Tunnustuse pälvib inimene enamasti siis, kui ta on n-ö kellekski saanud või midagi saavutanud. Kui uhke vanem esitleks oma vastsündinud last tulevase riigijuhina, siis me vist vastu ei vaidleks. See, et vanem oma lapse üle uhkust tunneb, on enesestmõistetav. Miks mitte koos temaga rõõmustada ja tulevikult parimat oodata. Eks aeg näitab, mis saab.
Jeesuse, jumalapoja sünniga kaasnes nii imelikke asjaolusid, et vaevalt oleksid Maarja ja Joosep julgenud välja öelda, kes vastsündinu õieti on ja mis temast kord saab. Maarja neitsilik – ilma mehega ühte heitmata – lapseootele jäämine ning pärast sündimist karjaste saabumine, kes väitsid end olevat näinud tervet hulka ingleid, taevalikke olendeid… Peagi järgnesid karjastele Idamaa targad eripäraste kingitustega ja jutustustega taevastest märkidest. (Kel soovi, saab Jeesuse sündimisest lugeda Piiblist Matteuse 1. või Luuka 2. või Johannese evangeeliumi 1. peatükist, samade märksõnadega leiab need piiblikohad ka internetist.) Isegi kui Maarja ja Joosep oleksid kõhelnud, siis meie saame neid märke tagantjärgi hinnates öelda, et jõuluööl sündis – suure algustähega – Valitseja, kuningate Kuningas ja isandate Isand. Ta mitte ei saanud selleks kunagi tulevikus, inimesena suureks kasvades ja maistest vanematest iseseisvudes. Ta oli seda juba sündides, isegi enne sündi, ning veel enam – igavesti. Mitte ainult nende üle, kes teda kuulda võtsid ja temasse uskusid, vaid kõige ja kõigi üle. Valitseja mitte pelgalt inimlikus mõttes, vaid sellepärast, et ta on Jumal. Päris paljudel inimestel on Jumalast mingi arusaam. Sageli kasutatakse temast rääkides kaudseid väljendeid, näiteks “keegi” ja “kusagil”. Omal moel on see väga õige kirjeldus, sest püüda inimlikus keeles kirjeldada jumalikku on sama hea, kui püüda maiste mõistetega haarata taevast. Erinevus on lihtsalt mõõtmatu. Jeesuse sündimise jõuluööl teeb eriliseks see, et inimliku ja jumaliku, maise ja taevase piir on sellega kadunud. Jumal on saanud inimeseks, taevas on tulnud maa peale, igavik on astunud kaduvikku. Igavene taevane Jumal sellega ei muutu, aga maine kaduv inimene küll. Nüüd me ei saa enam öelda, et ta on “kusagil” või “keegi”. Tema sünnipaik Petlemm on Märjamaast 3110 kilomeetri kaugusel. Tal on nimi – Jeesus. 1. Evangeelium on hea sõnum Jumala tegudest
Jumala Poja Jeesuse Kristuse maisest elust kirjutatakse kõige otsesemalt neljas evangeeliumis, Piiblis Uue Testamendi alguses. Iga evangeelium kirjeldab Teda erinevast vaatevinklist. Me leiame kõigist neljast evangeeliumist ühtviisi kirjelduse Jeesuse hukkamisest ja surnuist ülestõusmisest. Aga Tema sündimine on igas evangeeliumis kirjeldatud üsna erinevalt. Esiteks võib nimetada püha Markuse evangeeliumi, mis jõuludest räägigi, vaid alustab ilma pikema sissejuhatuseta kirjeldusega meheeas Jeesuse avaliku tegevusega. Üsna napilt – tundub, et nagu läbi Jeesuse kasuisa Joosepi silmade läbi – kirjeldab Issanda sündi püha Matteuse evangeeliumi algus. Kõige tuntum on täna kuuldud püha Luuka kirjeldus – mis paistab otseselt tuginevat Jeesuse ema Neitsi Maarja mälestustele – sellesse kuuluvad rahvaloendus, loomasõim lapse voodina, inglid ja karjased. Püha Johannese rõõmusõnum aga haarab endasse otseselt igavikulise perspektiivi – Jumal Poeg on Sõna, mille Jumal Isa ütleb. Kus ja millal? Ülalpool aega ja ülalpool ruumi, st enne ega väljaspool, vaid kõikjal ja alati. Selle Sõna, Jeesuse, läbi on kogu loodu saanud olemise ja elu. Püha Johannes ütleb: Kõik on tekkinud Tema läbi ja ilma Temata ei ole tekkinud midagi. Mis on tekkinud Tema kaudu, oli elu, ja elu oli inimeste valgus. ... Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel, ja me nägime Tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirkust, täis armu ja tõde. Kõige otsesemalt viitavad jõulusündmusele sõnad “ja Sõna sai lihaks”, ent kui sügav ja paljusid erinevaid tasandeid see endas sisaldab! Püha Johannese vaatenurk oleks otsekui ülemistest sfääridest, ulatudes igavikust ajani. Osalisteks selles suures sündmuses pole ainult Maarja, Joosep või karjased, vaid kogu inimkond ning veel enamgi – kogu loodu. Pühakirjast leiame me neli evangeeliumi. Aga nendega evangeeliumide arv ei piirdu. Kogu Kristuse kiriku töö on rahu- ja rõõmusõnumi, evangeeliumi kuulutamine maailmale. Kirikus tuleb Kristus sakramentides meie juurde, kõneleb meiega oma sõnas ja kuuleb meie palveid. Evangeelium ei ole pelgalt jutustus muistsetest sündmustest, vaid tunnistus Jumala tegutsemisest meie ajas, meie maailmas ... ja meie elus. 2. Igaühel meist tuleks kirjutada oma evangeelium Piltlikult öeldes tuleks siis Igaühel meist kirjutada ka oma evangeelium, kus ka meil on oma koht ja roll. Kus ja millal siis veel, kui mitte siin ja praegu, jõuluõhtul sellega alustada! Kuulen juba vastuväiteid. Jõulude eel on niigi kiire olnud. Kõik need toidud ja kingid ja peod ja päkapikusussid, lisaks on enne aastavahetust töö juures kohutavalt kiire olnud. Niigi pole jõudnud teha kõiki asju, mida oleks pidanud, kas nüüd tuleb midagi veel teha? Kas isegi nüüd ei anta hingamist, vaid pannakse veel üks koorem õlule? Ning kui palju see aega võtab? Vastan neile küsimustele. Esiteks ei ole evangeeliumi keskmes sugugi see, kas meie peame midagi veel tegema, kas olema veel paremad, veel hoolivamad, veel tublimad. Evangeeliumi keskmes on Jumala teod inimese heaks. Seega, oma evangeeliumi kirjutamine algab Jumala tegude märkamisest. Teiseks – kui kaua see aega võtab? Päris kaua – terve elu. Aga võibolla on see isegi liiga lühike aeg. Pahatihti elatakse ju otsekui elamata, unistades eesolevast ilusamast ja paremast ajast ning arvatakse, et praeguse aja kitsikus on mingi eksitus. Otsekui kellegi teise elu, mida meie peame elama. Aga ei, see ongi meie elu, koos kõigi raskuste ja muredega. Meie oma elu. Meie päris elu. Muidu poleks Jeesus sündinud armetus laudas, “sest nende jaoks ei olnud majas kohta”. Rõõmusõnum Jumala armastusest ei oota meie elu päikselisemaid päevi, vaid tuleb valgustama meie ööd. 3. Millised on Jumala head teod minu elus? Nagu eelnevalt ütlesin, on evangeeliumi keskmes mitte meie, vaid Jumala teod. Ütlen paar pidepunkti, mis aitaks meil kokku panna “oma evangeeliumi”. Meile on sündinud Päästja. Selleks, et “päästa”, peaks olema mingi probleem. Aga kui mul pole mingit probleemi? Või vähemalt sellist, kus keegi kõrvaline saaks midagi muuta? Küllap peame nõustuma väitega, et inimestena on meil kalduvus uskuda enda kohta asju, mis meile meeldivad. Oma puudustest või nõrkustest saame me teada pigem teiste inimeste käest – ning enamasti ei ole see siis midagi meeldivat. Pahatihti võime märgata ka seda, et meie eksimused rikuvad, ja mõnikord pöördumatult, suhteid teiste inimestega. Jumal annab meile teada, et meil on veel suurem probleem – oma eluviisidega ei riku me mitte ainult oma inimsuhteid, vaid me oleme lahti öelnud oma Loojast, Temast, kes on andnud ja annab meile jätkuvalt elu ja kõik muu vajaliku. Kui see tõesti nii on, siis on meil tõsine probleem. Siis me vajame tõesti Päästjat. Ning