|
Küllap on asju, mille erilisust võib olla raske uskuda. Kui leiame postkastist järjekordse kaubakataloogi, mille kaanele on trükitud eriline pakkumine “just Sinu jaoks”, siis tegemist võib olla soodsa pakkumisega, aga keegi ei võta seda väga isiklikult.
Jumala Poeg Jeesus Kristus on tänasel ööl sündinud kõikide inimeste päästmiseks. Kas selles, 2000 aastat kuulutatud sõnumis saab olla midagi erilist. Kas sõnum, mida tänasel ööl kuulevad kümned ja sajad miljonid, saab olla isikliku tähendusega? Kas Jeesuse sündimine on ka minu jaoks? Püha Johannes ütleb “Jumal on armastus” (1Jh 4:16) ning “Jumala armastus meie vastu on saanud avalikuks selles, et Jumal oma ainusündinud Poja on läkitanud maailma, et me Tema läbi elaksime” (1Jh 4:9). Kui palju erineb see kaubakataloogist, kust saab endale meelepärase välja valida, raha eest välja osta ning kui kaup ei meeldi, siis paari nädala jooksul kaupmehele tagasi saata! Aus kaupmees maksab ka raha tagasi. Kui palju erineb see armastusest, mida ei saa tellida ega osta! Jeesuses Kristuses avaldab Jumal oma armastust. Ta otsib iga inimesega isiklikku suhet. Paljud inimesed usuvad mingil moel Jumala olemasolusse. Paljud ütlevad, et nende suhe Jumalaga on väga isiklik ja intiimne ning nad ei soovi sellest teistele inimestele rääkida. Ega me ka inimlikes suhetes ei taha liiga palju rääkida oma kõige lähematest inimestest ja nende saladustest. Põhjus, miks kõrvalseisja ei pruugi kõike mõista, on lihtne – ta ei armasta. Ometigi on Jumala armastus inimeste vastu erinev mehe ja naise intiimsest suhtest. See on Isa armastus oma laste vastu. See on ühelt poolt väga isiklik, sest Jumal avab ennast ja annab ennast täielikult. Ning teisalt on see üldine – suunatud kõikidele inimestele, kes tahavad Teda vastu võtta. See on põhjus, miks jõuluööl Jeesust vaatama tulevad võhivõõrad karjased on lausa ülevoolavalt rõõmsad – otsekui oleks neil endil sel ööl poeg sündinud. Olles inimlikult vaadates kõrvalseisjad, saavad nad ometi kogeda isiklikku armastavat osadust Temaga, kes sõimes lebab. Sama kehtib Idamaa tarkade või kolme kuninga kohta, nagu neid pärimuses nimetatakse. Kes nad üldse on? Mis on neil asja Maarja, Joosepi ja Iisraeli rahvaga? Nad on nii võõrad kui üldse saab võõras olla. Aga nad leiavad Petlemmast enda Venna ja Tema kaudu Isa ja nende kaudu oma Perekonna. Jumala rahva perekonna. Täna võime rõõmuga öelda: ka meid kutsutakse selle rahva ja selle perekonna liikmeks. Sest “kõigile, kes Tema vastu võtsid, andis Ta meelevalla saada Jumala lasteks, kes usuvad Tema nimesse… Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel ja me nägime Tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirkust täis armu ja tõde” (Jh 1:12,14). Jeesuse sündimine jõuluööl on suur saladus - müsteerium, mida ei ole võimalik haarata inimliku mõistusega. Kuidas siis?
