumidest väga selget vastust. Kui Ristija Johannes saadab oma jüngrid Jeesuse käest küsima: “Kas sina oled see, kes pidi tulema, või jääme ootama teist?” siis mida vastab Jeesus? “Pimedad näevad jälle ja jalutud kõnnivad, pidalitõbised saavad puhtaks ja kurdid kuulevad ja surnud tõusevad üles ja vaestele kuulutatakse evangeeliumi ja õnnis on see, kes ei pahanda ennast minu pärast!” (vrd Mt 11:2–6) Ta ei anna otsest vastust. Johannes peab ise tegema järelduse. Sedasama näevad ka ülempreestrid ja rahvavanemad, tolle aja autoriteedid. Aga nemad ei usu. Nende mõtlemise riukalikkus saab ilmsiks siis, kui nad küsivad Jeesuselt: “„Millise meelevallaga sa seda kõike teed? Ja kes on sulle andnud selle meelevalla?” Jeesus aga vastab küsimusega Ristija Johannese kohta – kas see oli taevast või inimestest? Siis selgub, et usu- ja rahvajuhid ei julge vastata üht ega teist: “„Kui me ütleme, et taevast, siis ta ütleb meile: „Miks te siis ei uskunud teda?” Kui me aga ütleksime, et inimestest, siis tuleks meil karta rahvahulki, sest kõikide meelest oli Johannes prohvet.” Küllap lootsid nemadki, et “keskmised koju jõuavad”. Nad vastavad: “Meie ei tea.” Ning Jeesus jätab neilegi vastamata, mis meelevallaga Tema seda kõike teeb. (Mt 21:23–27) See aga ei tähenda, et mitte keegi poleks Jeesuse olemust taibanud. Jah, kurjad vaimud mõnikord kisendasid Jeesuse lähenemisel, et see ei tuleks neid piinama. Aga taibanud on ka inimesed. Kuid vaadates evangeeliume, võime märgata, et Jeesus nö “ajab oma asja”. Ta ei otsi populaarsust. Ta ei tee “tarbijauuringuid”, et teha inimestele seda, mida need Temalt võiksid oodata. Ammugi ei pea ta vajalikuks avalikult öelda, millise meelevallaga Ta on tulnud siia maailma. Aga ühel korral Jeesus siiski küsis oma jüngritelt: “Kelle ütlevad inimesed Inimese Poja olevat?” Kui jüngrid viitavad küll Eelijale, küll – selleks ajaks juba hukatud – Ristija Johannesele, küll Jeremijale või mõnele teisele prohvetile, siis Jeesus küsib neilt uuesti: „Aga teie, kelle teie ütlete minu olevat?” Ja siis vastab Peetrus, küllap kõikide teiste jüngrite nimel: “Sina oled Messias, elava Jumala Poeg.” (vrd Mt 16:13–20) Selgemalt pole seda võimalik öelda. Siin on vastus küsimusele, kes on meie usu eesmärk Jeesus. Aga mis toimub järgmisel hetkel? Kui Jeesus hakkab nüüd jüngritele seletama, et Tema – ja jüngrid ju teavad nüüd, kes Ta on – “peab minema Jeruusalemma ja palju kannatama vanemate ja ülempreestrite ja kirjatundjate poolt ning tapetama ja kolmandal päeval üles äratatama”, siis Peetrus hakkab Teda manitsema: „Jumal hoidku, Issand! Ärgu seda sulle sündigu!” Esimesed heidetakse, tagumised tapetakse, keskmised koju jõuavad! Jeesus ütleb sellesamale Peetrusele, kes Ta Messiaks tunnistas: “Kao mu silma alt, saatan!” Sellele järgneb kõigile jüngritele suunatud üleskutse, millega saame ühtlasi vastuse küsimusele, kui kaugele võib inimene oma usuga minna või isegi peab minema: „Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle! Sest kes iganes tahab päästa oma elu, kaotab selle, aga kes iganes kaotab oma elu minu pärast, leiab selle. Sest mis kasu on inimesel, kui ta võidaks terve maailma, oma hingele teeks aga kahju? Või mis oleks inimesel anda ära oma hinge lunahinnaks?” (vrd Mt 16:21–28) Kui asjad vaid oleksid nii lihtsad! Inimene on nõrk. Ja nõrkus tähendab seda, et isegi siis, kui ta teab, mis on õige, ta ei tee. Me näeme, kuidas Issand sõitleb Peetrust, kui see püüab leida äärmuste vahel kesktee, üritab kuuma ja külma vahel leida leiget tasakaalu. Jumala tarkus pole inimeste tarkus. Kui valusalt peab Peetrus seda taipama! Ööl, mil Issand ära antakse, haarab tuline Peetrus Issanda kaitseks mõõga, teda tuleb lausa talitseda. Aga samal ööl oli ta nii külm, et kinnitab lausa vägisõnadega, et ta isegi tunne seda kinnivõetud galilealast. Piisab Issanda ühest sõnatust pilgust, Peetrus puhkeb nutma ja pöördub. Pärast ülestõusmist kogub Issand ühtviisi kokku nii naised ja lemmikjüngri risti alt kui ka jüngrid, kes kinnivõtmisel Getsemanist põgenesid. Ainuke, keda Ta ei saa päästa, on Jeesuse sõprade ja vaenlaste vahel kombineeriv Juudas. Juudas, kes tervitab Issandat suudlusega nagu parim sõber. Juudas, kellel ikka kulub ära 30 hõbetükki. Jumala tarkus ei ole inimeste tarkus. Pääsemise küsimuses võib “kojujõudnuteks” pidada neid, kes usuvad. Paradoksaalsel viisil on lootust isegi neil, kes ei usu. Neid aga, kes püüavad äärmuste vahel leida turvalist keskteed, sülitab Ta suust välja. Esimesed koju jõuavad, tagumised koju jõuavad, keskmised … Kui kaugele peaks inimene oma usuga minema? Jüngrid, kes olid ära tundnud, kes nende Meister on, kuulsid sõnumit Tema peatsest kannatusest. Ühel korral oli Issand neid juba kutsunud – ära oma igapäevaste tööde ja toimetuste juurest. Nüüd kutsub Ta neid uuesti. Kui kaugele? Lõpuni. „Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle!” Kui Issand ei ehita koda, Misjonär Kaarlo Hirvilammi, kes töötas 50 aastat tagasi Tansaanias, Aafrikas, räägib oma mälestusteraamatus, kuidas ristimiskoolis maailma loomisest rääkides küsis ta: “Kelle päralt on see kõik, taevas ja maa ja kõik, mis seal on? Kust on need saanud alguse?”