selles hädas saab üksnes Jumal meid aidata. Kuidas me võime “teada”, et jõululaps on meie Päästja? Me arvame, et “teame” asju, mida saab silmaga näha või käega katsuda, st meeltega tajuda. Kui miski jääb meie silmapiirillt välja, võime usaldada teiste inimeste ütlusi, Kuid seegi põhineb eeldusel, et põhimõtteliselt on võimalik oma silmaga veenduda, et Antarktika on olemas ja maakera on ümmargune. Aga kuidas saab “teada” asju, mis on väljaspool aega ja ruumi? Kuidas me võime teada, et jõuluööl sündinud Jeesus-laps on tõeline Jumal ja tõeline inimene? Kuidas me võime teada, et Jumal armastab inimesi? Kuidas ma võin teada, et Jumal armastab ka mind? On asju, mida saab “teada” üksnes uskudes, lootes ja armastades. Usu, lootuse ja armastuse ulatumine väljapoole meeltega tajutavat ei ole mitte puudus, vaid võimalus. Me ulatume kõrgemale ja kaugemale sellest, mida pelgalt inimliku jõu ja mõistusega suudame haarata. Usu, lootuse ja armastusega suudame haarata isegi seda inimlikult ületamatut vastuolu, et Jumal armastab meid isegi siis, kui oleme Tema vastu eksinud, Talle selja pööranud, Temast taganenud. Nõnda võime teada, et me vajame päästet ning et meile on sündinud Päästja. Jumal armastab meid Teiseks – väga oluline osa meie isiklikust jõuluevangeelumist – Jumal avaldab meile armastust. Ettekujutus armastusest kui ülevatest tunnetest on poolik. Armunud noored seda ei mõista ning seda ei peakski neile ette heitma, aga aastakümneid koos olnud paarid võivad kinnitada: armastus tähendab muuhulgas ka tundeid. Mitte ainult tundeid, vaid muuhulgas ka tundeid. Armastus algab tahtest ennast anda. Kui lapsevanem ootab kasvõi hommikuni hiljaks küla peale jäänud last, siis ei ole sel eriti kokkupuudet ülevate tunnetega, aga see on armastus. Ka Jumal, kes paradiisiaias hüüab Temast taganenud inimesele: Kus sa oled? – otsib meid ikka veel. Ta on ärkvel läbi öö. Veel enam, Ta saadab sellesse pimedusse oma Poja, et meid leida. Kui elukaaslane on väsinud ootamisest, aga ikka veel loodab, et ükskord saab sõlmitud abielu ning kõik pereliikmed saavad ühise perekonnanime, siis ei ole ametnikega suhtlemisel, taotluste vormistamisel, allkirjade andmisel, isikuttõendavate dokumentide, juhiloa vahetamisel ja kõikide vajalike lepingute muutmisel otsest kokkupuudet ülevate tunnetega, pigem on see väsitav bürokraatia, aga see on armastus. Ka Jumal ootab ikka veel, et isegi kui oleme Tema Nime salanud, et ükskord võiksime kuuluda jälle ühte perekonda. Selleks Ta saadab oma Poja, kelles me saame Temaga jälle ühise perekonnanime. Kui teismeline nooruk – räägin siin omaenda noorpõlvest – on lõhkunud koolimaja klaasist kasvuhoone ning vanemad peavad kandma sellega kaasneva häbi väikelinna kaaskodanike ees ning hüvitama tekitatud kahju, siis ei ole sel eriti kokkupuudet ülevate tunnetega, vastupidi, valus on, aga see on armastus. Kui Jumala Poeg sünnib inimesena, siis selleks, et võtta enda peale meie süütegude häbi ja karistus, ning hüvitada meie tekitatud kahju. Armastus algab tahtest. Igal abielupaaril on aegajalt keerulisemaid aegu, kus tunded on segased ja meeleolud kõikuvad. Ka vanemate ja laste suhetes on paremaid ja keerulisemaid aegu. Ometigi – kui mehel ja naisel, vanemal ja lapsel, on tahet, on võimalik kõigist raskustest üle saada. Kõigist raskustest üle saada. Kui Jumala Poeg sünnib inimesena, siis selleks, et Jumalana öelda inimesele: ma armastan sind. Täna õhtul ütleb Jumal sulle: mina tahan. Kas sina tahad ka? |
Archives
December 2020
Categories
All
|