Kohates ühte sündimisest saadik pimedat inimest, küsisid Jeesuse jüngrid: «Kes on teinud pattu, kas tema ise või ta vanemad, et ta on sündinud pimedana?» Sarnaselt võisid nad mõelda ka Naini lesknaisest, kelle poja matuserongkäiguga nad teel kohtusid. Naisele, kes oli kaotanud oma mehe ja ainsa poja, ei tõotanud tulevik midagi head, pigem vastupidi.

Peaaegu sarnase etteheite teevad Iiobile ta sõbrad. Iiobil oli seitse poega ja kolm tütart, üle kümne tuhande kodulooma, lisaks veel väga palju peret, st sulaseid ja teenijaid, kokku võttes – ta oli hommikumaa rikkaim mees. Ühe päevaga kaotas ta õnnetusjuhtumite ja vaenulike hõimude rünnaku järel oma lapsed, sulased ja kariloomad. Teisel päeval läks ka tervis.

Kui Iiobi sõbrad toimunust teada said, tulid nad teda lohutama. Nähtust jahmununa ei suutnud nad seitse päeva öelda sõnagi. Viimaks hakkasid nad kõnelema. Eeldades, et Jumal on õiglane, ei laseks Ta säärast ränka nuhtlust tulla süütule inimesele põhjuseta – Iiob peab olema teinud mingit pattu. Tema kannatus võiks lõppeda, kui ta oma süüd tunnistaks ja kahetseks. Iiob aga oli nende nõuande peale endiselt nõutu. Kui ta teaks endal olevat mingit pattu, ta kahetseks. Kui ta vähemalt aimaks teda tabanud hädade põhjust, oleks tal kergem oma koormat kanda. Aga ta ei mõista ja samamoodi ei mõista seda ka sõbrad.

Iiob, kes alustas vestlust sõpradega needes oma sündimispäeva, jõuab korduvalt tõdemuseni, et parem oleks surra kui nõnda edasi elada: «Oh, et Sa varjaksid mind surmavallas, peidaksid, kuni Su viha möödub.» Varjul olev Jumal on pöördunud tema vastu, kuid tal on võimatu rünnakule vastata. Selles, mis toimub, ei saa kohtumõistjaks olla ükski inimene, see on Iiobi ja Jumala vaheline asi.

Meile, kes me nende sündmuste keskmes ei ole, on asi muidugi selge. Olles lugenud Iio­bi raamatu algust, teame, et see, kes vaga meest ründab, pole mitte Jumal, vaid saatan. Me teame, et Jumal «ei kiusa kedagi» (Jk 1:13), kuid saatan «on mõrtsukas algusest peale» (Jh 8:44). Tema on süüdistaja, kes «käib ringi nagu möirgav lõvi, otsides, keda neelata» (1Pt 5:8). Kui tal vaid lastaks, neelaks ta mitte ainult Iiobi pere, vara ja tervise, vaid ka hinge. Küll oleks lihtne Iiobile ja ta sõpradele selgeks teha, kuidas asjad on.

Isegi kui saaksime Iiobile mingil viisil toimuva tausta selgitada, ei ole sugugi kindel, et ta meid mõistaks. Kui me ei ole valmis tema kannatust nähes oma riideid rebestama ja nädalat vaikides tuhaasemel istuma nagu Iiobi sõbrad, ei oleks meil ka neile midagi arukat öelda.

Kannatuse öös oli Iiob ometigi valgusele lähemal kui tema sõbrad. Tahtes pigem surra kui elada, oli ta elule lähemal kui elavad. Surmasuhu jõudnuna, olles juba valmis astuma üle piiri, jõudis ta äratundmisele, et Jumal ei jäta enda oma surmavalda, vaid kingib talle elu: «Kui mees sureb, kas ta ärkab jälle ellu? Ma ootaksin kogu oma sundaja, kuni mu vabastus tuleb. Sa hüüaksid ja ma vastaksin sulle, Sa igatseksid oma kätetööd.» Valgus ei paistnud mitte siit-, vaid teiselt poolt elu ja surma piiri.

