|
Võimust ja vaimust, valitsemisest ja teenimisest leidub Pühakirjas erinevaid kohti. Tõstan neist esile kaks. Pauluse kirjast roomlastele (13:1-10): “Iga hing alistugu valitsemas olevaile võimudele, sest ei ole võimu, mis ei oleks Jumala käest, olemasolevad on aga Jumala seatud. Nõnda siis, kes paneb vastu võimule, paneb vastu Jumala antud korraldusele, vastupanijad aga tõmbavad enese peale nuhtluse. Ülemused ei ole ju hirmuks headele tegudele, vaid kurjadele. Kui sa aga ei taha tunda hirmu võimu ees, siis tee head, ja sa saad tema käest kiitust, sest ta on Jumala teener sinu heaks. Kui sa aga teed kurja, siis tunne hirmu, sest ta ei kanna mõõka asjata, ta on ju Jumala teener, kättemaksja nuhtluseks sellele, kes teeb kurja. Niisiis on alistumine vajalik, seda mitte ainult nuhtluse, vaid ka südametunnistuse pärast. Seepärast te maksate ka makse. Nemad on ju Jumala ametnikud, kes just sellega pidevalt tegelevad. Täitke kõigi vastu oma kohustused: maksu, kellele maksu; tolliraha, kellele tolliraha; kartust, kellele kartust; au, kellele au! Ärgu olgu teil ühtki muud võlga kellegi vastu kui ainult võlg üksteist armastada; sest kes armastab teist, on Seaduse täitnud. Sest käsk: „Sa ei tohi rikkuda abielu, sa ei tohi tappa, sa ei tohi varastada, sa ei tohi himustada”, ja mis tahes muu käsk on kokku võetud selles sõnas: „Armasta oma ligimest nagu iseennast!” Armastus ei tee ligimesele kurja. Nii on armastus Seaduse täitmine.” Markuse evangeeliumist (10:42-45): “Ja Sebedeuse pojad Jaakobus ja Johannes astusid Jeesuse juurde ja ütlesid talle: „Õpetaja, me tahame, et sa meile teeksid, mida me iganes palume.” Jeesus küsis: „Mida te tahate, et ma teile teeksin?” Nemad ütlesid talle: „Luba meile, et me istuksime sinu kirkuses üks sinu paremal ja teine sinu pahemal käel!” Jeesus ütles neile: „Teie ei tea, mida te palute. Kas te võite juua karikast, mida mina joon, või saada ristitud selle ristimisega, millega mind ristitakse?” Nemad ütlesid talle: „Võime küll!” Jeesus aga ütles neile: „Küllap te joote karikast, millest mina joon, ja teid ristitakse ristimisega, millega mind ristitakse, kuid istumist mu paremal või pahemal käel ei ole minu anda, vaid see antakse neile, kellele see on valmistatud.” Ja kui need kümme sellest kuulsid, said nad pahaseks Jaakobuse ja Johannese peale. Ja Jeesus kutsus nad enese juurde ja ütles neile: „Te teate, et need, keda peetakse rahvaste valitsejateks, peremehetsevad nende üle ja nende suured meelevallatsevad nende kallal. Nõnda ärgu olgu teie seas, vaid kes iganes teie seas tahab saada suureks, olgu teie teenija, ning kes iganes teie seas tahab olla esimene, olgu kõigi sulane, sest ka Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest! Lõik Pauluse kirjast, kus ta räägib kuuletumisest maistele valitsejatele jätkub armastuse käsuga. Ei, Paulus ei vaheta teemat. Ta räägib ühest ja samast, ainult teisest aspektist. Maine riik ilma ühiskonda kokku liitva ja hingestava armastuseta on bürokraatlik põrgu, mille mõõduks ongi vaid mõõk ja maksud.
