|
Ligikaudu 3500 aastat tagasi kõnetas Jumal juudi soost meest nimega Mooses ning andis talle ülesande viia juudid Egiptuse vangipõlvest tõotatud maale Kaananisse. Egiptusest lahkumise päeva tähistavad juudid tänaseni paasapühana. Ligikaudu 1500 aastat hiljem ehk meie päevist 2000 aastat tagasi sai paasapüha uue tähenduse. Jumal andis oma Poja, et kõik inimesed – mitte ainult juudid, – pääseksid patu vangistusest ning jõuaksid tõotatud, taevasele kodumaale.
Kirikuisad on arutlenud, kes konkreetselt Moosesega põõsast kõneles, oli see ingel või Jumala Poeg. Kirikuisa Clemens Alexandriast osutab, et nii nagu Moosest kutsudes rääkis Jumal temaga okkalisest põõsast, kõneles Jumala Poeg, kroonituna okaskrooniga, Kolgatal. Moosese kaudu alustas Jumal oma Seaduse andmist, Jeesuse kaudu viis Ta selle lõpule. Moosese kaudu sai nähtavaks Jumala tulemine oma rahva keskele lepingutelgis, Jeesuse kaudu on Jumala rahvale avatud ligipääs Jumala juurde. Läki siis julgusega armu aujärje ette, et me halastust saaksime ja armu abiks leiaksime parajal ajal! Illimar Toomet koguduseõpetaja Jeesus on tõeline ohvritall, kes lepitab meid Jumalaga. Tõeline ohver on vabatahtlik and, röövitut ei saa ohverdada. Nii võiksime küsida, kas Jeesuselt võeti elu või andis Ta selle ise. Jeesus ise ütleb nii: “Ma annan oma elu, et seda jälle tagasi võtta. Keegi ei võta seda minult, vaid mina ise annan selle omal tahtel.” (Jh 10:17–18)
Aga millal Ta ennast annab? Kas siis, kui öö varjus tullakse Teda kinni võtma? Ei, pisut varem. Nagu tõeline paasatall annab Ta ennast viimasel söömaajal koos oma jüngritega. Püha Markuse evangeelium annab teada: Jeesus võttis leiva, õnnistas, murdis ja andis neile ning ütles: „Võtke! See on minu ihu.” Ja ta võttis karika, tänas ja andis selle neile, ja nad kõik jõid sellest. Ja ta ütles neile: „See on minu lepinguveri, mis valatakse paljude eest. (Mk 14:22–24) Juudid tähistavad oma paasapüha igal aastal olevikulise sündmusena, öeldes: Tänasel ööl me pääsesime Egiptusest... Kristlastena saame armulaual iga kord osa Kristuse tõelisest ohvrist. Püha Paulus ütleb: Õnnistuse karikas, mida me õnnistame, – eks see ole Kristuse vere osadus? Leib, mida me murrame, – eks see ole Kristuse ihu osadus? (1Kr 10:16–17) Ning püha Augustinus lisab: Kui sa oled selle vastu võtnud väärikalt, siis oled sa see, mida sa oled vastu võtnud. Armulauas seotakse meid ühte Issanda surma ja ülestõusmisega, Tema puhtuse ja kuninglikkusega. Illimar Toomet koguduseõpetaja Meie ajal, mil inimene seatakse kõige mõõdupuuks, igasuguse olemise alguseks ja otsaks, kiputakse ristikogudustki pidama ennekõike Jumalat otsivate inimeste ühenduseks, kus on kõige lihtsam ja loomulikum neis otsingutes üksteisele toeks olla.
