Jeesus ütleb: „Kui keegi armastab mind, küll ta peab minu sõna.“ Armastust seostatakse paljudel puhkudel vabaduse tundega. Tunded võivad armastusega kaasneda, kuid armastus on eelkõige tahte akt. Meenutagem, kuidas kõlab abielutõotus: „Jah, tahan.“ Vabadust käsitletakse pahatihti võimalusena teha kõike, mis pähe tuleb või mingil viisil võimalik on. Ometigi on vabadus eelkõige eesõigus teha seda, mis on õige, kohane ja hea – seda, mis annab au Jumalale ning on hüvanguks ligimesele. Taoline toimimine ongi Jumala käsu kohane. Seal, kus inimese süda on kõva nagu kivi, on ka Jumala käsud tema jaoks tardunud ja kivistunud, need teevad jõuetuks, otse suretavad. Seal, kus Jumal  paneb meie sisse oma Vaimu, kõrvaldab meie ihust kivise südame ja annab meile lihase südame (vrd Hs 36:26), saavad käsud südame eluks.

See puudutab ka Jeesuse käsku minna ja teha jüngriteks kõik maailma rahvad. Nelipühal, kui jüngrid täideti julgustava vaimuga, võime näha, et see käsk ei ole ränk ega rõhuv. Jüngrites sai koos Jeesuse ema Maarjaga maailmale nähtavaks Kirik – Jumala rajatud vahend päästesõnumi kuulutamiseks kõigile rahvastele.

Mõnel puhul on nelipüha nimetatud Kiriku sünnipäevaks. Ehkki meile meeldiks inimlikult määratleda konkreetne kuupäev ja koht, mil kõik alguse sai, on Kirik elava organismina siiski keerukam. Toon võrdluse maja ehitamisega. Tikud vundamendi kraavi kaevamiseks löödi maha siis, kui Jumal ütles paradiisiaias maole: „Ja ma tõstan vihavaenu sinu ja naise vahele, sinu seemne ja tema seemne vahele, kes purustab su pea, aga kelle kanda sa salvad“ (1Ms 3:15). Kopp löödi maasse siis, kui Moosesele anti käsud. Vundamendi rajas Kristus oma surma ja ülestõusmisega ning koguduse liikmed asetatakse elavate kividena templi seintesse. Millal see valmis saab, seda saame lugeda Ilmutusraamatu lõpust. Nelipühal polnud Kirik valmis, vaid sai maailmas nähtavaks.

Ka jüngrite esimene otsene kokkupuude Jumala Vaimuga ei toimunud nelipühal. Jüngrite seas viibiva Jumala Ema täitumisest Püha Vaimuga kuuleme juba seoses ingli kuulutamisega (Lk 1:35). Jüngrid ise tegutsesid Püha Vaimu väes siis, kui Jeesus saatis nad kuulutama, käskides tervendada haigeid, äratada üles surnuid, ajada välja kurje vaime. Nagu Issand ütleb, teeb Ta ise seda Jumala Vaimu abil (vrd Mt 10:8; 12:28). Teisel korral said jüngrid Püha Vaimu, kui Issand nende peale puhus, andes neile Vaimu, et nad saaksid anda andeks patte (Jh 20:22–23). Nelipühal antakse neile Vaim, et nad jääksid püsima kannatustes.

Jeesus ütles: „Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile.“Kuulutustöös vajas ja vajab Kirik rahu, sest Kiriku ja maailma vahel on olemuslik ja lepitamatu vastuolu. Kirik kuulutab sõnumit ristist maailmas, kes ei taha sellest midagi kuulda. Kirik läheb taevasse ja kutsub kõiki inimesi sinna kaasa. Maailm läheb aga põrgusse, püüdes endaga kaasa võtta nii palju hingi, kui võimalik. Kirik ongi rajatud vaimulikuks võitluseks, et päästa hingi saatana meelevallast. Selles võitluses suudab kristlane jääda püsima vaid tänu Jumala Vaimu antavale rahule, mis võimaldab kaine pilguga näha läbi kõik kuradi pettused ning jääda ustavaks Jumalale.

