Jutlus nelipühal AD 2012

Püha Vaim on Kolmainu Jumala isik. Mitte Jumala vägi või pingutus, vaid isik. Ta tegutseb alati ja ainult koos Isa ja Pojaga. Me leiame selle kohta näite juba Piibli loomisloost. Jumal lõi maailma oma Sõna, see on Poja läbi. Ning juba päris Piibli alguses räägitakse vahetult pärast taeva ja maa loomist Vaimust, kes "hõljus vete kohal". Ta on Vaim, kes tunnistab Pojast, kes on "üks Isaga". Püha Vaim on Kolmainu Jumala isik.

Püha Vaim tegutseb nähtamatult ja nähtavalt. Nähtamatu on Tema töö siis, kui Ta uurib läbi kõik asjad (1Kr 2:10), ka inimese hinge sügavamad sopid (1Aj 28:9). Nõnda tunneb Looja Jumal meid paremini, kui me ise. Saladuslikul viisil äratab Vaim meis usu Jumalasse. Ning see saab nähtavaks, pannes jüngrid valjul häälel tunnistama. Usk ei ole ega saagi olla vaid inimese ja Jumala üksnes omavaheline asi.

Nelipüha on lõikuspüha. Juutidel tähistas see nisulõikuse lõppu ja odralõikuse algust. Kristlastele tähendab see Jumala Vaimu viljade avalikuks saamist. Püha Paulus kirjeldab seda nõnda:Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus, enesevalitsus. (Gl 5:22j) Pangem tähele, sõna "vili" on ainsuses. Need võrratud voorused on üks ja terviklik Vaimu vili. Sest ei saa olla armastust, lahkust ja headust lahus rahu, pika meele, tasaduse ja enesevalitsuseta. Armastus ja rõõm paneb Jeesuse jüngreid nelipühal valjul häälel rääkima Jumala saladustest, kiitma ja ülistama. Selle nähtavaks tunnistuseks saavad tuhanded pöördunud, kes sel päeval lasevad end ristida ning hakkavad uskuma Jeesusesse.

Kahjuks aetakse mõnikord segi Vaimu vili ja armuannid. Viimaseid kirjeldab püha Paulus nõnda: Armuandides on küll erinevusi, aga Vaim on seesama, ja teenimisviisides on erinevusi, aga Issand on seesama, ja väeavaldustes on erinevusi, aga Jumal on seesama, kes teeb kõike kõikides. Aga igaühele antakse Vaimu avaldus ühiseks kasuks. Nii antakse ühele Vaimu kaudu tarkusesõna, teisele aga tunnetusesõna sellesama Vaimu poolt; ühele usku sessamas Vaimus, teisele aga tervendamise armuande ikka samas Vaimus; ühele väge imetegudeks, teisele prohvetlikku kuulutamist, kolmandale võimet eristada vaime; ühele mitmesuguseid võõraid keeli, teisele aga keelte tõlgendamist. Aga kõike seda teeb üks ja sama Vaim, jagades igaühele eriosa, nõnda nagu Tema tahab. (1Kr 12:4-11) Nagu näeme, antakse armuande jaokaupa, igaühele mõõdu järgi. Armuandide puhul pole  tegemist jumaliku märgi või tunnustusega, ammugi mitte palgaga inimesele tema tõsise ja siira usu eest, tegemist on hoopis Jumala antava ülesandega. Kaugeltki mitte selleks, et keegi saaks enda kaudu toimuvate imedega hoobelda, vaid selleks, et ehitada üles Kristuse kogudust. Armuand on teenimisülesanne, mille kaudu Jumal ühe kristlase kaudu tuleb teistele kristlastele nende vajakajäämistes appi. Apostel Paulus kutsub küll üles: Taotlege veel suuremaid armuande! (1Kr 12:31), jätkab siis aga veel ülevama tee osutamisega, milleks on armastus (1Kr 13). Seejuures tuleb kindlasti märkida, et tegemist on lõiguga tema kirjast, mis räägib koguduse kui Kristuse ihu terviku ülesehitamisest, mitte üksiku kristlase isiklikust usuelust.

Vaimu viljal ja Vaimu kaudu jagatavatel armuandidel on üks oluline erinevus. Vilja ootab Jumal kõigilt ühtviisi, armuannid jagab aga oma äranägemist mööda, vastavalt koguduse vajadustele. Vaim saab siin Kristuse ihu ülesehitajaks, ühendades erinevad liikmed koguduseks ning lastes üksikute liikmete teenimisülesannetel tulla ühiseks kasuks.

Miks valati Püha Vaim Jeesuse järgijate peale just nelipühal? Selleks tasub meenutada hiljutisi suuri pühi kirikukalendris. Ülestõusmispühal võitis Issand surma, tõustes ellu. Taevaminemispühal astus Ta maa pealt taevasse, istuma Jumala paremale käele, kõrgele üle iga valitsuse ja meelevalla ja väe ja ülemuse ning üle iga nime, mida nimetatakse mitte üksnes nüüdsel, vaid ka tulevasel ajastul (Ef 1:21-22). See tähendas Saatana väljaheitmist taevast. Püha Johannes kirjeldab seda nõnda: Nüüd on käes pääste ja vägi ning meie Jumala kuningriik ning Tema Kristuse meelevald, sest välja on heidetud meie vendade süüdistaja, kes süüdistab neid Jumala ees päeval ja ööl. … Häda maale ja merele, sest kurat on tulnud alla teie juurde; ta on suures raevus, teades, et tal on aega üürikeseks. (Ilm 12:10,12)

Kristus on astunud Isa paremale käele ning Saatan märatseb siin maa peal. Ka temal on oma "vaim", mille tegusid kirjeldab püha Paulus nõnda: hoorus, rüvedus, kõlvatus, ebajumalateenistus, nõidus, vaen, riid, kiivus, raevutsemine, isemeelsus, lõhed, lahknemised, kadetsemine, purjutamised, prassimised ja muu sarnane (Gl 5:19-21).  See on otsekui vastandmaailm eelnevalt kirjeldatud Püha Vaimu viljale. Kuidas suudaksime me ilma Jumala Vaimuta sellele vastu panna? Üksnes Tema saab meile kinkida vaimuliku selguse, et me head ja kurja eristades suudame hoida hea poole.

Jumala Vaimu väljavalamine tähistab lõpuaja saabumist. Seda kinnitab Jumal prohvet Joeli kaudu, öeldes: Ma valan oma Vaimu kõige liha peale. Siis teie pojad ja tütred hakkavad ennustama, teie vanemad uinuvad unenägusid nähes, teie noored mehed näevad nägemusi. Ja neil päevil valan ma oma Vaimu ka sulaste ja teenijate peale. Ma annan tunnustähti taevas ja maa peal, verd ja tuld ja suitsusambaid. Päike muutub pimedaks ja kuu vereks, enne kui tuleb Issanda päev, suur ja kardetav. (Jl 3:1-4) Vaimu väljavalamisele järgnevad tunnustähed, mis kuulutavad Issanda päeva saabumist. Aga selleski on meil lootust, sest prohvet Joel kinnitab: Igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, pääseb. (Jl 3:5)

Me elame Kristuse tagasituleku ootuses. Kõigi kannatuste ja kiusatuste keskel on Vaim see, kes täidab meie südamed rõõmsa lootuse ja ootusega: Tule, Issand, Jeesus! (Ilm 22:20)

Jutlus Märjamaa Maarja kirikus nelipühal, AD 2012