Iiobi tund ei olnud veel tulnud. Issand pööras tema maise põlve, ta tervenes oma haigusest, ta sai oma vara tagasi kahekordselt ning tema kojas nägid ilmavalgust järgmised seitse poega ja kolm tütart. Nii võib minna ka teistega. Jeesus andis pimedale, kelle vanemaid pidasid jüngrid patusteks, tagasi nägemise. Naini lesknaine sai oma poja tagasi elavana. Võib olla, et millegi sarnase tunnistajaks oleme olnud ka oma elus.

Jutustus Iiobist on andnud jõudu paljudele inimestele, kelle senine elu on kokku varisenud. Iiob ei ütle meile, et «elu läheb edasi» või et «raskused on ainult ületamiseks», sellist nõu annavad pigem ta sõbrad. See ei ole lugu mehest, kes sai kõik kaotatu tagasi, vaid mehest, kes leidis tõelise elu. Prohvetlikul viisil räägib see Vana Testamendi suur kannataja meile Jumala Pojast, kelle sünd siia maailma oli alles kauges tulevikus, aga kes juba nüüd astus kannatava Iiobi kõrvale, andes talle tõotuse igavesest elust.

Viimaks pöördub Iiob Jumala poole sõnadega: «Mina tean, et Sina suudad kõike ja et Sinul ei ole ükski asi võimatu» (Ii 42:2). Selle, millest Iiob räägib kaudselt, ütleb välja korduvalt surmasuus olnud püha Paulus (vrd Rm 8:18–23): «Minu arvates ei vääri nüüdse ajastu kannatused mainimist tulevase kirkuse kõrval, mida meile ilmutatakse. /…/ Me ju teame, et kogu loodu ägab üheskoos sünnitusvaludes tänini; ent mitte üksnes loodu, vaid needki, kellel on Vaimu esmaand, ka meie ise ägame iseenestes, oodates lapseõigust, oma ihu lunastust.» Aamen.
Avaldatud ajalehes Eesti Kirik 7.9.2016

Ristimises teeb Jumal patuse inimese puhtaks kõigist pattudest, mida ta mõtte, sõna, teo või tegematajätmisega on teinud. Loomulikult ei tähenda see, et võib jätkata vanaviisi. Süda, mis on Jumala tahte vastu kivikõva, saab elavaks, või nagu prohvet Hesekiel ütleb “lihaks”.

Kuid ristimine annab midagi veel, ta vabastab inimese pärispatust, Aadamast alates läbi kõikide inimpõlvede edasi antud kalduvust kurjale. Patusõltlane saab vabaks. Kui oluline on see kurjaga võitlevale inimesele! Ta ei ole sunnitud tegema halba, kurjus ei ole tema jaoks enam otsekui ettemääratud paratamatus, vaid ta on vaba ütlema “ei” sellele, mis on halb ja kuri ning “jaa” sellele, mis on õige ja hea. 

See kalduvus kurjale avaldub juba väikesel lapsel. Loomulikult on tema võime teha halba väiksem, kui täiskasvanul, kuid tal on selleks eeldused. Ka pärast veeuputust ütleb Jumal Noaga kõneledes “Inimese südame mõtlemised on kurjad ta lapsepõlvest peale” 1Ms 8:21. Ka väike laps, olgugi küll palju siiram ja südamelt puhtam, kui meie vajab sellepärast ristimist.

​Üsna sageli olen kuulnud ristimise kohta ütlemist, et see annab Jumalalt kaitse. Enamasti ei oska ütleja täpsustada, mis mõttes kaitse ja kuidas see toimib. Teen seda siinkohal. Kui prohvet Hesekiel ütleb “et te käite mu määruste järgi ja peate mu seadusi ning täidate neid”, siis see on üks oluline viis, kuidas Jumal meid kurja eest hoiab, keelates meile seda, mis meid kahjustab ning juhatades meid selle juurde, mis toob meile kasu.