Meil on mingi ettekujutus sellest, kes on inimene - ehkki me mõnikord ei mõista iseennastki, ammugi mõnda teist inimest. Meil on mingi ettekujutus sellest, kes on Jumal - isegi siis, kui peame tunnistama, et ta on kaugelt suurem, vägevam ja võimsam kui me oskame ette kujutada. Mingil kujul on meil arusaam, et sõna “inimene” ja sõna “Jumal” tähistavad põhimõtteliselt erinevaid osi tegelikkusest. Ja siis sünnib jõuluööl Jeesus, kes on täielikult inimene ja täielikult Jumal. Jumala Poja sündimine asetab mõlemad sõnad täiesti uude valgusesse, pannes küsima: kes siis on inimene ja kes on Jumal? Üks peamine asi, mida me koolis - ja elus üldiselt - õpime, ei ole mitte konkreetsed reeglid, vaid reeglipärasus. Tähed moodustavad tähendusega sõna üksnes kindlas järjekorras. Sõnad moodustavad arusaadava lause ainult kindlas järjekorras. Loomulikult võib mõnikord tähti või sõnu reastada teistmoodi, saades tulemuseks teise või isegi risti vastupidise tähendusega sõna või lause. Aga isegi taoline ümberrivistamine allub kindlatele reeglitele. Ka muusika on üks taolisi valdkondi, kus reegleid arvestamata on võimatu ennast väljendada. Ma võin vajutada klaveri suvalistele klahvidele, aga tulemus on täiesti arusaamatu ning leebelt öeldes ebameeldiv. Alles siis, kui helides saab aimatavaks meloodia ja rütm, võibolla isegi harmoonia, saavad helid kõnekaks – andes edasi mingi sõnumi. Muusika on see sõna, millega võib selgitada Jumala inimeseks saamise saladust. Kõik pattulangenud inimkonna sugupõlved on piltlikult öeldes klaverit tagunud, püüdnud leida meloodiat, rütmi, harmooniat - püüdnud meeleheitlikult leida mõtet ja tähendust olnule, olevale ja tulevale - aga tulemuseta! Vaid helid on muutunud valjemaks, kakofoonia veelgi kõrvulõikavamaks. Ning jõuluööl see järsku kõlab - meloodia, rütm, harmoonia! See ei pane helisema üksnes inglite hääli. Ei, see on muusika, mis paneb kogu loodu hõiskama! Selles saab elu viimaks tähenduse. See annab mõtte ja sihi meie igatsustele ja püüdlustele! Kes iganes on midagi sellest meloodiast enne jõuluööd suutnud aimata, on ette aimanud seda muusikat, mis kõlas jõuluööl - nii nagu kuulsime prohvetite ettekuulutusi Kristuse sündimisest. Kus need imelised helid nüüd siis on? Kuhu need kadusid? Miks inglid vaikivad? Miks mu elu on selline, nagu ta on? Kust ma leian abi? Vastuse leiame jõuluevangeeliumist. Ja sündis, kui inglid olid nende juurest ära läinud taevasse, et karjased ütlesid üksteisele: „Läki nüüd Petlemma, et näha saada seda, mis on sündinud, mis Issand on teatanud meile!” Ja nad läksid rutates ja leidsid Maarja ja Joosepi ja lapsukese, kes magas sõimes. (Lk 2:15-16) Vastus kõlab: “Nad leidsid lapsukese, kes magas sõimes.” Mitte sätendav valgus pimedas öös, mitte kooride võrratu kõla, vaid laps Jeesus on see, kelles elu leiab tähenduse ja mõtte. Ta on ikka veel leitav - Tema kirikus, mille Ta rajas. Tema koguduse keskel, kes koguneb jumalateenistusele Tema sõna kuulama, Teda paluma, osa saama Tema ihu ja vere sakramendist. Jumal tuli selleks, et me kohtuksime Temaga, nii nagu karjased tulid ja otsisid Ta üles. “Läki nüüd …, et näha saada seda, mis on sündinud.” Ja nad läksid rutates... Aga ingel ütles karjastele: "Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale, et teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus. Ja see on teile tunnustäheks: te leiate lapsukese mähitud ja sõimes magavat." Äkitselt olid koos ingliga taevased väed Jumalat kiitmas: “Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu, inimestest hea meel!"
