Iga kirikuhoone on piltlik jutlus – sõnadeta, kuid kõnekas. Tähelepanelikule silmale kõneleb see paljude erinevate sümbolite kaudu, tunnistades evangeeliumist.
EESKODA – MAAILM
Esimene ruum, kuhu välisuksest sisenedes astume, on torni all olev eeskoda. See oleks justkui kirik, aga päris veel mitte. See ruum sümboliseerib maailma, mis vajab päästmist. Jumal ei ole maailma hüljanud, vaid on tulnud Jeesuses Kristuses meie juurde. Kristus omakorda läkitas oma Kiriku sellesse maailma, et päästesõnum võiks jõuda iga inimeseni. Siin seisame püha paiga lävel ning võime meenutada lauliku sõnu: “Tulge sisse Ta väravaist tänuga, Tema õuedesse kiitusega; ülistage Teda ja andke tänu Ta nimele! Sest Issand on hea, Tema heldus kestab igavesti ja Tema ustavus põlvest põlve.” (Ps 100:4–5)
SISSEPÄÄS KOGUDUSERUUMI
Erinevalt hoone välisuksest, mis on suhteliselt madal, saame järgmisse ruumi astuda laiemast ja palju kõrgemast, ülalt kaardus uksest. Kirikuhoone pole mitte pelgalt hoone, kuhu inimesed saavad koguneda, vaid see on paik, kuhu Jumal meid eriliselt kokku kutsub ning kus Jumal viibib meie keskel. Pärast seda, kui esiisa Jaakob nägi Peetelis unenäo maalt taevasse ulatuvast redelist, mida mööda kõndisid inglid, ütles ta ärgates (1Ms 28:16–17): “Issand on tõesti selles paigas, mina aga ei teadnud seda!” Ja ta kartis ning ütles: „Küll on see paik kardetav! See pole muud midagi kui Jumala koda ja taeva värav!” Nagu külla sisse astudes öeldakse “Tere” ja lahkudes “Head aega”, on sellel lävel seistes kohane õnnistada end püha ristimärgiga ja öelda häälega või vaikselt lühike palve. Siin astud sa Jumala juurde, kes on sind loonud ja andnud sulle elu, kes peab sind oma armu läbi ülal ning kaitseb kurja eest.
KOGUDUSERUUM – JUMALA RAHVAS MAAILMAS
Hoone piklik kuju tuletab meelde Noa laeva. Püha Paulus ütleb kirjas heebrealastele (11:7): Usu läbi sai Noa hoiatuse selle kohta, mida veel ei olnud näha, ja ta ehitas jumalakartuses laeva oma pere päästmiseks; ja selle kaudu ta mõistis süüdi maailma ja sai selle õiguse pärijaks, mis tuleb usust. Kirik on otsekui laev, mis päästab kõik, kes temasse varjule on tulnud. See on päästelaev, mis jääb püsima ka siis, kui maailm hukkub. Koguduseruum tuletab meelde Jumala rahva teekonda maailmas. Oleme astunud välja maailmast, aga me ei ole veel pärale jõudnud. Püha Paulus julgustab meid liikuma edasi: “Vennad, ma ei arva endast, et ma selle olen kätte saanud, ühte aga ma ütlen: Ma unustan kõik, mis on taga, ja sirutun eesoleva poole, ma püüdlen sihtmärgi poole, Jumala üleva kutsumise võiduhinna poole Kristuses Jeesuses.” (Fl 3:13–14) Ruumi kõrge kaarduv lagi (ja ka sihvakas kirikutorn) kutsub meid ülendama oma hinge Jumala poole.
ALTARIRUUM - TAEVAS
Koguduseruumist astme võrra kõrgemasse altariruumi saame astuda läbi veelgi kõrgema “ukse”, peaaegu laeni ulatuvast kaarekujulisest avausest ehk võidukaarest. Paljudes kirikuhoonetes tähistab võidukaart seinast seina ulatuvale talale asetatud Ristilöödu kuju. Püha Paulus ütleb: “Vennad, et meil on siis Jeesuse vere varal julgus sisse minna kõige pühamasse paika – selle tee on Ta avanud meile uuena ja elavana vahevaiba, see on oma ihu kaudu – ja et meil on suur preester Jumala koja üle, siis mingem Jumala ette siira südamega usukülluses, olles südame poolest piserdamisega puhastatud kurjast südametunnistusest ja ihu poolest pestud puhta veega!” (Hb 10:22)
ALTAR
Kirikuhoone kõige püham paik on altar, Jumala aujärg. See on ühtlasi Kolgata mägi, millel pühimas Armulauas teostub jätkuvalt Kristuse ristiohver ja kus armulaua vastuvõtmisel saavad kokku maa ja taevas. See on paik, kus ohverdatakse Issandale tänuohvrit, nagu ütleb Püha Paulus: “Meil on altar. … Mingem siis Tema juurde väljapoole leeri, kandes Tema teotust. … Viigem siis Tema kaudu alati Jumalale kiitusohvrit.” (Hb 13:10,13). Altaril hoitakse armulaual pühitsetud Issanda Ihu. Ta viibib kohal mitte selle kaudu, et inimesed usuvad Issanda kohalviibimist pühitsetud andides, vaid Ta on objektiivselt kohal, ka pärast armulaua jagamise lõppu. Püha Markus ütleb oma evangeeliumis: “Ja kui nad sõid, võttis Jeesus leiva, õnnistas, murdis ja andis neile ning ütles: "Võtke! See on minu ihu." Kui eespool on nimetatud erinevaid märke kui sümboleid, siis armulauaannid mitte ei sümboliseeri Issanda nähtamatut kohalolekut, vaid neis andides ongi Issand nähtavalt kohal.
