Kõne Eesti Vabariigi 95. aastapäeva palvusel Maarja kirikus

Kaks leeri vaidlevad. Ühed küsivad nördinult: kas sellist Eestit me tahtsimegi. Teised ütlevad uhkusega: Meil läheb hästi, kui me võrdleme end nii nendega, kes on meist vaesemad, aga isegi võrreldes nendega, kes on meist rikkamad.
Mõlemal leeril on õigus ja mõlemad eksivad. Õigus on neil, kes ütlevad, et asjad on üsna viltu. Võibolla on raske meenutada, millist Eestit me kakskümmend aastat tagasi pidasime ideaalseks, aga tänases päevas võib tõdeda, et ideaalist on see kaugel. Ning õigus neil, kes ütlevad, et asjad on päris hästi. Kui me vaid oskaksime võrrelda oma tänast elujärge kahekümne aasta taguse ajaga. Aga seda enam palju ei mäletata.
Aga milles siis mõlemad leerid eksivad? Küsimus on vääralt asetatud. Mitte – kas me sellist Eestit tahtsimegi? või – just sellist Eestit me tahtsimegi!, vaid küsida tuleks, millist Eestit me tahame! Millist Eestit tahavad need, kes ütlevad, et kõik on viltu? Millist Eestit tahavad need, kes ütlevad, et kõik on päris hästi? Kui meie hinnang piirdubki sellega, kuhu me jõudnud oleme, siis oleme oma teekonna lõppu jõudnud. Ei olegi enam kuhugi minna. Siin me oleme ja siia me jääme. Aga nii ei tohi!
Kristlaste lootus on tulevasele Jumala riigile. Ükskõik, milline see maailm praegu ka on, me ootame Jumala õiglast riiki. Ükskord hävib ühtmoodi nii viletsus oma “nutu ja halaga” kui ka jõukus oma uhkeldamise ja kõrkusega. Sest Jumala riiki ei peata miski. See on meie lootus.
Isegi viimasel nädalal kerkinud kriitika Eesti hümni teksti pärast tunnistab silmapiiri piirdumisest pelgalt tänase päevaga. Kui iga põlvkond hakkaks kaasajastama hümni teksti, siis annaks see tunnistust sellest, et me elamegi üksnes tänases päevas, kartes oma minevikku ning salates oma esivanemate aateid – ega julge vaadata tulevikku, sest öeldes, et nii nagu kaasajastame hümni meie, tehku ka meie lapsed, tunnistame sellest, et meil ei olegi oma lastele midagi öelda, midagi pärandada.
Ka minul on hümni lauldes üks komistuskivi. Seesama kolmas salm, mis mõnda teistki inimest häirib. Alati mõtlen ma sõnade “ja [Jumal] võtku rohkest õnnista, mis iial ette võtad sa, mu kallis isamaa!”, et Jumal ei õnnista sugugi kõike, mida inimene oma tarkuses ning isegi oma parimate kavatsustega ette võtab. Jumal õnnistab üksnes seda, milles teostub Tema armastav tahe kõikide inimeste vastu. Kuidas seda kimbatust lahendada? Ei, mitte hümni sõnu ei ole vaja muuta. Vaja on teha tegusid, mida Jumal õnnistab, mis on Talle meelepärased. Andku Jumal selleks meile tarkust.