Üks naine, kes oli alles lühikest aega ristimiskoolis käinud, vastas: “Kas sa ei tea, kes on kõige suurem? See on meie sultan Melele! Melele on loonud taeva ja maa, inimesed ja lehmad ja kõik. Ja on kasvatanud rohu lehmade söödaks. Kui sultan Melele ütleb sõna, siis ütleb isegi taevas: Nõnda saagu!” Ega teisiti saagi järeldada lihtne ja hariduseta inimene. Kui lähenes vihmaperiood, oli hõimupealik - kelle esiisa oli kunagi araablastest orjakauplejatelt saanud tiitli “sultan” - see, kes andis nõidadele korralduse toimetada vajalikud rituaalid. Samaks ülesandeks kutsus ta nõiad vihmaperioodi lõpul. Või siis, kui kimbutasid kiskjad või haigused. Sultan andis käsu, nõiad tegid oma talitused, ja ennäe: hakkaski vihmasadu. Või lõppes, vastavalt sellele, kuidas sultan oli käskinud. Ma kardan, et paljud meie aja inimesed ei ole sellest harimata Aafrika naisest paremad, arvates, et kui vaid meie valitsejad ütleksid sõna, paraneksid asfaldiaugud, täituksid pensionifondid ja edeneks majandus. See, mis meid selle aafriklannaga ühendab, on suutmatus näha, et me elame Jumala loodud maailmas. Loomulikult tuleb meil ja meie valitsejatel teha kõik, et elujärg oleks parem, aga kui me seejuures ei arvesta Jumalaga, siis pole kasu ka parimatest kavadest ega ka tegudest. Nagu ütleb laulik: “Kui Issand ei ehita koda, tühja vaeva näevad siis ehitajad temaga. Kui Issand ei hoia linna, siis valvab valvur ilmaaegu.” Äsja lõppenud olümpiamängud on võibolla toonud meelde vana ütluse: “Terves kehas terve vaim.” Seda on tõlgendatud kui üleskutset seista oma ihutervise eest. Aga pangem tähele, siin räägitakse mitte ainult ihust, vaid ka vaimust. See Rooma poeedi Iuvenalise lause on tegelikult pikem: Orandum est ut sit mens sana in corpore sano. Ehk: tuleb palvetada, et terves kehas oleks terve vaim. See on ka lahendus, mis aitab meie rahvast ja kultuuri, meie ühiskonda edasi. Me elame Jumala loodud maailmas ning meil tuleb palvetada, et Tema hoiaks meid õnnetuste ja hädade eest ning annaks õnnistuse meie tööle. Siis ei näe ehitajad tühja vaeva ega valva valvur ilmaaegu. Küllap on asju, mille erilisust võib olla raske uskuda. Kui leiame postkastist järjekordse kaubakataloogi, mille kaanele on trükitud eriline pakkumine “just Sinu jaoks”, siis tegemist võib olla soodsa pakkumisega, aga keegi ei võta seda väga isiklikult.
