|
Püha Jaakobus kutsub meid üles: “Pidage seda lausa rõõmuks, mu vennad, kui te satute mitmesugustesse kiusatustesse, kuna te teate, et teie usu läbikatsumine teeb teid kannatlikuks.”
Kui suurt kuumust ja kui mitu haamrilööki on vaja, et ebamäärase kujuga rauatükk võiks võtta kuju, saada selleks, mida sepp tahab sellest teha? Sepp vastab, et haamrilööke on vaja parasjagu, mitte liiga vähe ning mitte liiga palju, samamoodi kuumust. Meie jaoks võib kannatuste tulekuumus ja iga elult saadav hoop tunduda puhta kiusuna. Aga just nõnda Jumal meid vormib ning sellepärast kutsub püha Jaakobus pidama seda puhtaks rõõmuks. Püha Johannes Kuldsuu ütleb: Kannatus on tõeline side, julgustus suuremaks armastuseks, vaimuliku täiuse ja jumalikkuse alus. Kuulake teda, kes ütleb: “Kui tuled Issandat teenima, siis valmista oma hing kiusatuse vastu!” (Srk 2:1). Ning Kristus on veel öelnud: “Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged.” (Jh 16:33) Ja veel: “Kitsas on värav ja ahtake on tee.” (Mt 7:14) Igal pool, kus sa näed kannatust ülistatavat, on see meie jaoks tarvilik. Sest mitte keegi ei pälvi selles maailmas võidupärga ilma kannatuseta, tegemata end tugevaks pingutuste ja kasina toidu ja harjutuste ja öiste palvete ja palju muu sellesarnasega. Illimar Toomet koguduseõpetaja Kuningriiki pakuti Jeesusele mitmel korral. Esmalt tegi seda kurat, pärast Jeesuse 40-päevast paastumist kõrbes. Siis 5000 meest, keda Ta mõne leiva ja kalaga oli imeliselt toitnud. Kolmandal korral siis, kui Ta sisenes Jeruusalemma ning Ta toetajad võtsid Teda vastu kuninglike auavaldustega. Palmiokste lehvitamisest sel puhul on saanud nime tänane palmipuudepüha. Ja siis veel, Tema kannatuse viimasel päeval.
Säh sulle kuningriiki, ütlesid juudid, kes Ta Pilaatuse ette surmamõistmiseks tirisid. Säh sulle kuningriiki, ütles Heroodes, kes riietas Ta pilkeks purpurrüüsse. Säh sulle kuningriiki, ütlesid sõdurid, kes surusid Ta pähe okaskrooni. Säh sulle kuningriiki, ütles Pilaatus, kes lasi Tema ristile naelutada tahvli, millele oli kirjutatud: Jeesus Naatsaretlane, juutide kuningas. Otsekui kuningaks saamine oleks suurim asi, mida üks inimene selles elus võib saavutada. Jeesus ongi tõeline Kuningas. Aga Ta on Kuningas, kelle kuningriik ei ole sellest maailmast. Olles võitnud surma, on “Jumal tõstnud Ta kõrgemaks kõrgest ja annetanud Talle selle nime, mis on üle iga nime, et Jeesuse nimes nõtkuks iga põlv nii taevas kui maa peal kui maa all, ja et iga keel tunnistaks: Jeesus Kristus on Issand – Jumala Isa kirkuseks.” Ta ei tulnud siia otsima kuninglikku au. Vastupidi, Ta “ei arvanud osaks olla Jumalaga võrdne, vaid loobus iseenese olust, võttes orja kuju, saades inimese sarnaseks”. Selleks, et meie saaksime endale kuningriigi. Mitte maise, vaid taevase. Kuningas võttis orja kuju, et meie, orjad, võiksime endisse mahutada Tema kuninglikkuse. Kirikuisa Gregorios Nyssast ütleb: Jumal loobus iseenese olust, et inimloomus saaks teda endasse mahutada. Teisalt aga tehakse uueks see, mis on inimlik, kui see põimitakse ühte jumalikkusega. Illimar Toomet koguduseõpetaja Jeesuse maise elu algus ja lõpp on andnud meie kirikuaasta suurimad pühad: jõulud ja ülestõusmispühad.