Pühakirja kirjeldus kristlikust kogudusest on teistsugune. See ei ole Jumalast lahus olevate inimeste kogu, kes sirutuvad Tema poole. Ei, koguduses Jumal ühendab inimesed, liidab nad üksteisega. Nii räägitakse kogudusest kui ihust, mille Pea on Kristus – ihu ilma peata ei ole eluvõimeline. Või kirjeldatakse kogudust Pruudina, kelle Peigmees on Kristus – ei ole pruuti ilma peigmeheta. Sarnasel viisil kutsub püha Peetrus oma 1. kirjas meid laskma “endid ehitada elavate kividena vaimulikuks kojaks”, lastes end rajada “elavale kivile” või “hinnalisele nurgakivile”. Meie taluarhitektuuris on nurgakivi leitav palkehitise nurga alt. Kui kivi oma kohalt nihkus, vajus kogu hoone viltu. Kirikuarhitektuuris leiame sarnase ülesandega kivi hoopis ülevalt, võlvi päisest. Kui kivi eemaldada, võib kogu võlv kokku variseda. Sellepärast on püsiv ühendus Kristus-nurgakiviga koguduse jaoks olemuslik. Kristuses ühendatuna saab kogudus millekski hoopis enamaks, kui pelgalt üks inimhulk võiks olla. Püha Peetrus ütleb: “Teie aga olete „valitud sugu, kuninglik preesterkond, püha rahvas, omandrahvas, et te kuulutaksite Tema kiidetavust.” Kuidas saaks see olla võimalik inimliku jõuga? Ei saagi. 7. sajandil elanud munk Andreas ütleb: Me oleme kuninglikud sellepärast, et Kristus on kuningas ning me oleme preesterkond sellepärast, et Kristus on preester. Ja veel, me oleme ka pühad, ning nõnda kutsutakse meid Tema pärast, kes ise on püha. Illimar Toomet koguduseõpetaja Püha Johannes ütleb ilmutusraamatus: Mina annan janusele ilma tasuta eluvee allikast. Võitja pärib selle kõik ning mina saan temale Jumalaks ja tema saab minule pojaks. Aga argade ja uskmatute ja jäledate ja mõrtsukate ja hoorajate ja nõidade ja ebajumalateenijate ja kõigi valetajate osa on tule ja väävliga põlevas järves, see on teine surm. (Ilm 21:6–8)
6. sajandil elanud piiskop Andreas Kappadookia Kaisareast ütleb: Jumal, kes igatseb meie päästet, kannustab meid igatviisi, nii lahkuse kui vihaga, et päriksime Tema õnnistuse. Ta asetab meie silme ette nii taevase Jeruusalemma kirkuse kui pimeda ja valusa viha lõõmavas surmavallas, et me kas siis ihaledes igavest õndsust või kartes lõpmatut piina, võiksime saada selle, mida me tõeliselt vajame. Midagi taevasest õndsusest võime kogeda juba siin, maa peal. Igas vastuses, mida Jumal meie palvetele annab, võime maitsta taeva rõõmu. Püha Jeesuse Teresa, 16. sajandi suur usupuhastaja on oma eluloos rääkinud palvetamisest ning võrrelnud seda aedniku tööga, kes peab oma põllule vett tooma. Alustades, alles palvetama õppides, sa sikutaksid otsekui sügavast kaevust ämbreid ainult oma käte jõul. Kui sa oled palvetamises mõnevõrra juba kogenud, siis on see töö pisut lihtsam, sarnane sellele, et saad kasutada kaevuvinna. Kogenud palvetaja õpib juba seda, kuidas rajada kraavid ja paigutada rennid, et vesi jõuaks jõest põllule. Enam ei pea iga tilka oma jõuga kohale tooma. Ning palvetamise kõrgeim aste on võrreldav kosutava vihmaga. Enam ei saa sa midagi teha – siis sa taipad, kui suur ja elustav on Jumala arm. Kui me alles alustame palvetamisega, siis võib iga veepisar tunduda juba vihmana. Kui suur võib olla meie rõõm, kui saame ammutada eluvee allikast lõputa. Illimar Toomet koguduseõpetaja Püha Johannes kirjutab oma 1. Kirjas: Ükski, kes on sündinud Jumalast, ei tee pattu … Me teame, et Jumala Poeg on tulnud ja andnud meile mõistmise, et me tunneksime ära Tõelise. Ja meie oleme Tõelises, Tema Pojas Jeesuses Kristuses. Seesama on tõeline Jumal ja igavene elu.
Teha pattu ei ole paratamatus. Vastupidi, võib otsustada elada hoopis teisiti. 19. sajandi keskel Põhja-Itaalias Torino lähedal sündinud Domenico Savio oli 7-aastane, kui teda võeti esimest korda armulauale. Siis andis ta tõotuse:
Pigem surra, kui teha pattu! Nõnda on otsustanud paljud need, keda Kirik on hiljem hakanud austama pühakutena. Meie peame taolist hoiakut sageli vaid üksikute, tõeliste moraalsete kangelaste privileegiks, mis lihtsurelikule käib üle jõu. Inimlikult võttes see ongi ülejõukäiv. Püha elu saab alguse sellest, – nagu ütleb püha Johannes – et Jumala Poeg on tulnud ja andnud meile mõistmise, et me tunneksime ära Tõelise, Jeesuse Kristuse, kes on tõeline Jumal ja igavene elu. Meie pattudeta elu on vaid vastus sellele, mida Jumal on meile andnud. Auväärne Bede, 7.-8. sajandi vahetusel elanud inglise munk, ütleb: [Tõeline Jumal ja igavene elu], mis võiks olla selgem, kui need sõnad? Mis võiks olla meie kõrvadele magusam? Milline relv võiks olla eksiõpetajate vastu veel võimsam? Kristus on tõeline Jumala Poeg. Meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa on tõeline Jumal. Igavene Jumala Poeg on tulnud ajalikku maailma – üksnes selleks, et meid päästa, et me võiksime õppida tundma tõelist Jumalat. Sest mitte keegi ei saa igavest elu, kui ta ei tunne igavest Jumalat. Illimar Toomet koguduseõpetaja |
Archives
December 2020
Categories
All
|
RSS Feed