Kui küsida laulusõnadega, mis värvi on armastus, siis tuleb vastata, et lisaks emotsioonidele on värve veel. Armastus on ka tahte otsus, pühendumine ja eneseohverdus. Armastuse ülevasse spektrisse kuuluvad ka voorused. Kiriku õpetus eristab seitset põhilist voorust, neli inimlikku ja kolm jumalikku. Meie ülesanne nii inimesena kui kodanikuna on arendada endas inimlikke voorusi: tarkust, mõõdukust, kindlameelsust, õiglust. Ning elada puhast ja kõlblat elu, et Jumala abiga võiks meis aset leida ka usk, lootus ja armastus. Nagu mõistate, on armastus seega nõudlikkus iseenda suhtes. Kui ootame oma valitsejatelt selget arusaamist, siis ei tohiks me ka oma isiklikes asjades anduda enesepettusele. Kui ootame valitsejatelt otsusekindlust, siis peaksime seda nõudma ka iseendalt ega ootama, et keegi teine võtaks lõpuks midagi ette. Ühiskonda tervendab ja hoiab tervena väärikus vastastikustes suhetes ning ausus. Me peaksime seda meeles pidama ajal, kui vastastikku siltide kleepimine on saanud üldiseks. Kui paar Jeesuse järgijat paluvad väärikaid kohti Tema tulevases kuningriigis – meie oludes tähendaks see esimesi kohti valimisnimekirjades – on teised pahased. Me ei teagi, kas sellepärast, et keegi julges midagi taolist küsida või sellepärast, et nad ise ette ei jõudnud. Jeesus vastab aga kõigile ühtmoodi: “Kes iganes teie seas tahab saada suureks, olgu teie teenija, ning kes iganes teie seas tahab olla esimene, olgu kõigi sulane, sest ka Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest!” See on inimeseks olemise viis – eeskujuks nii ülemale kui alamale –, mis ei taotle isiklikku kasu, vaid ühist hüve. Selles teostub armastus, millesse juhatavad meid voorused. Kui Issand ei ehita koda, Misjonär Kaarlo Hirvilammi, kes töötas 50 aastat tagasi Tansaanias, Aafrikas, räägib oma mälestusteraamatus, kuidas ristimiskoolis maailma loomisest rääkides küsis ta: “Kelle päralt on see kõik, taevas ja maa ja kõik, mis seal on? Kust on need saanud alguse?”
Üks naine, kes oli alles lühikest aega ristimiskoolis käinud, vastas: “Kas sa ei tea, kes on kõige suurem? See on meie sultan Melele! Melele on loonud taeva ja maa, inimesed ja lehmad ja kõik. Ja on kasvatanud rohu lehmade söödaks. Kui sultan Melele ütleb sõna, siis ütleb isegi taevas: Nõnda saagu!” Ega teisiti saagi järeldada lihtne ja hariduseta inimene. Kui lähenes vihmaperiood, oli hõimupealik - kelle esiisa oli kunagi araablastest orjakauplejatelt saanud tiitli “sultan” - see, kes andis nõidadele korralduse toimetada vajalikud rituaalid. Samaks ülesandeks kutsus ta nõiad vihmaperioodi lõpul. Või siis, kui kimbutasid kiskjad või haigused. Sultan andis käsu, nõiad tegid oma talitused, ja ennäe: hakkaski vihmasadu. Või lõppes, vastavalt sellele, kuidas sultan oli käskinud. Ma kardan, et paljud meie aja inimesed ei ole sellest harimata Aafrika naisest paremad, arvates, et kui vaid meie valitsejad ütleksid sõna, paraneksid asfaldiaugud, täituksid pensionifondid ja edeneks majandus. See, mis meid selle aafriklannaga ühendab, on suutmatus näha, et me elame Jumala loodud maailmas. Loomulikult tuleb meil ja meie valitsejatel teha kõik, et elujärg oleks parem, aga kui me seejuures ei arvesta Jumalaga, siis pole kasu ka parimatest kavadest ega ka tegudest. Nagu ütleb laulik: “Kui Issand ei ehita koda, tühja vaeva näevad siis ehitajad temaga. Kui Issand ei hoia linna, siis valvab valvur ilmaaegu.” Äsja lõppenud olümpiamängud on võibolla toonud meelde vana ütluse: “Terves kehas terve vaim.” Seda on tõlgendatud kui üleskutset seista oma ihutervise eest. Aga pangem tähele, siin räägitakse mitte ainult ihust, vaid ka vaimust. See Rooma poeedi Iuvenalise lause on tegelikult pikem: Orandum est ut sit mens sana in corpore sano. Ehk: tuleb palvetada, et terves kehas oleks terve vaim. See on ka lahendus, mis aitab meie rahvast ja kultuuri, meie ühiskonda edasi. Me elame Jumala loodud maailmas ning meil tuleb palvetada, et Tema hoiaks meid õnnetuste ja hädade eest ning annaks õnnistuse meie tööle. Siis ei näe ehitajad tühja vaeva ega valva valvur ilmaaegu. |
Archives
December 2020
Categories
All
|
RSS Feed
