Jutlus Suurel Neljapäeval AD 2015

Aga hapnemata leibade püha esimesel päeval astusid Jeesuse jüngrid ta juurde ja küsisid: „Kuhu sa tahad, et me sulle paasa söömise valmistaksime?”  Tema ütles: „Minge linna selle-ja-selle juurde ja öelge talle: „Õpetaja ütleb: Minu aeg on lähedal, ma tahan sinu juures pidada paasasöömaaega oma jüngritega!””  Ja jüngrid tegid, nõnda nagu Jeesus neid oli käskinud, ja valmistasid paasasöömaaja. Aga õhtul istus Jeesus lauda koos nende kaheteistkümnega. Ja kui nad sõid, ütles tema: „Tõesti, ma ütlen teile, üks teie seast annab minu ära.” Ja väga nukraks jäädes hakkasid nad järjestikku talle ütlema: „Ega ometi mina see ole, Issand?” Tema aga vastas: „See, kes sööb minuga samast kausist, annabki minu ära. Inimese Poeg läheb küll ära, nõnda nagu temast on kirjutatud, aga häda sellele inimesele, kes Inimese Poja ära annab! Sellele inimesele oleks parem, kui ta ei oleks sündinud.” Aga Juudas, tema äraandja, kostis talle: „Olen siis mina see, rabi?” Jeesus ütles talle: „Need on sinu sõnad.” Aga kui nad sõid, võttis Jeesus leiva, õnnistas ja murdis ja ütles jüngritele andes: „Võtke, sööge, see on minu ihu!” Ja ta võttis karika, tänas, andis selle neile ja ütles: „Jooge kõik selle seest, sest see on minu lepinguveri, mis valatakse paljude eest pattude andeksandmiseks! Aga ma ütlen teile: Mina ei joo siitpeale sellest viinapuu viljast kuni päevani, mil ma joon koos teiega uut oma Isa riigis.” Ja kui nad olid laulnud kiituslaulu, läksid nad välja Õlimäele. (Matteuse 26:17–30)

Tervitused teile kõigile Soomest, Raahest. Tulime koos abikaasa Mariga eile Eestisse. On suur Jumala armukingitus, et saame olla teiega koos.

Kui valmistasin seda Suure Neljapäeva jutlust ette, sain õppida selle käigus uusi asju, mis sest, et olen nüüdseks olnud juba 40 aastat õpetaja ja enne seda olin 5 aastat ülikoolis.

Tänase õhtu teksti esimene lause pidas mu kinni. Hapnemata leibade püha esimene päev... Mida see tähendab ja miks? Sellega on seotud paasapühad. Hapnemata leibade püha peeti selle mälestuseks, kuidas Jumal vabastas Iisraeli Egiptuse vangipõlvest. Egiptuse vangipõli oli Iisraeli rahva jaoks karm kogemus. Ja kui egiptlastelt paluti, et nad Iisraeli vabaks laseksid, siis vaarao ei nõustunud sellega. Sellepärast saatis Jumal egiptusele 10 nuhtlust karistuseks, enne kui Iisraeli rahvas vabaks sai. Kui üldse keegi teab, siis teate teie, eestlased, et vabadus on inimesele ja rahvale suur ja kallis asi. Juudid mõistsid, kui võrratu ja väärtuslik on vabadus. Ja sellest sündis mõte: seda aega peab mäletama!

Esimese asjana koristavad juudid ära oma köögi. See on peo ettevalmistus. Juutidel on kombeks visata köögist välja kõik jahud ja jahutooted, et seal ei saaks tekkida ega käärida midagi hapnenut!  Aga miks nii tehakse? Sellepärast, et hapnenu on Piiblis patu võrdpilt. Sellest tuleb lahti saada.

Meie armulaua võrdpildiks on juutide paasasöömaaeg. Juutide laual on huvitav toiduvaagen. Sellel seder-vaagnal on lamba sääreluu. See meenutab kunagist lammaste ohverdamist Jumalale. Lisaks on vaagnal kõvaks keedetud kanamuna. Seegi meenutab templiaegseid põletusohvreid. Vaagnal on ka kibedaid taimi, sageli näiteks mädarõigast. See tuletab meelde Egiptuses veedetud kibedaid aegu. Aga vaagnal on ka magus õuna-pähkli maius, mis kõneleb vabaduse magusast maitsest. Pääsesime ära Egiptusest! Ja kõige tipuks täiendab pidusööki petersell. Roheline taim, see kõneleb elust ja lootusest.