Altariesine armulauakaar (-võre) tuletab meelde selle kaare teist poolt ehk võidutsevat kirikut taevas, kellega oleme Kristuse Ihu ja Vere läbi ühenduses. Armulauda vastu võttes saame juba maitsta seda pidusöömaaega, milles osalevad pühad inimesed taevas.
Sõnal "altar" on kaks teineteisega põimunud algupära: ladina sõnad "altus – kõrge" ja "adolere – ohverdama", niisiis on altari tähenduseks ja otstarbeks kirikus inimese südame, hinge, vaimu, meele, mõtete, palve jmt ülendamine Jumala poole ning Kristuse ohvri läbi Jumala kõrge aujärje ette astumine. Püha Paulus ütleb: “Läki siis julgusega armu aujärje ette, et me halastust saaksime ja armu abiks leiaksime parajal ajal!” (Hb 4:16)
Ka altar ise on Kristuse sümbol. Altarit katvas suures kiviplaadis on ristikujulised sisselõiked, mis tuletavad meelde meie Issanda viit haava – naeltega löödud Tema kätesse ja jalgadesse ning piigiga torgatud küljesse.
Altariesine armulauakaar (-võre) tuletab meelde selle kaare teist poolt ehk võidutsevat kirikut taevas, kellega oleme Kristuse Ihu ja Vere läbi ühenduses. Armulauda vastu võttes saame juba maitsta seda pidusöömaaega, milles osalevad pühad inimesed taevas.
Sõnal "altar" on kaks teineteisega põimunud algupära: ladina sõnad "altus – kõrge" ja "adolere – ohverdama", niisiis on altari tähenduseks ja otstarbeks kirikus inimese südame, hinge, vaimu, meele, mõtete, palve jmt ülendamine Jumala poole ning Kristuse ohvri läbi Jumala kõrge aujärje ette astumine. Püha Paulus ütleb: “Läki siis julgusega armu aujärje ette, et me halastust saaksime ja armu abiks leiaksime parajal ajal!” (Hb 4:16)
Ka altar ise on Kristuse sümbol. Altarit katvas suures kiviplaadis on ristikujulised sisselõiked, mis tuletavad meelde meie Issanda viit haava – naeltega löödud Tema kätesse ja jalgadesse ning piigiga torgatud küljesse.
ALTARIMAAL
Altarilaua taga oleval seinal on kolmeosaline maal. Vasakul pool on kujutatud Neitsi Maarjat, temast allpool valged liiliad, mis on tuntuim Maarjale pühendatud lill. Paremal pool on Ristija Johannes, kelle sündimist tähistatakse jaanipäeval. Ristija Johannese sõnumist tunnistab püha Matteus: “Parandage meelt, sest taevariik on lähedal!” (Mt 3:2) Ristijast allpool on kujutatud Eestimaa põllulilli. Maali keskel on kujutatud õpetavat Kristust. Püha Luukas jutustab: “Astunud paati, mis oli Siimona oma, palus Jeesus teda natuke maad rannast eemale sõuda. Ning ta istus ja õpetas rahvahulki paadist.” (Lk 5:3) Kristusest allpool on kujutatud karjakelli, mis sümboliseerivad õpetuse kõla. Püha Matteus annab teada, et Kristuse kirgastamisel kuulsid jüngrid Jumala häält: "See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel, Teda kuulake!" (Mt 17:5)
PROTSESSIOONIRIST – KRISTUSE JÄREL KÄIMINE
Võidukaare all võib näha pika varre otsas olevat risti, mida kantakse protsessioonidel, nt pidulikul jumalateenistusel või matusel. Rist tuletab meelde meie Issanda ristiohvrit. Issand ütleb: “Nõnda nagu Mooses ülendas kõrbes vaskmao, nõnda peab ülendatama Inimese Poeg.” (Jh 3:14) Samuti ütleb Ta: “Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui nisuiva ei lange maasse ega sure, siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja. Kes oma elu armastab, see kaotab selle, ja kes oma elu vihkab selles maailmas, see hoiab selle igaveseks eluks. Kes tahab mind teenida, peab järgnema mulle, ja kus olen mina, sinna saab ka mu teenija. Kes iganes mind teenib, seda austab mu Isa.” (Jh 12:24–26)
AKNAD – PÖÖRDUMINE JUMALA POOLE
