Kui kaugele peaks usuga minema?

Ma tean su tegusid, et sa ei ole külm ega kuum. Oh oleksid sa ometi külm või kuum! Aga nüüd, et sa oled leige ja mitte külm ega kuum, sülitan ma su välja oma suust. 

Ilmutuse 3:15–16

Kui kaugele võib inimene oma usuga minna? Mäletan, et minu lapsepõlves öeldi mõne inimese kohta, et ta on Piibli läbi lugenud ja “ära pööranud”. Eks see ole selge hoiatus, et liialdused ei ole head. Ka rahvatarkus ütleb, et esimesed heidetakse, tagumised tapetakse, keskmised koju jõuavad.

Alguses nimetatud küsimus: “Kui kaugele…” sisaldab endas eeldust, et usul on eesmärk. Kas vastus küsimusele ei peaks sellest lähtumagi? Mitte inimesest ega sellest, kui mugav, turvaline või mõistlik on tal usuasjadega tegeleda. Vaid usu eesmärgist.

Sellepärast tuleb vastust otsides küsida ka teine küsimus: kes on meie usu eesmärk, Jeesus? See on oluline küsimus nii Pühakirja kui ka ristikiriku kontekstis. Ja seda läbi kõikide aegade. Mitte asjata ei käsitle seda küsimust Piiblis erineval moel nii evangeeliumid kui apostlite kirjutised.

Mida ütleb Jeesus ise? Me ei leia evangeeliumidest väga selget vastust.

Kui Ristija Johannes saadab oma jüngrid Jeesuse käest küsima: “Kas sina oled see, kes pidi tulema, või jääme ootama teist?” siis mida vastab Jeesus? “Pimedad näevad jälle ja jalutud kõnnivad, pidalitõbised saavad puhtaks ja kurdid kuulevad ja surnud tõusevad üles ja vaestele kuulutatakse evangeeliumi ja õnnis on see, kes ei pahanda ennast minu pärast!” (vrd Mt 11:2–6) Ta ei anna otsest vastust. Johannes peab ise tegema järelduse.

Sedasama näevad ka ülempreestrid ja rahvavanemad, tolle aja autoriteedid. Aga nemad ei usu. Nende mõtlemise riukalikkus saab ilmsiks siis, kui nad küsivad Jeesuselt: “„Millise meelevallaga sa seda kõike teed? Ja kes on sulle andnud selle meelevalla?” Jeesus aga vastab küsimusega Ristija Johannese kohta – kas see oli taevast või inimestest? Siis selgub, et usu- ja rahvajuhid ei julge vastata üht ega teist: “„Kui me ütleme, et taevast, siis ta ütleb meile: „Miks te siis ei uskunud teda?” Kui me aga ütleksime, et inimestest, siis tuleks meil karta rahvahulki, sest kõikide meelest oli Johannes prohvet.” Küllap lootsid nemadki, et “keskmised koju jõuavad”. Nad vastavad: “Meie ei tea.” Ning Jeesus jätab neilegi vastamata, mis meelevallaga Tema seda kõike teeb. (Mt 21:23–27)

See aga ei tähenda, et mitte keegi poleks Jeesuse olemust taibanud. Jah, kurjad vaimud mõnikord kisendasid Jeesuse lähenemisel, et see ei tuleks neid piinama. Aga taibanud on ka inimesed. Kuid vaadates evangeeliume, võime märgata, et Jeesus nö “ajab oma asja”. Ta ei otsi populaarsust. Ta ei tee “tarbijauuringuid”, et teha inimestele seda, mida need Temalt võiksid oodata. Ammugi ei pea ta vajalikuks avalikult öelda, millise meelevallaga Ta on tulnud siia maailma.