Lk 2:10–14 Jõuluööl toimunu mõistmiseks tuleb minna ajas tagasi – inimkonna algusaegadesse. Me leiame Piibli esimestelt lehekülgedelt võimsa kirjelduse sellest, kuidas Jumal oma sõnaga eimillestki lõi maailma. Viimasena loodu hulgast lõi Jumal oma näo järgi inimese, luues ta meheks ja naiseks ning asetades nad elama paradiisiaeda. Nad ei õigustanud Jumala usaldust ning astusid üle ainsast keelust, mis neile oli antud: Kõigist aia puudest sa võid küll süüa, aga hea ja kurja tundmise puust sa ei tohi süüa. (1Ms 2:16–17) Teades oma eksimust ning kuuldes Jumala häält, peitsid Aadam ja Eeva end rohuaia puude keskele (1Ms 3:8). See oli otsekui laste peitusemäng. Loomulikult näeb Jumal kõike ning Tema eest on võimatu ennast peita. Kuid ometigi püüdis inimene end varjata. Vahetevahel mängivad ka lapsed peitust – üks peidab ennast ja teine otsib. Kui otsija on peidetu üles leidnud, osad vahetatakse. See, kes on seni ennast peitnud, hakkab otsima ja vastupidi. Nõnda võimegi Piibli järgmistelt lehekülgedelt, läbi kogu Vana Testamendi näha, kuidas Jumal varjab ennast ja inimene otsib. Jumal võiks ennast nõnda ära peita, et mitte keegi Teda ei leia, ometigi annab Ta endast märku ning aegajalt on neid otsijaid, kes Tema märguandeid ka tähele panevad – vaga Noa, esiisa Aabraham, vagad kohtumõistjad ja kuningad, prohvetid. Nad on selle üle juurelnud ning ennustanud, püüdes välja uurida, milline on Jumal ja millal nad Tema leiavad (vrd 1Pt 1:10–12). Jumal andis endast korduvalt märku. See on nagu peitusemäng, kus öeldakse: jahedam, soojem, külm, kuum – millele vastavalt otsija teab siis muuta oma suunda. Kui jõuluööl ilmuvad karjastele inglid, kes teatavad, et te leiate lapsukese mähitud ja sõimes magavat (Lk 2:12), siis kõlab see otsekui peitusemängu vihje “KÕRVETAVALT KUUM”. Rohkem vihjeid pole vaja. Karjased lähevad ning leiavad kõik “nii, nagu neile oli räägitud” (Lk 2:20). Taaveti linnas on neile ja kogu maailmale sündinud Päästja, Issand Kristus, kes on mähitud ning magab sõimes. Siin lõpevad inimkonna otsingud – peitusemäng on läbi. Enam pole vaja otsida. Jumal on tulnud inimeste juurde ning inimesed on Ta üles leidnud. Meie ajal on populaarne olla “otsija”. Otsida oma elu eesmärki, otsida rahu oma südamesse, otsida olemise mõtet. Paljud ütlevad, et kõik see on leitav inimese seest, süüvides endasse, püüdes korrastada oma tundeid, mõtteid ja tegusid. Ometigi – kes ütleks, millal jõutakse taolisel viisil pärale? Kas nõnda üldse jõutakse pärale? See, kes on leidnud sõimes lebava lapse, Päästja Kristuse, on jõudnud oma elu eesmärgini, leidnud rahu oma südamesse. Meie olemise mõte ei asu meis endis, vaid Jumalas. Kas ja kui palju on jõulusündmus muutnud maailma? Inimkonna algusest peale on meie ajalugu varjutanud vägivald ja tapmised. Peagi pärast Jeesuse sündi lasi võistlejat kartev valitseja Heroodes tappa Petlemma süütud poisslapsed. Ka praeguses maailmas sõditakse ja valmistutakse sõjaks. Ning nende suuremõõtmeliste tragöödiate väiksemate peegeldustena meie endi argipäevased suuremad ja väiksemad nägelemised ja tülid. Üks kirikuline ütles ükskord igal jumalateenistusel tavapäraselt lauldava ülistuse “Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu, inimestest hea meel!” kohta: “Mina ei ole nõus seda kaasa laulma. Kui maailmas on nii palju ebaõiglust ja vägivalda, siis need sõnad on vale!” Need sõnad pärinevad inglite laulust Petlemma väljal. Me arvame endid teadvat, mida peaks Jumal tegema, et muuta maailma. Kas sa oled valmis vastama küsimusele: mida peab Jumal tegema, et muuta sind ennast? Jeesus ütleb: Mis kasu on inimesel, kui ta võidaks terve maailma, aga kaotaks iseenese? (Lk 9:25) Isegi, kui Jeesuse sündimise ööl olid maailma ajaloo muutuse tunnistajaks vaid Joosep, Maarja ja karjased, isegi kui meie praeguses maailmas on rohkem ülekohut, kui me suudame mõista, on sõimes magava Jeesus-lapsega kingitud maailmale võrratu lootus. Jumal sündis inimesena, et Tema, kes valitseb kõige nähtava ja nähtamatu üle, võiks armastusega vallutada ka meie südamed ja elud. Et Tema võiks usaldada end meie kätesse ja meie võiksime end usaldada Tema kätesse. Täna, siin ja praegu on sul võimalik vastata Tema kutsele. Armas Jeesus-laps, aegade algusest oled Sa otsinud kadunut. Ma tänan Sind, et Sa ka mind otsisid. Ma tean, et ma ei saa kinkida Sulle midagi, mis oleks Sinu vääriline. Aga ma annan Sulle kõik, mis mul on: minu elu, minu südame, minu mineviku, minu süü, minu tuleviku ja minu igaviku. Ma ei julgeks tulla Sinu juurde, kui Sina poleks tulnud minu juurde. Aga siin ma olen ja ma tean, et Sa tulid minu pärast. Ma tänan Sind, Jeesus-laps, Imeline Nõuandja ja Vägev Jumal. Aamen. Illimar Toomet koguduseõpetaja Jeesus Kristus, olles Jumala kuju, ei arvanud osaks olla Jumalaga võrdne, vaid loobus iseenese olust, võttes orja kuju, saades inimese sarnaseks; ja ta leiti välimuselt inimesena. Fl 2:6–7
