Paastuaja V pühapäev

Meie ajal, mil inimene seatakse kõige mõõdupuuks, igasuguse olemise alguseks ja otsaks, kiputakse ristikogudustki pidama ennekõike Jumalat otsivate inimeste ühenduseks, kus on kõige lihtsam ja loomulikum neis otsingutes üksteisele toeks olla.
Pühakirja kirjeldus kristlikust kogudusest on teistsugune. See ei ole Jumalast lahus olevate inimeste kogu, kes sirutuvad Tema poole. Ei, koguduses Jumal ühendab inimesed, liidab nad üksteisega.
Nii räägitakse kogudusest kui ihust, mille Pea on Kristus – ihu ilma peata ei ole eluvõimeline.
Või kirjeldatakse kogudust Pruudina, kelle Peigmees on Kristus – ei ole pruuti ilma peigmeheta.
Sarnasel viisil kutsub püha Peetrus oma 1. kirjas meid laskma “endid ehitada elavate kividena vaimulikuks kojaks”, lastes end rajada “elavale kivile” või “hinnalisele nurgakivile”.
Meie taluarhitektuuris on nurgakivi leitav palkehitise nurga alt. Kui kivi oma kohalt nihkus, vajus kogu hoone viltu. Kirikuarhitektuuris leiame sarnase ülesandega kivi hoopis ülevalt, võlvi päisest. Kui kivi eemaldada, võib kogu võlv kokku variseda.
Sellepärast on püsiv ühendus Kristus-nurgakiviga koguduse jaoks olemuslik.
Kristuses ühendatuna saab kogudus millekski hoopis enamaks, kui pelgalt üks inimhulk võiks olla. Püha Peetrus ütleb: “Teie aga olete „valitud sugu, kuninglik preesterkond, püha rahvas, omandrahvas, et te kuulutaksite Tema kiidetavust.”
Kuidas saaks see olla võimalik inimliku jõuga? Ei saagi.
7. sajandil elanud munk Andreas ütleb: Me oleme kuninglikud sellepärast, et Kristus on kuningas ning me oleme preesterkond sellepärast, et Kristus on preester. Ja veel, me oleme ka pühad, ning nõnda kutsutakse meid Tema pärast, kes ise on püha.

Illimar Toomet
​koguduseõpetaja