Meie Päästja Jeesus teadis hästi paasasöömaaja ajaloolist tausta, kui Ta saatis oma jüngrid linna uutmoodi paasaõhtusööki ette valmistama.

On oluline meeles pidada, et siin on tegemist eriti tähtsa pidusöögiga. Selle tähtsus on veel suurem kui juutide paasasöömaajal.. Ja sellepärast me oleme täna Suure Neljapäeva õhtul üheskoos. Meil on armulauas mitmeid samu elemente kui juutidel nende paasasöömaajal.

Esimesena meenub juudi kodude kevadine suurpuhastus. Kõik hapnenu visati välja. Kas sa mäletad veel, miks?

No sellepärast, et see tuletas meelde Vana Testamendi õpetust, et hapnenu on patu võrdpilt. Seetõttu on meil jumalateenistusel alati võimalus südame suurpuhastuseks. Seda nimetatakse patutunnistuseks. Ehk me võime Jumalale tunnistada, mida oleme teinud valesti, millega patustanud Jumala vastu. Meie mõtted, sõnad või teod ei ole puhtad.

Me oleme tihti ahned ja üksteise peale kadedad, räägime teiste kohta  paha ja peame iseennast paremaks. Või läheme vaesest või haigest ligimesest mööda. Soomes on tekkinud uus probleem. Kui inimene on minestanud ja lamab linnatänaval, siis suurem osa rahvast läheb temast mööda. Või kui on juhtunud autoõnnetus, siis kümme autot sõidab mööda, aga keegi ei lähe appi aitama. Mõni võib küll helistada hädaabinumbrile, aga sõidab ikkagi mööda, gaas põhjas. Nii me toimime Jumala sõna vastaselt ega pane tähele oma ligimest.

Tänaõhtune evangeelium jutustab, kuidas Jeesus avaldas jüngritele karmi tõe. Üks nende seast annab lunastaja ära. Jüngrid küsisid: Issand, ega ometi mina? See küsimus on väga asjakohane seetõttu, et juudas reetiski Jeesuse. Aga ega teised jüngrid ei olnud sugugi paremad. Kui Jeesus oli ristil, jooksis osa jüngritest pakku, üks aga salgas maha, et ta Jeesust tundnudki on. Ei olnud ühtki täiuslikku jüngrit.

Ja see on evangeeliumi lohutav sõna meile, kui me mõtleme: kas mina olen hea inimene ja hea kristlane. Me ei ole head. Tegelikult oleme me kõik patused. See on ränk asi. Asja hea külg on see, et armulaud seati meie aitamiseks. Jeesus ise ütleb, et uus paasasöömaaeg on seatud meie pattude andeks andmiseks.

Armulaud on Jeesuse surma mälestamise paik, aga samas ka armu paik. Jeesus Kristus on ise armulauas ligi. See ei ole meid tutistav või lööv Jeesus, vaid selline Issand, kes tahab meile ütelda: võta julgesti minu ihu ja verd. See on pattude andeksandmise kinnitus.

Püha õhtusöömaaja laud on rahu ja hingetõmbamise paik. Meie inimestena ei suuda kunagi mõista armulaua kogu tähendust, aga rahu võime me kogeda. Rahu sünnib sellest, kui meie südametunnistus ei süüdista meid enam, sest meie patud, kõik patud, on andeks antud.

Ja see armulaud, püha õhtusöömaaja laud, on selline rõõmsameelne paik, kus meid varustatakse Issanda rammuga ja niisuguse tänumeelega, mis äratab meis soovi rääkida teistelegi Jumala armust ja vägevusest. Suur Neljapäev läkitab meid elukeerise keskele, kuulutama ristiusu head uudist. On parim, kui lahkudes armulaualt andestust kogenuina, tahame ka kaasinimestesse suhtuda samamoodi: halastades ja andeks andes. Meie südame kangus peab taganema ja arm kasvama. Mitte omast jõust vaid meie Issanda armu toimel.

Tapio Hiltunen

---