Jutlus jõuluõhtul AD 2013

Küllap on asju, mille erilisust võib olla raske uskuda. Kui leiame postkastist järjekordse kaubakataloogi, mille kaanele on trükitud eriline pakkumine “just Sinu jaoks”, siis tegemist võib olla soodsa pakkumisega, aga keegi ei võta seda väga isiklikult.

Jumala Poeg Jeesus Kristus on tänasel ööl sündinud kõikide inimeste päästmiseks. Kas selles, 2000 aastat kuulutatud sõnumis saab olla midagi erilist. Kas sõnum, mida tänasel ööl kuulevad kümned ja sajad miljonid, saab olla isikliku tähendusega? Kas Jeesuse sündimine on ka minu jaoks?

Püha Johannes ütleb “Jumal on armastus” (1Jh 4:16) ning “Jumala armastus meie vastu on saanud avalikuks selles, et Jumal oma ainusündinud Poja on läkitanud maailma, et me Tema läbi elaksime” (1Jh 4:9).

Kui palju erineb see kaubakataloogist, kust saab endale meelepärase välja valida, raha eest välja osta ning kui kaup ei meeldi, siis paari nädala jooksul kaupmehele tagasi saata! Aus kaupmees maksab ka raha tagasi. Kui palju erineb see armastusest, mida ei saa tellida ega osta! Jeesuses Kristuses avaldab Jumal oma armastust. Ta otsib iga inimesega isiklikku suhet.

Paljud inimesed usuvad mingil moel Jumala olemasolusse. Paljud ütlevad, et nende suhe Jumalaga on väga isiklik ja intiimne ning nad ei soovi sellest teistele inimestele rääkida. Ega me ka inimlikes suhetes ei taha liiga palju rääkida oma kõige lähematest inimestest ja nende saladustest. Põhjus, miks kõrvalseisja ei pruugi kõike mõista, on lihtne – ta ei armasta.

Ometigi on Jumala armastus inimeste vastu erinev mehe ja naise intiimsest suhtest. See on Isa armastus oma laste vastu. See on ühelt poolt väga isiklik, sest Jumal avab ennast ja annab ennast täielikult. Ning teisalt on see üldine – suunatud kõikidele inimestele, kes tahavad Teda vastu võtta.

See on põhjus, miks jõuluööl Jeesust vaatama tulevad võhivõõrad karjased on lausa ülevoolavalt rõõmsad – otsekui oleks neil endil sel ööl poeg sündinud. Olles inimlikult vaadates kõrvalseisjad, saavad nad ometi kogeda isiklikku armastavat osadust Temaga, kes sõimes lebab.

Sama kehtib Idamaa tarkade või kolme kuninga kohta, nagu neid pärimuses nimetatakse. Kes nad üldse on? Mis on neil asja Maarja, Joosepi ja Iisraeli rahvaga? Nad on nii võõrad kui üldse saab võõras olla. Aga nad leiavad Petlemmast enda Venna ja Tema kaudu Isa ja nende kaudu oma Perekonna. Jumala rahva perekonna.

Täna võime rõõmuga öelda: ka meid kutsutakse selle rahva ja selle perekonna liikmeks. Sest “kõigile, kes Tema vastu võtsid, andis Ta meelevalla saada Jumala lasteks, kes usuvad Tema nimesse… Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel ja me nägime Tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirkust täis armu ja tõde” (Jh 1:12,14).