Nagu armastust mõõdetakse pahatihti vaid tunnetega, nii võib juhtuda ka rahuga. Jumala Vaimu antav rahu ei ole mitte hea ja mõnus äraolemine – ja Jumala pärast, et mitte miski meid ei häiriks! –, vaid selgus, s.t kaine meel ja kindel lootus Jumala peale. Me võime olla liigutatud Apostlite tegude raamatu esimestes peatükkides kirjeldatud igapäevastest ühispalvustest ja -söömaaegadest, aga Juuda- ja Samaariamaa said taolisest eeskujust õieti osa alles Stefanose hukkamisega alanud suure tagakiusu ajal (Ap 8:1). Viimaks pidid nii apostlid kui ka teised Kristuse järgijad saama kannatustes Issanda sarnaselt otsekui nisuivaks, mis tõeliselt kannab vilja alles siis, kui ta külvatakse maasse ja sureb (Jh 12:24).

Enne taevasseminekut andis Issand korralduse teha „jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud!“(Mt 28:19). Armastuse pärast ei ole see käsk meile raske. Vastupidi, seda täites me elame ja saame osa elust, mida Jumal oma Kiriku kaudu maailmale annab.

Püha Vaim on Kolmainu Jumala isik. Mitte Jumala vägi või pingutus, vaid isik. Ta tegutseb alati ja ainult koos Isa ja Pojaga. Me leiame selle kohta näite juba Piibli loomisloost. Jumal lõi maailma oma Sõna, see on Poja läbi. Ning juba päris Piibli alguses räägitakse vahetult pärast taeva ja maa loomist Vaimust, kes "hõljus vete kohal". Ta on Vaim, kes tunnistab Pojast, kes on "üks Isaga". Püha Vaim on Kolmainu Jumala isik.

Püha Vaim tegutseb nähtamatult ja nähtavalt. Nähtamatu on Tema töö siis, kui Ta uurib läbi kõik asjad (1Kr 2:10), ka inimese hinge sügavamad sopid (1Aj 28:9). Nõnda tunneb Looja Jumal meid paremini, kui me ise. Saladuslikul viisil äratab Vaim meis usu Jumalasse. Ning see saab nähtavaks, pannes jüngrid valjul häälel tunnistama. Usk ei ole ega saagi olla vaid inimese ja Jumala üksnes omavaheline asi.

Nelipüha on lõikuspüha. Juutidel tähistas see nisulõikuse lõppu ja odralõikuse algust. Kristlastele tähendab see Jumala Vaimu viljade avalikuks saamist. Püha Paulus kirjeldab seda nõnda:Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus, enesevalitsus. (Gl 5:22j) Pangem tähele, sõna "vili" on ainsuses. Need võrratud voorused on üks ja terviklik Vaimu vili. Sest ei saa olla armastust, lahkust ja headust lahus rahu, pika meele, tasaduse ja enesevalitsuseta. Armastus ja rõõm paneb Jeesuse jüngreid nelipühal valjul häälel rääkima Jumala saladustest, kiitma ja ülistama. Selle nähtavaks tunnistuseks saavad tuhanded pöördunud, kes sel päeval lasevad end ristida ning hakkavad uskuma Jeesusesse.

Kahjuks aetakse mõnikord segi Vaimu vili ja armuannid. Viimaseid kirjeldab püha Paulus nõnda: Armuandides on küll erinevusi, aga Vaim on seesama, ja teenimisviisides on erinevusi, aga Issand on seesama, ja väeavaldustes on erinevusi, aga Jumal on seesama, kes teeb kõike kõikides. Aga igaühele antakse Vaimu avaldus ühiseks kasuks. Nii antakse ühele Vaimu kaudu tarkusesõna, teisele aga tunnetusesõna sellesama Vaimu poolt; ühele usku sessamas Vaimus, teisele aga tervendamise armuande ikka samas Vaimus; ühele väge imetegudeks, teisele prohvetlikku kuulutamist, kolmandale võimet eristada vaime; ühele mitmesuguseid võõraid keeli, teisele aga keelte tõlgendamist. Aga kõike seda teeb üks ja sama Vaim, jagades igaühele eriosa, nõnda nagu Tema tahab. (1Kr 12:4-11) Nagu näeme, antakse armuande jaokaupa, igaühele mõõdu järgi. Armuandide puhul pole  tegemist jumaliku märgi või tunnustusega, ammugi mitte palgaga inimesele tema tõsise ja siira usu eest, tegemist on hoopis Jumala antava ülesandega. Kaugeltki mitte selleks, et keegi saaks enda kaudu toimuvate imedega hoobelda, vaid selleks, et ehitada üles Kristuse kogudust. Armuand on teenimisülesanne, mille kaudu Jumal ühe kristlase kaudu tuleb teistele kristlastele nende vajakajäämistes appi. Apostel Paulus kutsub küll üles: Taotlege veel suuremaid armuande! (1Kr 12:31), jätkab siis aga veel ülevama tee osutamisega, milleks on armastus (1Kr 13). Seejuures tuleb kindlasti märkida, et tegemist on lõiguga tema kirjast, mis räägib koguduse kui Kristuse ihu terviku ülesehitamisest, mitte üksiku kristlase isiklikust usuelust.