Jumala Poeg Jeesus Kristus on tänasel ööl sündinud kõikide inimeste päästmiseks. Kas selles, 2000 aastat kuulutatud sõnumis saab olla midagi erilist. Kas sõnum, mida tänasel ööl kuulevad kümned ja sajad miljonid, saab olla isikliku tähendusega? Kas Jeesuse sündimine on ka minu jaoks? Püha Johannes ütleb “Jumal on armastus” (1Jh 4:16) ning “Jumala armastus meie vastu on saanud avalikuks selles, et Jumal oma ainusündinud Poja on läkitanud maailma, et me Tema läbi elaksime” (1Jh 4:9). Kui palju erineb see kaubakataloogist, kust saab endale meelepärase välja valida, raha eest välja osta ning kui kaup ei meeldi, siis paari nädala jooksul kaupmehele tagasi saata! Aus kaupmees maksab ka raha tagasi. Kui palju erineb see armastusest, mida ei saa tellida ega osta! Jeesuses Kristuses avaldab Jumal oma armastust. Ta otsib iga inimesega isiklikku suhet. Paljud inimesed usuvad mingil moel Jumala olemasolusse. Paljud ütlevad, et nende suhe Jumalaga on väga isiklik ja intiimne ning nad ei soovi sellest teistele inimestele rääkida. Ega me ka inimlikes suhetes ei taha liiga palju rääkida oma kõige lähematest inimestest ja nende saladustest. Põhjus, miks kõrvalseisja ei pruugi kõike mõista, on lihtne – ta ei armasta. Ometigi on Jumala armastus inimeste vastu erinev mehe ja naise intiimsest suhtest. See on Isa armastus oma laste vastu. See on ühelt poolt väga isiklik, sest Jumal avab ennast ja annab ennast täielikult. Ning teisalt on see üldine – suunatud kõikidele inimestele, kes tahavad Teda vastu võtta. See on põhjus, miks jõuluööl Jeesust vaatama tulevad võhivõõrad karjased on lausa ülevoolavalt rõõmsad – otsekui oleks neil endil sel ööl poeg sündinud. Olles inimlikult vaadates kõrvalseisjad, saavad nad ometi kogeda isiklikku armastavat osadust Temaga, kes sõimes lebab. Sama kehtib Idamaa tarkade või kolme kuninga kohta, nagu neid pärimuses nimetatakse. Kes nad üldse on? Mis on neil asja Maarja, Joosepi ja Iisraeli rahvaga? Nad on nii võõrad kui üldse saab võõras olla. Aga nad leiavad Petlemmast enda Venna ja Tema kaudu Isa ja nende kaudu oma Perekonna. Jumala rahva perekonna. Täna võime rõõmuga öelda: ka meid kutsutakse selle rahva ja selle perekonna liikmeks. Sest “kõigile, kes Tema vastu võtsid, andis Ta meelevalla saada Jumala lasteks, kes usuvad Tema nimesse… Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel ja me nägime Tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirkust täis armu ja tõde” (Jh 1:12,14). Aga keegi rahva seast ütles Jeesusele: «Õpetaja, ütle mu vennale, et ta jagaks päranduse minuga!» Jeesus ütles talle: «Inimene, kes mind on seadnud teie üle kohtumõistjaks või jagajaks?» Ja ta ütles neile: «Vaadake ette ja hoiduge igasuguse ahnuse eest, sest külluseski ei olene kellegi elu sellest, mis tal on!» Ja Jeesus rääkis neile ka tähendamissõna: «Ühe rikka mehe põllumaa oli hästi vilja kandnud. Ja ta arutas endamisi: «Mis ma pean tegema? Mul ei ole kohta, kuhu oma vilja koguda!» Ja ta ütles: «Seda ma teen: ma lõhun maha oma aidad ja ehitan suuremad ning kogun sinna kõik oma vilja ja muu vara ning ütlen oma hingele: Hing, sul on tagavaraks palju vara mitmeks aastaks, puhka, söö, joo ja ole rõõmus!» Aga Jumal ütles talle: «Sina arutu! Selsamal ööl nõutakse sinult su hing. Aga kellele jääb siis see, mis sa oled soetanud?» Nõnda on lugu sellega, kes kogub tagavara iseenese jaoks, kuid ei ole rikas Jumalas.» Luuka 12:13–21 Mõnikord tögatakse inimesi võrdlusega, et neil on haugi mälu. Tegelikult on nii kalade kui inimeste mälu päris hea. Inimeste häda kipub aga olema selles, et mälu on valikuline. Otsuseid langetatakse mitte lähtuvalt kainest mõistusest ja senisest elukogemusest, vaid sellest, mida tahetakse uskuda ja mis tundub meelepärasem. See kehtib nii valimispäeval hääletussedelit täites kui ka pangakontoris laenutaotlust esitades.
