Taevase ja maise piir on kadunud

Tunnustuse pälvib inimene enamasti siis, kui ta on n-ö kellekski saanud või midagi saavutanud. Kui uhke vanem esitleks oma vastsündinud last tulevase riigijuhina, siis me vist vastu ei vaidleks. See, et vanem oma lapse üle uhkust tunneb, on enesestmõistetav. Miks mitte koos temaga rõõmustada ja tulevikult parimat oodata. Eks aeg näitab, mis saab.

Jeesuse, jumalapoja sünniga kaasnes nii imelikke asjaolusid, et vaevalt oleksid Maarja ja Joosep julgenud välja öelda, kes vastsündinu õieti on ja mis temast kord saab. Maarja neitsilik – ilma mehega ühte heitmata – lapseootele jäämine ning pärast sündimist karjaste saabumine, kes väitsid end olevat näinud tervet hulka ingleid, taevalikke olendeid… Peagi järgnesid karjastele Idamaa targad eripäraste kingitustega ja jutustustega taevastest märkidest. (Kel soovi, saab Jeesuse sündimisest lugeda Piiblist Matteuse 1. või Luuka 2. või Johannese evangeeliumi 1. peatükist, samade märksõnadega leiab need piiblikohad ka internetist.)

Isegi kui Maarja ja Joosep oleksid kõhelnud, siis meie saame neid märke tagantjärgi hinnates öelda, et jõuluööl sündis – suure algustähega – Valitseja, kuningate Kuningas ja isandate Isand.

Ta mitte ei saanud selleks kunagi tulevikus, inimesena suureks kasvades ja maistest vanematest iseseisvudes. Ta oli seda juba sündides, isegi enne sündi, ning veel enam – igavesti. Mitte ainult nende üle, kes teda kuulda võtsid ja temasse uskusid, vaid kõige ja kõigi üle. Valitseja mitte pelgalt inimlikus mõttes, vaid sellepärast, et ta on Jumal.

Päris paljudel inimestel on Jumalast mingi arusaam. Sageli kasutatakse temast rääkides kaudseid väljendeid, näiteks “keegi” ja “kusagil”. Omal moel on see väga õige kirjeldus, sest püüda inimlikus keeles kirjeldada jumalikku on sama hea, kui püüda maiste mõistetega haarata taevast. Erinevus on lihtsalt mõõtmatu.

Jeesuse sündimise jõuluööl teeb eriliseks see, et inimliku ja jumaliku, maise ja taevase piir on sellega kadunud. Jumal on saanud inimeseks, taevas on tulnud maa peale, igavik on astunud kaduvikku. Igavene taevane Jumal sellega ei muutu, aga maine kaduv inimene küll.

Nüüd me ei saa enam öelda, et ta on “kusagil” või “keegi”. Tema sünnipaik Petlemm on Märjamaast 3110 kilomeetri kaugusel. Tal on nimi – Jeesus.