Jeesuse maise elu algus ja lõpp on andnud meie kirikuaasta suurimad pühad: jõulud ja ülestõusmispühad.
Püha Paulus võtab need kaks sündmust oma kirjas heebrealastele kokku nõnda: Me näeme Teda, Jeesust, kes oli tehtud pisut alamaks inglitest, nii et Ta Jumala armu läbi kõigi eest maitseks surma, nüüd pärjatuna kirkuse ja auga surma kannatamise pärast. Nagu kirikuisad kirjeldavad, oli Jeesuse laskumine läbi üheksakordse inglite taeva inglite jaoks suur üllatus. Tema, Kõigekõrgem, laskus nende tasandile ning veel suuremaks üllatuseks veel kuhugi allapoole. Läbinud inglite taevad, tuli Jumal-Poeg inimesena maa peale. Ka inimestele, kes Teda tundma õpivad, valmistab Ta üllatuse. Tema, kes oma puhtuse, õigluse, headuse ja pühadusega oleks väärt ülendamist kuningaks, laskub inimestegi seas kõige madalamale. Veel enam, astub surmavalda. Milleks küll? Kirikuisa Augustinus ütleb, et surma maitstes on Jeesus otsekui arst, kes haigele ravimit andes ise seda enne maitseb, et ka haige julgeks seda maitsta. Teades, et ravim võib olla küll kibe, aga viimaks toob elu. Ka meil tuleb inimestena läbida sama teekond. Me oleme pöördunud Jumalast eemale, heidetud välja taevalikust paradiisist. Patu pärast on meie osaks surm. Kui Jeesus on maitsnud meie surma, siis ei pea me seda enam kartma, vaid võime loota Temale. Kui Tema on võtnud endale meie surma, siis saame meie endale Tema elu. Ning meid tõmmatakse surmavallast üles, me läbime taevad. Taas on inglitel imestamist, kuidas inimene, kes on loodud inglitest alamaks, nüüd neist kõrgemale ülendatakse. Püha Johannes Damaskusest ütleb: “Inglidki kardavad ja värisevad inimloomuse ees, kui see Kristuses istub autroonile.” Illimar Toomet koguduseõpetaja Comments are closed.
|
Archives
December 2020
Categories
All
|