Valikulise mälu probleem tundub olevat ka tähendamissõnas kirjeldatud rikkal mehel. Pole kahtlust, et ta teab une pealt, mida ütles Jumal paradiisiaias keelatud puust söönud Aadamale ning mis kõnekäänu kaudu on tuttav isegi Piiblit mitte tundvale meie aja inimesele: «Olgu maapind neetud sinu üleastumise pärast! Vaevaga pead sa sellest sööma kogu eluaja! Ta peab sulle kasvatama kibuvitsu ja ohakaid, ja põllutaimed olgu sulle toiduks!» (1Ms 3:17–18) Kas nüüd tema, kes kogu seda vaeva on näinud, ei olegi väärt oma palka? Ütleb ju Moosese kaudu antud käsk selgelt: «Ära seo kinni härja suud, kui ta pahmast tallab!» (5Ms 25:4) Isegi kui tema raamatupidamine osutab, et pärast teatavaid investeeringuid, st uute aitade ehitamist, ei pea ta enam tööd tegema, vaid saab ühekordse kasumi arvel elada aastaid hõlbuelu, jätavad tema kavatsused tähelepanuta kõige olulisema asja. Sest nagu inimene ikka – ja võibolla meie samuti –, ei suuda ta meenutada, mida Jumal Aadamale veel ütles: «Oma palge higis pead sa leiba sööma, kuni sa jälle mullaks saad, sest sellest oled sa võetud! Tõesti, sa oled põrm ja pead jälle põrmuks saama!» (1Ms 3:19) Küsimus ei ole mitte selles, kellele kuulub tema vara, ega selles, kellele see ükskord pärandada, vaid selles, kellele kuulub ta ise. Ta on unustanud tõsiasja, et «vaim läheb Jumala juurde, kes tema on andnud» (Kg 12:7). Täiesti olemuslik on ka see, et kui juba unustatakse Jumal, siis unustatakse ka ligimene. Rikas mees ei aruta uute aitade ehitamist oma sõprade või naabritega. Ta ei vaeva oma pead sellega, kas tema suurest saagist võiks osa saada ka puudust kannatav ligimene. Peale iseenese pole rikka mehe mõtetes ruumi kellelegi teisele. Teatud mõttes on see aga tema jõukuse mõõdupuu. Kuidas saab teda pidada rikkaks, kui tal abipalujale midagi anda ei ole? Rahvasuu ütleb, et loodus tühja kohta ei salli. Kui rikas mees on unustanud Jumala, siis ei tähenda see kaugeltki, et ta mitte kedagi ei jumaldaks. Võime selle üle ise otsustada, kui jälgime tema mõttekäiku: «… arutas endamisi: «Mis ma pean tegema? Minul ei ole kohta, kuhu oma vilja koguda … Seda mina teen, mina lõhun maha oma aidad ja mina ehitan suuremad ning mina kogun sinna kõik oma vilja ja muu vara ning mina ütlen oma hingele …» Ning otsekui eelnevat kroonides, lõpetab oma arutu arutluse: «Puhka, söö, joo ja ole rõõmus.» Julgeid tulevikuplaane visandades peab ta ennast valitsejaks nii oma vara kui tulevate aastate, nii mateeria kui aja, nii nähtavate kui nähtamatute asjade üle. Arvates oma hinge vajadusi piirduvat suure saagiga, riputab ta oma hinge külge hinnasildi. See pole mitte lihtsalt «kampaaniahind» või «odav väljamüük». See on müük alla omahinna, mille vältimatuks tulemuseks on püsiv maksejõuetus ehk pankrot. Jeesus rääkis tähendamissõna vastusena palvele lahendada päranditüli. Näide rikkast mehest võib tunduda karikatuurselt liialdavana, ometigi esitab see meile kõigile sama küsimuse: kuidas on lood minu hingega? Mis on hinge hind? Kes suudab seda maksta? See ei ole abstraktne küsimus. Hinge hind saab nähtavaks Kolgatal. Ainuke saak, mida meie hinge eest saab maksta, on magamaläinutest uudseviljana surnuist üles äratatud Kristus (vt 1Kr 15). Tulge ja põlvitage, et võtta vastu püha armulauda, maitske ja vaadake, et Issand on hea! Avaldatud ajalehes "Eesti Kirik" Ja vaata, üks seadusetundja tõusis püsti Jeesust kiusama ja küsis: „Õpetaja, mis ma pean tegema, et pärida igavest elu?” Aga Jeesus ütles talle: „Mis Seaduses on kirjutatud? Kuidas sa loed?” Tema vastas: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma jõuga ja kogu oma mõistusega, ning oma ligimest kui iseennast!” Siis Jeesus ütles talle: „Sa oled õigesti vastanud, tee nii, ja sa elad!” Tema aga, tahtes iseennast õigustada, küsis Jeesuselt: „Ja kes siis on mu ligimene?” Jeesus ütles kõnelust jätkates: „Üks inimene läks Jeruusalemmast alla Jeeriko poole ja sattus teeröövlite kätte. Kui need olid ta riided röövinud ja talle hoope andnud, läksid nad ära, jättes ta poolsurnuna maha. Juhtumisi tuli keegi preester sedasama teed, ja kui ta teda nägi, läks ta kaarega mööda. Nõndasamuti ka leviit, kui ta sattus sinna paika ja teda nägi, läks ringiga mööda. Aga sama teed tuli üks samaarlane. Kui ta jõudis temani ja teda nägi, hakkas tal hale ja ta astus ligi, sidus mehe haavad, valas nende peale õli ja veini, tõstis ta oma muula selga, viis öömajale ning kandis hoolt tema eest. Ja järgmisel hommikul võttis ta välja kaks teenarit, andis need peremehele ja ütles: „Kanna tema eest hoolt, ja kui sa midagi veel lisaks peaksid kulutama, selle maksan mina sulle tagasi tulles.” Kes neist kolmest oli sinu arvates ligimene inimesele, kes oli sattunud teeröövlite kätte?” Seadusetundja ütles: „See, kes tema peale halastas.” Jeesus ütles talle: „Siis mine ja tee sina nõndasamuti!” Luuka 10:25–37 Jeesuse vestluskaaslast ei tasu alahinnata. Tegemist on seadusetundjaga, kelle igapäevaseks tööks on süveneda pühakirjas antud käskude tähendusse ning sellesse, kuidas neid peaks ellu rakendama.