Vaimu viljal ja Vaimu kaudu jagatavatel armuandidel on üks oluline erinevus. Vilja ootab Jumal kõigilt ühtviisi, armuannid jagab aga oma äranägemist mööda, vastavalt koguduse vajadustele. Vaim saab siin Kristuse ihu ülesehitajaks, ühendades erinevad liikmed koguduseks ning lastes üksikute liikmete teenimisülesannetel tulla ühiseks kasuks.

Miks valati Püha Vaim Jeesuse järgijate peale just nelipühal? Selleks tasub meenutada hiljutisi suuri pühi kirikukalendris. Ülestõusmispühal võitis Issand surma, tõustes ellu. Taevaminemispühal astus Ta maa pealt taevasse, istuma Jumala paremale käele, kõrgele üle iga valitsuse ja meelevalla ja väe ja ülemuse ning üle iga nime, mida nimetatakse mitte üksnes nüüdsel, vaid ka tulevasel ajastul (Ef 1:21-22). See tähendas Saatana väljaheitmist taevast. Püha Johannes kirjeldab seda nõnda: Nüüd on käes pääste ja vägi ning meie Jumala kuningriik ning Tema Kristuse meelevald, sest välja on heidetud meie vendade süüdistaja, kes süüdistab neid Jumala ees päeval ja ööl. … Häda maale ja merele, sest kurat on tulnud alla teie juurde; ta on suures raevus, teades, et tal on aega üürikeseks. (Ilm 12:10,12)

Kristus on astunud Isa paremale käele ning Saatan märatseb siin maa peal. Ka temal on oma "vaim", mille tegusid kirjeldab püha Paulus nõnda: hoorus, rüvedus, kõlvatus, ebajumalateenistus, nõidus, vaen, riid, kiivus, raevutsemine, isemeelsus, lõhed, lahknemised, kadetsemine, purjutamised, prassimised ja muu sarnane (Gl 5:19-21).  See on otsekui vastandmaailm eelnevalt kirjeldatud Püha Vaimu viljale. Kuidas suudaksime me ilma Jumala Vaimuta sellele vastu panna? Üksnes Tema saab meile kinkida vaimuliku selguse, et me head ja kurja eristades suudame hoida hea poole.

Jumala Vaimu väljavalamine tähistab lõpuaja saabumist. Seda kinnitab Jumal prohvet Joeli kaudu, öeldes: Ma valan oma Vaimu kõige liha peale. Siis teie pojad ja tütred hakkavad ennustama, teie vanemad uinuvad unenägusid nähes, teie noored mehed näevad nägemusi. Ja neil päevil valan ma oma Vaimu ka sulaste ja teenijate peale. Ma annan tunnustähti taevas ja maa peal, verd ja tuld ja suitsusambaid. Päike muutub pimedaks ja kuu vereks, enne kui tuleb Issanda päev, suur ja kardetav. (Jl 3:1-4) Vaimu väljavalamisele järgnevad tunnustähed, mis kuulutavad Issanda päeva saabumist. Aga selleski on meil lootust, sest prohvet Joel kinnitab: Igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, pääseb. (Jl 3:5)

Me elame Kristuse tagasituleku ootuses. Kõigi kannatuste ja kiusatuste keskel on Vaim see, kes täidab meie südamed rõõmsa lootuse ja ootusega: Tule, Issand, Jeesus! (Ilm 22:20)

Jutlus Märjamaa Maarja kirikus nelipühal, AD 2012