Jutlus jõuluõhtul AD 2012

Jeesuse sündimine jõuluööl on suur saladus - müsteerium, mida ei ole võimalik haarata inimliku mõistusega. Kuidas siis?
Meil on mingi ettekujutus sellest, kes on inimene - ehkki me mõnikord ei mõista iseennastki, ammugi mõnda teist inimest.
Meil on mingi ettekujutus sellest, kes on Jumal - isegi siis, kui peame tunnistama, et ta on kaugelt suurem, vägevam ja võimsam kui me oskame ette kujutada.
Mingil kujul on meil arusaam, et sõna “inimene” ja sõna “Jumal” tähistavad põhimõtteliselt erinevaid osi tegelikkusest.
Ja siis sünnib jõuluööl Jeesus, kes on täielikult inimene ja täielikult Jumal. Jumala Poja sündimine asetab mõlemad sõnad täiesti uude valgusesse, pannes küsima: kes siis on inimene ja kes on Jumal?
Üks peamine asi, mida me koolis - ja elus üldiselt - õpime, ei ole mitte konkreetsed reeglid, vaid reeglipärasus. Tähed moodustavad tähendusega sõna üksnes kindlas järjekorras. Sõnad moodustavad arusaadava lause ainult kindlas järjekorras. Loomulikult võib mõnikord tähti või sõnu reastada teistmoodi, saades tulemuseks teise või isegi risti vastupidise tähendusega sõna või lause. Aga isegi taoline ümberrivistamine allub kindlatele reeglitele.
Ka muusika on üks taolisi valdkondi, kus reegleid arvestamata on võimatu ennast väljendada. Ma võin vajutada klaveri suvalistele klahvidele, aga tulemus on täiesti arusaamatu ning leebelt öeldes ebameeldiv. Alles siis, kui helides saab aimatavaks meloodia ja rütm, võibolla isegi harmoonia, saavad helid kõnekaks – andes edasi mingi sõnumi.
Muusika on see sõna, millega võib selgitada Jumala inimeseks saamise saladust. Kõik pattulangenud inimkonna sugupõlved on piltlikult öeldes klaverit tagunud, püüdnud leida meloodiat, rütmi, harmooniat - püüdnud meeleheitlikult leida mõtet ja tähendust olnule, olevale ja tulevale - aga tulemuseta! Vaid helid on muutunud valjemaks, kakofoonia veelgi kõrvulõikavamaks.
Ning jõuluööl see järsku kõlab - meloodia, rütm, harmoonia! See ei pane helisema üksnes inglite hääli. Ei, see on muusika, mis paneb kogu loodu hõiskama! Selles saab elu viimaks tähenduse. See annab mõtte ja sihi meie igatsustele ja püüdlustele! Kes iganes on midagi sellest meloodiast enne jõuluööd suutnud aimata, on ette aimanud seda muusikat, mis kõlas jõuluööl - nii nagu kuulsime prohvetite ettekuulutusi Kristuse sündimisest.
Kus need imelised helid nüüd siis on? Kuhu need kadusid? Miks inglid vaikivad? Miks mu elu on selline, nagu ta on? Kust ma leian abi?
Vastuse leiame jõuluevangeeliumist.
Ja sündis, kui inglid olid nende juurest ära läinud taevasse, et karjased ütlesid üksteisele: „Läki nüüd Petlemma, et näha saada seda, mis on sündinud, mis Issand on teatanud meile!” Ja nad läksid rutates ja leidsid Maarja ja Joosepi ja lapsukese, kes magas sõimes. (Lk 2:15-16)
Vastus kõlab: “Nad leidsid lapsukese, kes magas sõimes.”
Mitte sätendav valgus pimedas öös, mitte kooride võrratu kõla, vaid laps Jeesus on see, kelles elu leiab tähenduse ja mõtte.
Ta on ikka veel leitav - Tema kirikus, mille Ta rajas. Tema koguduse keskel, kes koguneb jumalateenistusele Tema sõna kuulama, Teda paluma, osa saama Tema ihu ja vere sakramendist. Jumal tuli selleks, et me kohtuksime Temaga, nii nagu karjased tulid ja otsisid Ta üles. “Läki nüüd …, et näha saada seda, mis on sündinud.” Ja nad läksid rutates...