Sellepärast on küsimus: “Mida ma peaksin tegema, et pärida igavest elu?”, täiesti loomulik. Taoliste asjade üle ei peaks juurdlema mitte üksnes seadusetundjad ja kirikuõpetajad, vaid kõik inimesed. Jeesus vastab küsimusega: “Mis Seaduses on kirjutatud? Kuidas sa loed?” Seadusetundja vastab täiesti korrektse tsitaadiga Vanast Testamendist. Lisab aga sellele küsimuse, kes siis ikkagi on ligimene. Juristina läheneb ta käsule metoodilise põhjalikkusega ning soovib, et taoline oluline termin oleks defineeritud. Kes on mu ligimene? Jeesus vastab tähendamissõnaga halastajast samaarlasest. Selle loo tegelasteks on tundmatu mees, kes sattus teeröövlite kätte, templis töötavad preester ja leviit, ühe ülesandeks toimetada ohvritalitusi ning teine teenijana kõigis muudes ülesannetes, mida templis oli vaja täita. Ning siis samaarlane. Iga korraliku juudi jaoks olid samaarlased segaverelised ja segausulised. Taoliste kohta on meie rahval käibel ütlus “poluvernik”. Aga pangem tähele: Jeesus ei ütle, et ligimeseks on läbipekstud mees, vaid küsib seadusetundjalt preestri, leviidi ja samaarlase kohta: "Kes neist kolmest oli sinu arvates ligimene inimesele, kes oli sattunud teeröövlite kätte?" Ligimeseks osutub see, kes seadusetundja jaoks on ilmselt tühi koht. Küsides, kes on MINU ligimene, peaksin kindlasti vaatama ka oma "tühja kohta". Võin sealt leida inimese, kellest ma eriti teada ei taha, võibolla isegi vaenlase. Erinevalt Jeesust kiusanud seadusetundjast, kellel vähemalt mingid asjad tundusid olevat paigas, tundub tänapäeva inimesel nihkes olevat mitte üksnes arusaamine ligimesest, vaid ka Jumalast. Temastki on saanud "tühi koht", keegi, kes küllap-vist-kusagil-võibolla-isegi-olemas-on. Tavaliselt ei esitata sellisele jumalale erilisi nõudmisi ning eeldatakse, et ega tema meilt ka midagi ei oota. Aga seda üksnes nö tavalises olukorras. Haiguse, õnnetuse, töökoha kaotuse, abielu purunemise, sõja, katku ja nälja puhul esitatakse Jumalale küll nõudmisi. Huvitav, kas ka Temal võiks olla mingeid ootusi meie suhtes? Millised need ootused on, kirjeldab Jeesust kõnetanud seadusetundja väga hästi: "Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma jõuga ja kogu oma mõistusega, ning oma ligimest kui iseennast!" Aga kuidas ma võiksin seda käsku täita, kui see, keda ma peaksin armastama nagu iseennast, on minu jaoks tühi koht. Ja kuidas ma saaksin armastada oma Jumalat üle kõige, kui minu suhtumine Temasse on sarnane – parem, kui Ta minu ellu ei sekkuks, küll ma kutsun Ta, kui mul Teda vaja on. Inimesel, kes taipab, et tegelikult on nii Jumal kui ligimene olnud tema jaoks "tühi koht " ning see, mida ta seni on pidanud valguseks, on hoopis pimedus, võib olla keeruline leida õiget suunda. Kuidas saaks ümber orienteeruda, kui oled äsja taibanud, et sinu orienteerumisvõime on pehmelt öeldes puudulik? Ega saagi. Kuid nagu püha Johannes ütleb: "Selles on armastus - ei, mitte selles, et meie oleme armastanud Jumalat, vaid et tema on armastanud meid ja on läkitanud oma Poja lepitusohvriks meie pattude eest." Lepitusohvriks saanud Jumala Poeg ongi see pidepunkt ehk kalju, millele toetudes leiame tõelise armastuse Jumala ja ligimese vastu. Konkreetselt tunnistatakse Jeesuse lepitusohver inimese juures kehtivaks pühas ristimise sakramendis. Ristimises puhastab Jumal meid patust, piltlikult öeldes “avab meie südame silmad”, nõnda et me näeme oma “tühja kohta”, ning avastame sealt selle, mis on meie elus kõige olulisem. Õpime mõistma, kes on Jumal ja kes on ligimene. Seda, mis ristimisel meile antakse, aga ka seda, mis ristimisel ühtlasi meie kohustuseks saab, väljendavad ristimisel antud tõotused. Meie kõigi ristimisel on kõlanud vaimuliku suust sõnad: “See püha ja õndsakstegev usk kohustab kõiki, kes tema peale on ristitud, saatanast ja tema olust ning tööst lahti ütlema ja ükspäinis Kolmainust Jumalat teenima ja Temale elama.” Kui sa oled ristitud lapsena, on selle tõotuse andnud sinu eest vanemad ja vaderid. Täiskasvanuikka jõudes oma leeritõotust andes oled sa aga sama tõotust sisuliselt korranud. Täna on võimalik nii kuldleerilastel kui ka kõigil teistel kirikus olijatel seda tõotust uuesti anda. Aga milleks? Kas ühest korrast ei piisa? Aga kui ma niigi elan korralikku ja väärikat elu? Tuletan veelkord meelde Jeesust kõnetanud seadusetundjat. Nagu ütlesin, ei tasu teda alahinnata. Ta oli mees, kes teadis mis on õige ning ilmselt ka tegi palju rohkem asju paremini ja õigemalt kui meie. Aga temalgi oli olemas “tühi koht”, kuhu ligimene oli ära kadunud. Täpselt sama võib juhtuda ka meiega. Sellepärast on esimeste kristlike sajandite suured kristlikud õpetajad korduvalt rõhutanud, meil tuleb iga päev