Akende puudumine kiriku põhjaseinas osutab vanale arusaamale, et kuri tuleb põhjasuunast. Põhjuseks pole see, et keskpäevane päike paistab lõuna poolt või põhjakaarest puhuv tuul toob külma õhku. Põhjapoolsete akende puudumine tuletab meelde, et ka meie peaksime panema tähele oma südame olukorda, ütlema kindla “ei” kurja kiusatustele ning püüdlema Jumala poole. Ka apostel Paulus kutsub meid üles: “Lihaliku loomuse teod on ilmsed, need on: hoorus, rüvedus, kõlvatus, ebajumalateenistus, nõidus, vaen, riid, kiivus, raevutsemine, isemeelsus, lõhed, lahknemised, kadetsemine, purjutamised, prassimised ja muu sarnane, mille eest ma teid hoiatan, nagu ma varemgi olen hoiatanud, et need, kes midagi niisugust teevad, ei päri Jumala riiki. Aga Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus, enesevalitsus - millegi niisuguse vastu ei ole Seadus.” (Gl 5:19–23)
AKNAD – ISSANDA OOTUS
Ka kiriku olemasolevad aknad kannavad endas oma sõnumit. Valgus kirikuruumis on läänest itta kasvav: kõige väiksem, praegu kinnimüüritud aken, on leitav oreli taga olevalt lääneseinalt, suuremad aknad on pikihoone lõunaküljel ning kõige suuremad on aknad altari juures kooriruumis. See tuletab meelde Issanda Jeesuse ettekuulutust oma teisest tagasitulemisest: “Otsekui välk sähvatab idast ja paistab läände, nõnda on Inimese Poja tulemine.” (Mt 24:27) Kristlik kogudus igatseb ja palvetab, et Jumala riik võiks saada nähtavaks kõigile rahvastele. Sellepärast ollakse ka pühakojas jumalateenistust pidades näoga ida poole.
AKNAD – KOLMAINUS JUMAL
Kiriku akende ülaosas olevad kolmeharulised värviliste klaasidega aknaosad tuletavad meelde meie usku Jumalasse, kes on Kolmainus – Isa ja Poeg ja Püha Vaim. Püha Paulus lõpetab oma kirja korintlastele sõnadega (2Kr 13:13): “Issanda Jeesuse Kristuse arm, Jumala armastus ja Püha Vaimu osadus olgu teie kõikidega!” Püha Peetrus kirjutab kristlastele, kes “on valitud Jumala Isa etteteadmise järgi, Vaimu pühitsemise läbi Jeesusele Kristusele kuuletumiseks ja tema verega piserdamiseks” (1Pt 1:2). Neljaharulised aknad meenutavad risti, millele Issand löödi ning viieharulised aknad Tema viit haava.
JUMALAEMA
Kiriku peaukse kohal olevas nišis on Püha Neitsi Maarja kuju, kes hoiab süles Jeesuslast. Neitsi Maarja on saanud pühaks eluasemeks Jumala Pojale, et Ta võiks inimesena sündida meie keskele. Maarjat kuulutatakse ette juba Piibli alguslugudes, kui Jumal ütleb maole: “Ja ma tõstan vihavaenu sinu ja naise vahele, sinu seemne ja tema seemne vahele, kes purustab su pea, aga kelle kanda sa salvad.” (1Ms 3:15) Jumalaema on see õnnis Vahendaja, kelle kaudu on meieni jõudnud Jumala päästev arm Jeesuses Kristuses. Esimene Eeva, meie esiema liha poolest, hakkas paradiisiaias Jumalale vastu: [Ta ütles] maole: “Selle puu viljast, mis on keset aeda, on Jumal öelnud: Te ei tohi sellest süüa ega selle külge puutuda, et te ei sureks!” … Ta võttis selle viljast ja sõi.” (1Ms 3:3,6) Neitsi Maarja on aga saanud uueks Eevaks, kõigi usklike Emaks, kes kogu oma olemusega teenib Jumalat. Püha Luukas jutustab: “[Ingel Gabriel ütles Maarjale]: “Sa jääd lapseootele ja tood ilmale poja ja paned Talle nimeks Jeesus. … Maarja ütles: „Vaata, siin on Issanda teenija, sündigu mulle sinu sõna järgi!” (Lk 1:26–38)
TORNIRIST JA KUKK