Aga ühel korral Jeesus siiski küsis oma jüngritelt: “Kelle ütlevad inimesed Inimese Poja olevat?” Kui jüngrid viitavad küll Eelijale, küll – selleks ajaks juba hukatud – Ristija Johannesele, küll Jeremijale või mõnele teisele prohvetile, siis Jeesus küsib neilt uuesti: „Aga teie, kelle teie ütlete minu olevat?” Ja siis vastab Peetrus, küllap kõikide teiste jüngrite nimel:  “Sina oled Messias, elava Jumala Poeg.” (vrd Mt 16:13–20)

Selgemalt pole seda võimalik öelda. Siin on vastus küsimusele, kes on meie usu eesmärk Jeesus.

Aga mis toimub järgmisel hetkel? Kui Jeesus hakkab nüüd jüngritele seletama, et Tema – ja jüngrid ju teavad nüüd, kes Ta on – “peab minema Jeruusalemma ja palju kannatama vanemate ja ülempreestrite ja kirjatundjate poolt ning tapetama ja kolmandal päeval üles äratatama”, siis Peetrus hakkab Teda manitsema: „Jumal hoidku, Issand! Ärgu seda sulle sündigu!” Esimesed heidetakse, tagumised tapetakse, keskmised koju jõuavad! Jeesus ütleb sellesamale Peetrusele, kes Ta Messiaks tunnistas: “Kao mu silma alt, saatan!” Sellele järgneb kõigile jüngritele suunatud üleskutse, millega saame ühtlasi vastuse  küsimusele, kui kaugele võib inimene oma usuga minna või isegi peab minema: „Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle! Sest kes iganes tahab päästa oma elu, kaotab selle, aga kes iganes kaotab oma elu minu pärast, leiab selle. Sest mis kasu on inimesel, kui ta võidaks terve maailma, oma hingele teeks aga kahju? Või mis oleks inimesel anda ära oma hinge lunahinnaks?” (vrd Mt 16:21–28)

Kui asjad vaid oleksid nii lihtsad! Inimene on nõrk. Ja nõrkus tähendab seda, et isegi siis, kui ta teab, mis on õige, ta ei tee. Me näeme, kuidas Issand sõitleb Peetrust, kui see püüab leida äärmuste vahel kesktee, üritab kuuma ja külma vahel leida leiget tasakaalu.

Jumala tarkus pole inimeste tarkus. Kui valusalt peab Peetrus seda taipama! Ööl, mil Issand ära antakse, haarab tuline Peetrus Issanda kaitseks mõõga, teda tuleb lausa talitseda. Aga samal ööl oli ta nii külm, et kinnitab lausa vägisõnadega, et ta isegi tunne seda kinnivõetud galilealast. Piisab Issanda ühest sõnatust pilgust, Peetrus puhkeb nutma ja pöördub.

Pärast ülestõusmist kogub Issand ühtviisi kokku  nii naised ja lemmikjüngri risti alt kui ka jüngrid, kes kinnivõtmisel Getsemanist põgenesid. Ainuke, keda Ta ei saa päästa, on Jeesuse sõprade ja vaenlaste vahel kombineeriv Juudas. Juudas, kes tervitab Issandat suudlusega nagu parim sõber. Juudas, kellel ikka kulub ära 30 hõbetükki.

Jumala tarkus ei ole inimeste tarkus. Pääsemise küsimuses võib “kojujõudnuteks” pidada neid, kes usuvad. Paradoksaalsel viisil on lootust isegi neil, kes ei usu. Neid aga, kes püüavad äärmuste vahel leida turvalist keskteed, sülitab Ta suust välja. Esimesed koju jõuavad, tagumised koju jõuavad, keskmised …

Kui kaugele peaks inimene oma usuga minema? Jüngrid, kes olid ära tundnud, kes nende Meister on, kuulsid sõnumit Tema peatsest kannatusest. Ühel korral oli Issand neid juba kutsunud – ära oma igapäevaste tööde ja toimetuste juurest. Nüüd kutsub Ta neid uuesti. Kui kaugele? Lõpuni. „Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle!”