öelda uuesti kurjale ja saatanale “ei” ning pöörduda Jumala poole. Martin Luther ütleb Väikeses katekismuses ristimise tähendust selgitades seda nõnda: “Mis siis tähendab selline veega ristimine? See tähendab, et vana Aadam meie sees peab igapäevase patukahetsemise ja meeleparandamise läbi uputatama ja surema koos kõigi pattude ja kurjade himudega, ja iga päev peab jälle väljuma ja tõusma üles uus inimene, kes elaks õiguses ja puhtuses Jumala ees igavesti.” Teisiti ei ole meil võimalik kristlasena elada. Kuna me alatasa eksime, siis tuleb meil alatasa oma eksimusi tunnistada ja neist loobuda. See on nagu nööpide kinnipanemisega. Kui sa nööpe kinni pannes avastad, et viimane nööp on üleliigne, siis ilmselt oled kogemata ühe nööbi valesti pannud. See aga tähendab, et KÕIK valesti pandud nööbile järgnevad nööbid on vales augus. Need kõik tuleb lahti võtta ja uuesti panna. Seadusetundja loetud käsku “„Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma jõuga ja kogu oma mõistusega, ning oma ligimest kui iseennast!” nimetatakse suurimaks käsuks. Ühelt poolt on see väga avar käsk, see tähendab, et see puudutab kogu meie inimlikku olemust, meie suhet Jumalaga ja suhet kõigi inimestega, esitamata samas ühtki konkreetset nõuet, mida ma siis oma Jumala või ligimese armastamiseks tegema pean. Teisalt esitab see käsk meile konkreetsed nõudmised, sest nagu Jeesuse ja seadusetundja vestlusest võisime õppida, on alati olemas oht, et me ei pane tähele või unustame ära, kes ja kus meie Jumal ja ka meie ligimene tegelikult on ja mida ta meilt ootab. Jeesuses Kristuses, Jumala inimesekssaanud Pojas ilmutatakse meile mõlemat, nii seda, kes on Jumal, kui seda, kes on ligimene. Antiikses Roomas oli ütlemine “kõik teed viivad Rooma”. See tuli sellest, et kogu impeeriumis oli maanteede äärde seatud postid, millele oli märgitud kaugus Roomast. Käies ühe postivahe ära, sai selgeks, millises suunas on Rooma ning põhimõtteliselt võis ükskõik millist teed pidi Rooma välja jõuda. Kui meie eesmärk on minna Jumala juurde, siis ei vii sinna kaugeltki mitte kõik teed. Isegi vastupidi, meil on ainult üks tee. Jeesus ütleb: “"Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu.” Jh 14:6 Jeesus on AINUKE tee Jumal Isa juurde. See ei ole lai ega avar tee, nii et käi, kuidas vaid tahad, kihuta või toppa. Vastupidi, see on kitsas tee. Jeesus ütleb: “Minge sisse kitsast väravast, sest lai on värav ja avar on tee, mis viib hukatusse, ja palju on neid, kes astuvad sealt sisse! Kuid kitsas on värav ja ahtake on tee, mis viib ellu, ja pisut on neid, kes selle leiavad.” Kui see tee on kaotsi läinud, siis kuidas seda leida. Meil tuleb minna tagasi selle nööbi juurde, mis sai valesse auku pandud. Meil tuleb tunnistada oma eksimist, öelda lahti kõigest kurjast ja pöörduda Jumala poole. Kui ristimises meid ühendati Jeesuse lepitava ohvrisurma ja ülestõusmisega, siis järelikult ristimisel antud tõotuste meeldetuletamine on see koht, kus me õige teeraja jälle üles leiame ja edasi saame minna. Jeesus ütles: „Kui keegi armastab mind, küll ta peab minu sõna, ja minu Isa armastab teda ja me tuleme ja teeme eluaseme tema juurde. Kes mind ei armasta, ei pea mu sõnu. Ja sõna, mida te kuulete, ei ole minu, vaid Isa sõna, kes minu on saatnud. Seda ma olen teile rääkinud teie juures viibides. Aga Lohutaja, Püha Vaim, kelle Isa saadab minu nimel, tema õpetab teile kõik ja tuletab teile meelde kõik, mida mina teile olen öelnud. Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile. Mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmugu ega mingu araks! Te kuulsite, et ma ütlesin teile: „Ma lähen ära ja tulen tagasi teie juurde. Kui te mind armastate, küll te siis rõõmustate, et ma lähen Isa juurde, sest Isa on suurem kui mina.” Ja nüüd ma olen teile seda öelnud, enne kui see sünnib, et te usuksite, kui see sünnib.“ Jh 14:23–29 Jeesus ütleb: „Kui keegi armastab mind, küll ta peab minu sõna.“ Armastust seostatakse paljudel puhkudel vabaduse tundega. Tunded võivad armastusega kaasneda, kuid armastus on eelkõige tahte akt. Meenutagem, kuidas kõlab abielutõotus: „Jah, tahan.“ Vabadust käsitletakse pahatihti võimalusena teha kõike, mis pähe tuleb või mingil viisil võimalik on. Ometigi on vabadus eelkõige eesõigus teha seda, mis on õige, kohane ja hea – seda, mis annab au Jumalale ning on hüvanguks ligimesele. Taoline toimimine ongi Jumala käsu kohane. Seal, kus inimese süda on kõva nagu kivi, on ka Jumala käsud tema jaoks tardunud ja kivistunud, need teevad jõuetuks, otse suretavad. Seal, kus Jumal paneb meie sisse oma Vaimu, kõrvaldab meie ihust kivise südame ja annab meile lihase südame (vrd Hs 36:26), saavad käsud südame eluks.