Püha Paulus võtab need kaks sündmust oma kirjas heebrealastele kokku nõnda: Me näeme Teda, Jeesust, kes oli tehtud pisut alamaks inglitest, nii et Ta Jumala armu läbi kõigi eest maitseks surma, nüüd pärjatuna kirkuse ja auga surma kannatamise pärast. Nagu kirikuisad kirjeldavad, oli Jeesuse laskumine läbi üheksakordse inglite taeva inglite jaoks suur üllatus. Tema, Kõigekõrgem, laskus nende tasandile ning veel suuremaks üllatuseks veel kuhugi allapoole. Läbinud inglite taevad, tuli Jumal-Poeg inimesena maa peale. Ka inimestele, kes Teda tundma õpivad, valmistab Ta üllatuse. Tema, kes oma puhtuse, õigluse, headuse ja pühadusega oleks väärt ülendamist kuningaks, laskub inimestegi seas kõige madalamale. Veel enam, astub surmavalda. Milleks küll? Kirikuisa Augustinus ütleb, et surma maitstes on Jeesus otsekui arst, kes haigele ravimit andes ise seda enne maitseb, et ka haige julgeks seda maitsta. Teades, et ravim võib olla küll kibe, aga viimaks toob elu. Ka meil tuleb inimestena läbida sama teekond. Me oleme pöördunud Jumalast eemale, heidetud välja taevalikust paradiisist. Patu pärast on meie osaks surm. Kui Jeesus on maitsnud meie surma, siis ei pea me seda enam kartma, vaid võime loota Temale. Kui Tema on võtnud endale meie surma, siis saame meie endale Tema elu. Ning meid tõmmatakse surmavallast üles, me läbime taevad. Taas on inglitel imestamist, kuidas inimene, kes on loodud inglitest alamaks, nüüd neist kõrgemale ülendatakse. Püha Johannes Damaskusest ütleb: “Inglidki kardavad ja värisevad inimloomuse ees, kui see Kristuses istub autroonile.” Illimar Toomet koguduseõpetaja TuhkapäevPaastuaja alguse puhul pakutakse välja mitmesuguseid võimalusi paastumiseks.
Püüdes vähendada oma süsinikujalajälge, ostes õiglast toitu, võideldes sotsiaalse õigluse eest mistahes kujul võime me muuta maailma pisut paremaks. Piirates oma tarbimisharjumusi ja ihumõnusid ning võideldes mõne isikliku pahega saame isennast pisut paremaks muuta. Võibolla on see meile juba tuttav. Paljud püüdsid midagi sellist viimasel aastavahetusel, kuid on selle katse kui läbikukkunu juba unustanud. Kristlik usk on ainulaadne kõige kõrval, mida inimene nimetab usuks või religiooniks. Kui erinevad religioonid õpetavad viise, kuidas inimene võiks ennast paremaks muuta ja sirutuda Jumala poole, et teda väärida ja temani ulatuda, siis kristlik usk kõneleb risti vastupidisest. Jumal ise sirutub meie poole. Jumal ise teeb Jeesuses Kristuses meid vääriliseks Tema ligiolus viibima. Püha Peetrus ütleb oma 2. kirja alguses: [Jeesuse, meie Issanda] jumalik vägi on meile kinkinud kõik, mis on vajalik eluks ja vagaduseks, tema tundmise kaudu, kes meid on kutsunud omaenese kirkuse ja väärikusega. Sel viisil on meile kingitud kõige kallimad ja suuremad tõotused, et te nende kaudu võiksite põgeneda kaduvusest, mis valitseb maailmas himude tõttu, ja saada jumaliku loomuse osaliseks. Illimar Toomet koguduseõpetaja |
Archives
December 2020
Categories
All
|
RSS Feed
