Palmipuudepüha

Kuningriiki pakuti Jeesusele mitmel korral. Esmalt tegi seda kurat, pärast Jeesuse 40-päevast paastumist kõrbes. Siis 5000 meest, keda Ta mõne leiva ja kalaga oli imeliselt toitnud. Kolmandal korral siis, kui Ta sisenes Jeruusalemma ning Ta toetajad võtsid Teda vastu kuninglike auavaldustega. Palmiokste lehvitamisest sel puhul on saanud nime tänane palmipuudepüha. Ja siis veel, Tema kannatuse viimasel päeval.
Säh sulle kuningriiki, ütlesid juudid, kes Ta Pilaatuse ette surmamõistmiseks tirisid.
Säh sulle kuningriiki, ütles Heroodes, kes riietas Ta pilkeks purpurrüüsse.
Säh sulle kuningriiki, ütlesid sõdurid, kes surusid Ta pähe okaskrooni.
Säh sulle kuningriiki, ütles Pilaatus, kes lasi Tema ristile naelutada tahvli, millele oli kirjutatud: Jeesus Naatsaretlane, juutide kuningas.
Otsekui kuningaks saamine oleks suurim asi, mida üks inimene selles elus võib saavutada.
Jeesus ongi tõeline Kuningas. Aga Ta on Kuningas, kelle kuningriik ei ole sellest maailmast. Olles võitnud surma, on “Jumal tõstnud Ta kõrgemaks kõrgest ja annetanud Talle selle nime, mis on üle iga nime, et Jeesuse nimes nõtkuks iga põlv nii taevas kui maa peal kui maa all, ja et iga keel tunnistaks: Jeesus Kristus on Issand – Jumala Isa kirkuseks.”
Ta ei tulnud siia otsima kuninglikku au. Vastupidi, Ta “ei arvanud osaks olla Jumalaga võrdne, vaid loobus iseenese olust, võttes orja kuju, saades inimese sarnaseks”. Selleks, et meie saaksime endale kuningriigi. Mitte maise, vaid taevase. Kuningas võttis orja kuju, et meie, orjad, võiksime endisse mahutada Tema kuninglikkuse.
Kirikuisa Gregorios Nyssast ütleb: Jumal loobus iseenese olust, et inimloomus saaks teda endasse mahutada. Teisalt aga tehakse uueks see, mis on inimlik, kui see põimitakse ühte jumalikkusega.

Illimar Toomet
koguduseõpetaja