See puudutab ka Jeesuse käsku minna ja teha jüngriteks kõik maailma rahvad. Nelipühal, kui jüngrid täideti julgustava vaimuga, võime näha, et see käsk ei ole ränk ega rõhuv. Jüngrites sai koos Jeesuse ema Maarjaga maailmale nähtavaks Kirik – Jumala rajatud vahend päästesõnumi kuulutamiseks kõigile rahvastele. Mõnel puhul on nelipüha nimetatud Kiriku sünnipäevaks. Ehkki meile meeldiks inimlikult määratleda konkreetne kuupäev ja koht, mil kõik alguse sai, on Kirik elava organismina siiski keerukam. Toon võrdluse maja ehitamisega. Tikud vundamendi kraavi kaevamiseks löödi maha siis, kui Jumal ütles paradiisiaias maole: „Ja ma tõstan vihavaenu sinu ja naise vahele, sinu seemne ja tema seemne vahele, kes purustab su pea, aga kelle kanda sa salvad“ (1Ms 3:15). Kopp löödi maasse siis, kui Moosesele anti käsud. Vundamendi rajas Kristus oma surma ja ülestõusmisega ning koguduse liikmed asetatakse elavate kividena templi seintesse. Millal see valmis saab, seda saame lugeda Ilmutusraamatu lõpust. Nelipühal polnud Kirik valmis, vaid sai maailmas nähtavaks. Ka jüngrite esimene otsene kokkupuude Jumala Vaimuga ei toimunud nelipühal. Jüngrite seas viibiva Jumala Ema täitumisest Püha Vaimuga kuuleme juba seoses ingli kuulutamisega (Lk 1:35). Jüngrid ise tegutsesid Püha Vaimu väes siis, kui Jeesus saatis nad kuulutama, käskides tervendada haigeid, äratada üles surnuid, ajada välja kurje vaime. Nagu Issand ütleb, teeb Ta ise seda Jumala Vaimu abil (vrd Mt 10:8; 12:28). Teisel korral said jüngrid Püha Vaimu, kui Issand nende peale puhus, andes neile Vaimu, et nad saaksid anda andeks patte (Jh 20:22–23). Nelipühal antakse neile Vaim, et nad jääksid püsima kannatustes. Jeesus ütles: „Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile.“Kuulutustöös vajas ja vajab Kirik rahu, sest Kiriku ja maailma vahel on olemuslik ja lepitamatu vastuolu. Kirik kuulutab sõnumit ristist maailmas, kes ei taha sellest midagi kuulda. Kirik läheb taevasse ja kutsub kõiki inimesi sinna kaasa. Maailm läheb aga põrgusse, püüdes endaga kaasa võtta nii palju hingi, kui võimalik. Kirik ongi rajatud vaimulikuks võitluseks, et päästa hingi saatana meelevallast. Selles võitluses suudab kristlane jääda püsima vaid tänu Jumala Vaimu antavale rahule, mis võimaldab kaine pilguga näha läbi kõik kuradi pettused ning jääda ustavaks Jumalale. Nagu armastust mõõdetakse pahatihti vaid tunnetega, nii võib juhtuda ka rahuga. Jumala Vaimu antav rahu ei ole mitte hea ja mõnus äraolemine – ja Jumala pärast, et mitte miski meid ei häiriks! –, vaid selgus, s.t kaine meel ja kindel lootus Jumala peale. Me võime olla liigutatud Apostlite tegude raamatu esimestes peatükkides kirjeldatud igapäevastest ühispalvustest ja -söömaaegadest, aga Juuda- ja Samaariamaa said taolisest eeskujust õieti osa alles Stefanose hukkamisega alanud suure tagakiusu ajal (Ap 8:1). Viimaks pidid nii apostlid kui ka teised Kristuse järgijad saama kannatustes Issanda sarnaselt otsekui nisuivaks, mis tõeliselt kannab vilja alles siis, kui ta külvatakse maasse ja sureb (Jh 12:24). Enne taevasseminekut andis Issand korralduse teha „jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud!“(Mt 28:19). Armastuse pärast ei ole see käsk meile raske. Vastupidi, seda täites me elame ja saame osa elust, mida Jumal oma Kiriku kaudu maailmale annab. Kaks leeri vaidlevad. Ühed küsivad nördinult: kas sellist Eestit me tahtsimegi. Teised ütlevad uhkusega: Meil läheb hästi, kui me võrdleme end nii nendega, kes on meist vaesemad, aga isegi võrreldes nendega, kes on meist rikkamad.