Elas kord üks kuningas, kes valitses väikest riiki. Noore ja vallalisena elas ta koos teenijatega oma lossis. Igal nädalal sõitis ta oma valdused läbi, et vaadata, kas kõik toimib nii nagu peab. Ühel päeval oma ringkäigult tagasi tulles läks kuningas läbi turult. Seal märkas ta üht ilusat tüdrukut, kes müüs lilli. Sellest päevast peale ei leidnud kuningas enam rahu (võibolla on see tunne teile tuttav?). Juba järgmisel päeval läks ta uuesti ringkäigule. Ta tegi nõnda iga päev ja loomulikult läks ta alati läbi turu, et näha seda ilusat tüdrukut, kes müüs lilli. Kuu aja pärast oli ta tüdrukusse nii armunud, et otsustas temaga abielluda. Ta kutsus kokku oma nõuandjad ja andis teada plaanist pidada kuninglikud pulmad. Kogu lossirahvas oli väga õnnelik. Ka noor kuningas oli väga õnnelik, viimaks ometi paistis tema hinge igatsusele mingi lahendus. Kui ta aga mõtles, kuidas lilleneiut kosida, tärkas ta südames uus mure. Ta võiks keelitada neiut endaga abielluma, aga … Ta tahtis enda kõrvale mitte ainult kuningannat, vaid inimest, kes teda armastab. Kas lilleneiu suudaks kuninga kõrval kunagi unustada oma pärinemist lihtrahva seast? Kuninga mure üha kasvas. Ta ei söönud ega maganud. Paari päeva pärast tuli talle mõte: Ta sõidab turule kuldses tõllas, oma kuue parima hobusega. Rongkäigus mängiks orkester ning tõlla ees marsiks tema armee kõige toredam rügement kõige uhkemas paraadvormis, laitmatus rivis. Ta astuks tüdruku ette uhkes pidukuues, krooni ja kõigi aumärkidega. See avaldaks tüdrukule muljet. Aga… mulje pole sama, mis armastus. Kuningale tuli teine mõte. Ta kingib tüdrukule kuldse vankri ja hobused, sõdurirügemendi, orkestri, ehteid, raha ja maailma kauneimad kangad. Tüdruk oleks kindlasti tänulik. Aga… tänulikkus pole sama, mis armastus. Viimaks jäi kuningale vaid üks abinõu. Ta ei lähe lilleneiu juurde mitte kuningana, vaid püüab võita tüdruku armastust riietatuna kerjuseks või talupojaks. Juba järgmise päeva varahommikul hiilis kuningas lossi tagauksest välja ja läks turule. Tema, kes valitses kogu riiki, selle varandusi ja sõdureid, oli äkitselt ilma võimuta. Kui ta tahtis võita neiu südant, pidi ta andma neiule vabaduse öelda tema ettepanekule jah või ei. Mida peaks neiu talle vastama? Me ei tea seda. Seda vastust teab vaid lilleneiu üksi. Aga me teame, kuidas, peaks lilleneiu vastama. Ta peaks seda tegema ausalt. See ei ole muinasjutt, vaid mõistulugu tõeliselt aset leidnud sündmusest, mille kangelased viibivad täna õhtul siin. Selle loo lilleneiu oled sina. Sa võid aimata, kes on selle loo kuningas. Kõigeväeline Jumal, valgus valgusest, taeva ja maa Looja, kõigi nähtavate ja nähtamatute asjade valitseja on kiindunud sinusse ja tahab sulle avaldada armastust. Tema, kes võiks ilmuda su ette väes ja aus, saatjaks inglid võimsate häälte ja helkivate mõõkadega, sünnib tänasel ööl meie keskele armetu ja abituna, sest … vägev mulje pole sama, mis armastus. Tema, kes võiks täita sinu salajasemadki igatsused, soovid ja vajadused, tuleb su juurde tühjade kätega, sest … tänulikkus pole sama, mis armastus. Jeesuses Kristuses avaldab Jumal sulle oma armastust. Sul pole talle pakkuda midagi peale iseenda, oma südame. Ta ei taha valitseda sinu üle, ta valitseb niigi kõige üle. Ta igatseb, et sinu ja tema elu saaks üheks. Täna tuleb Kuningas sinu juurde. Tema, kelle läbi on loodud kogu maailm, ei arvanud osaks olla Jumalaga võrdne, vaid sünnib lapsena, et võiksime vastu võtta Tema armastuse ning pärida igavese elu. Illimar Toomet koguduseõpetaja |
Archives
December 2020
Categories
All
|
RSS Feed