Kiriku torni tipus olev rist munaga sümboliseerib Jumala valitsemist maailma üle. Muistsete roomlaste hukkamisvahendist – ristist – on saanud vääriline troon Jumala Pojale. Surmani alandudes võitis Issand Kristus vaenlase väe, ülestõusmisega purustas Ta surma võimuse, taevasse astudes on Ta asetatud istuma Isa paremale käele. Püha Peetrus koos teiste apostlitega kinnitab: “Meie isade Jumal on üles äratanud Jeesuse, kelle teie olete tapnud, riputades ta ristipuu külge. Jumal on just tema oma parema käega ülendanud Juhiks ja Päästjaks, andma Iisraeli rahvale meeleparandust ja pattude andeksandmist.” (Ap 5:30-31) Nägija Johannes ütleb Ilmutusraamatus: “Ja ma kuulsin suurt häält taevast hüüdvat: „Nüüd on käes pääste ja vägi ning meie Jumala kuningriik ning tema Kristuse meelevald.” (Ilm 12:10)
Märjamaa kiriku pikihoone harjal võib näha rauast kukke. See tuletab meelde evangelistide jutustusi (Mk 14:30,71j) : [Peetrus ütles Jeesusele]: „Kui ka kõik taganevad, siis mina küll mitte!” Ja Jeesus ütles talle: „Tõesti, ma ütlen sulle, täna, selsamal ööl, enne kui kukk kaks korda laulab, salgad sina mu kolm korda ära.” Aga tema ütles eriti kindlalt: „Kui ma ka peaksin koos sinuga surema, mina ei salga sind mitte!” Nõndasamuti ütlesid ka kõik teised… [Peetrus] hakkas aga sajatama ja vanduma: „Ma ei tunne seda inimest, kellest teie räägite!” Ja kohe laulis kukk teist korda. Ja Peetrusele tuli meelde lause, mis Jeesus oli talle öelnud: „Enne kui kukk kaks korda laulab, salgad sina mu kolm korda ära!” Ja ta puhkes nutma.” Kukk tuletab meile meelde, et ka parima tahtmise juures oleme me inimlikult nõdrad ning vajame pääsemiseks Jumala halastust ja armu. Kui Jeesuse reetnud jünger Juudas mõistis oma tegu, siis ei suutnud ta uskuda andekssaamisse – ta läks ja poos end üles. Kui Jeesuse hüljanud jünger Peetrus kuulis kuke laulu, parandas ta pisaratega meelt ja pöördus – temast sai kalju, millele Issand rajas oma kiriku.
Märjamaa kiriku pikihoone harjal võib näha rauast kukke. See tuletab meelde evangelistide jutustusi (Mk 14:30,71j) : [Peetrus ütles Jeesusele]: „Kui ka kõik taganevad, siis mina küll mitte!” Ja Jeesus ütles talle: „Tõesti, ma ütlen sulle, täna, selsamal ööl, enne kui kukk kaks korda laulab, salgad sina mu kolm korda ära.” Aga tema ütles eriti kindlalt: „Kui ma ka peaksin koos sinuga surema, mina ei salga sind mitte!” Nõndasamuti ütlesid ka kõik teised… [Peetrus] hakkas aga sajatama ja vanduma: „Ma ei tunne seda inimest, kellest teie räägite!” Ja kohe laulis kukk teist korda. Ja Peetrusele tuli meelde lause, mis Jeesus oli talle öelnud: „Enne kui kukk kaks korda laulab, salgad sina mu kolm korda ära!” Ja ta puhkes nutma.” Kukk tuletab meile meelde, et ka parima tahtmise juures oleme me inimlikult nõdrad ning vajame pääsemiseks Jumala halastust ja armu. Kui Jeesuse reetnud jünger Juudas mõistis oma tegu, siis ei suutnud ta uskuda andekssaamisse – ta läks ja poos end üles. Kui Jeesuse hüljanud jünger Peetrus kuulis kuke laulu, parandas ta pisaratega meelt ja pöördus – temast sai kalju, millele Issand rajas oma kiriku.
* * *
Vanimad kirikud on tihtipeale ehitatud kristlike märtrite haudadele. Sellest sai alguse hilisem tava asetada altaritesse võimalusel pühakute, eriti märtrite säilmeid – nõnda väljendatakse kristlikku arusaama sellest, et me oleme kutsutud kannatama koos Kristusega, et võiksime koos Temaga ka võidutseda, ning et Kristuse Kirikul on jätkuvalt osa Tema lunastustööst ja ohvrist siin maailmas (vrd Kl 1:24). Tänapäeval paljudes kirikutes küll märtrite säilmed puuduvad, ent sellegipoolest on hea meeles pidada, et meie usk rajaneb ka meile eelnenud põlvkondade tunnistusel ja ustavusel, kellele oleme tänu võlgu selle eest, et evangeeliumikuulutus on ulatunud ka meie päevadeni.