Mõlemal leeril on õigus ja mõlemad eksivad. Õigus on neil, kes ütlevad, et asjad on üsna viltu. Võibolla on raske meenutada, millist Eestit me kakskümmend aastat tagasi pidasime ideaalseks, aga tänases päevas võib tõdeda, et ideaalist on see kaugel. Ning õigus neil, kes ütlevad, et asjad on päris hästi. Kui me vaid oskaksime võrrelda oma tänast elujärge kahekümne aasta taguse ajaga. Aga seda enam palju ei mäletata. Aga milles siis mõlemad leerid eksivad? Küsimus on vääralt asetatud. Mitte – kas me sellist Eestit tahtsimegi? või – just sellist Eestit me tahtsimegi!, vaid küsida tuleks, millist Eestit me tahame! Millist Eestit tahavad need, kes ütlevad, et kõik on viltu? Millist Eestit tahavad need, kes ütlevad, et kõik on päris hästi? Kui meie hinnang piirdubki sellega, kuhu me jõudnud oleme, siis oleme oma teekonna lõppu jõudnud. Ei olegi enam kuhugi minna. Siin me oleme ja siia me jääme. Aga nii ei tohi! Kristlaste lootus on tulevasele Jumala riigile. Ükskõik, milline see maailm praegu ka on, me ootame Jumala õiglast riiki. Ükskord hävib ühtmoodi nii viletsus oma “nutu ja halaga” kui ka jõukus oma uhkeldamise ja kõrkusega. Sest Jumala riiki ei peata miski. See on meie lootus. Isegi viimasel nädalal kerkinud kriitika Eesti hümni teksti pärast tunnistab silmapiiri piirdumisest pelgalt tänase päevaga. Kui iga põlvkond hakkaks kaasajastama hümni teksti, siis annaks see tunnistust sellest, et me elamegi üksnes tänases päevas, kartes oma minevikku ning salates oma esivanemate aateid – ega julge vaadata tulevikku, sest öeldes, et nii nagu kaasajastame hümni meie, tehku ka meie lapsed, tunnistame sellest, et meil ei olegi oma lastele midagi öelda, midagi pärandada. Ka minul on hümni lauldes üks komistuskivi. Seesama kolmas salm, mis mõnda teistki inimest häirib. Alati mõtlen ma sõnade “ja [Jumal] võtku rohkest õnnista, mis iial ette võtad sa, mu kallis isamaa!”, et Jumal ei õnnista sugugi kõike, mida inimene oma tarkuses ning isegi oma parimate kavatsustega ette võtab. Jumal õnnistab üksnes seda, milles teostub Tema armastav tahe kõikide inimeste vastu. Kuidas seda kimbatust lahendada? Ei, mitte hümni sõnu ei ole vaja muuta. Vaja on teha tegusid, mida Jumal õnnistab, mis on Talle meelepärased. Andku Jumal selleks meile tarkust. Leidsin enda jaoks esimest korda mingi lahenduse tähendamissõnale viinamäe töölistest (Mt 20:1-16). Seni oli selles minu jaoks üks oluline "aga" - olgugi, et isand andis kõigile kokkulepitud tasu, ei tundunud see minu arvates päris õiglane.
Jätsin kõrvale peatüki- ja lõigupiiri ning lugesin teksti osana Jeesuse järel käimise hinnast ja tasust (alates Mt 19:16). Ehk siis - Jeesuse juurde tuleb rikas noormees, kes täidab küll tublisti käsku, kuid ei suuda loobuda oma varast. Kui Peetrus kostab: "Vaata, meie oleme jätnud kõik maha ja järgnenud sulle. Mis siis meile saab?" vastab Jeesus tähendamissõnaga viinamäe töölistest. Olukorras, kus Peetrus (ja ka teised jüngrid) tahaksid mõelda: "Rikas noormees, vaeseke, jääb kõigest ilma, vaat kus meie ikka saame," annab Jeesus teada, et esimesel tunnil viinamäele tööle tulnud saavad sama palga kui viimasel tunnil tulijad, ehk siis kaksteist trooni Iisraeli kaheteistkümne suguharu üle kohut mõistmiseks, sajakordselt hüvitust kõige mahajäetu eest ja krooniks kõigele igavest elu (vrd Mt 19:28-29). Nii nagu mina, ei saanud ka jüngrid sellest tähendamissõnast mõhkugi aru. Peagi soovivad Sebedeuse pojad, et neist kaheteistkümnest troonist antaks neile kõige aulisemad, Mt 20:20jj. Seda, et esimesed saavad viimasteks, sai Peetrus peagi näha läbi kibedate pisarate (Mt 26:75) ning teeröövel ristil oli see, kes viimasena Jeesuse järele tulijatest sai esimeseks (Lk 23:43). |
Archives
December 2020
Categories
All
|