Kui keegi peab ristimist kindlustuse sarnaseks kaitseks, mis - mõne ilmaliku kindlustusreklaami sarnaselt - kõik valesti tehtu kohe ja imeliselt taastab, küsigu endalt, millal ja kuidas ta Jumalale oma viimase kindlustusmakse tasus. Kes aga näeb seda tasuta saadud kingitusena, küsigu endalt, milline oleks kohane tänu kingi andjale.

Jumala kaitse EI tähenda, et meil ei oleks raskusi. Iga lapsevanem teab, et lapse arenguks on lausa hädavajalikud ülesanded, mis nõuavad pingutust ja eneseületamist. Ristimises äratab Jumal meis usu, veendumuse, et “ei su hoidja tuku. Issand on su hoidja.” Tema ei pane kellelegi üle jõu käivat koormat. 

Ristimises võetakse inimene Jumala perekonna hulka ning antakse talle pääste tõotus. Nii nagu lapse sündimine on teekonna algus, on seda ka ristimine, mida nimetatakse Piiblis uuesti sündimiseks. Algab uus elu, täis võimalusi, aga ka ohte. See on teekond eesmärgi poole, millel tuleb ületada arvukaid takistusi. See on terve elu kestev võitlus. Püha Paulus kirjeldab, milline on see võitlus: “Meil ei tule ju võidelda inimestega, vaid meelevaldade ja võimudega, selle pimeduse maailma valitsejatega, kurjade taevaaluste vaimudega.”

Vaenlasele kohased peavad olema ka relvad: Seiske nüüd ja teie niuded olgu vöötatud tõega ja teil olgu seljas õiguse soomusrüü ja teie jalgades olgu valmidus minna kuulutama rõõmusõnumit rahust! Kõigepealt aga võtke kätte usukilp, millega te võite kustutada kõik kurja põlevad nooled! Võtke ka päästekiiver ja vaimumõõk, see on Jumala sõna! Ja palve ja anumisega palvetage igal ajal Vaimus.

Meil tuleb selleks oma lapsi ja lapselapsi õpetada. Oma isikliku eeskujuga. Elades ise kristlasena. Kui vanemad tahtsid lapsi tuua Jeesuse juurde ning jüngrid takistasid seda, siis tegelikult on hoopis tõenäolisem see, et vanemad ise saavad takistuseks.

Küll suureks saades otsustavad! - selles lause aluseks on praktiline ateism. See on vanema endapoolne usu salgamine, oma otsuse elada kristlasena edasilükkamine kuhugi tulevikku. Kuidas võiks laps taoliselt vanemalt õppida muud, kui seda, et otsustama ei peagi.

Aga loomulikult võivad takistajaks saada ka Jeesuse jüngrid. Lapsed on kirikus rahutud ja häälitsevad, ei püsi paigal ning pisut suuremaks saades esitavad ebamugavaid küsimusi. Aga tuletagem meelde oma esimest astumist pühakotta. Kas me teadsime, kuidas käituda või olla? Ning võibolla peaksime neid küsimusi, mida noore kristlasena esitasime vanematele koguduseliikmetele küsima nüüd enda käest. Millised oleme meie kristlastena?

Tuues last ristimisele, võtame meie, koguduseliikmed, lapse vanemad ja vaderid endale ülesande kasvatada last kristlasena.

Kas see on võimalik? Jah, see on võimalik.
Kas see on raske? Jah, see on raske?
Kas me seda tehes võime teha vigu? Jah, kahjuks küll, ilmselt teemegi.

​Ometigi ei tohiks see meid eksitada. Me teeme ju seda, milleks Jumal meid kutsub, jõuga, millega Tema meid varustab. Aamen.