|
Tunnustuse pälvib inimene enamasti siis, kui ta on n-ö kellekski saanud või midagi saavutanud. Kui uhke vanem esitleks oma vastsündinud last tulevase riigijuhina, siis me vist vastu ei vaidleks. See, et vanem oma lapse üle uhkust tunneb, on enesestmõistetav. Miks mitte koos temaga rõõmustada ja tulevikult parimat oodata. Eks aeg näitab, mis saab.
Jeesuse, jumalapoja sünniga kaasnes nii imelikke asjaolusid, et vaevalt oleksid Maarja ja Joosep julgenud välja öelda, kes vastsündinu õieti on ja mis temast kord saab. Maarja neitsilik – ilma mehega ühte heitmata – lapseootele jäämine ning pärast sündimist karjaste saabumine, kes väitsid end olevat näinud tervet hulka ingleid, taevalikke olendeid… Peagi järgnesid karjastele Idamaa targad eripäraste kingitustega ja jutustustega taevastest märkidest. (Kel soovi, saab Jeesuse sündimisest lugeda Piiblist Matteuse 1. või Luuka 2. või Johannese evangeeliumi 1. peatükist, samade märksõnadega leiab need piiblikohad ka internetist.) Isegi kui Maarja ja Joosep oleksid kõhelnud, siis meie saame neid märke tagantjärgi hinnates öelda, et jõuluööl sündis – suure algustähega – Valitseja, kuningate Kuningas ja isandate Isand. Ta mitte ei saanud selleks kunagi tulevikus, inimesena suureks kasvades ja maistest vanematest iseseisvudes. Ta oli seda juba sündides, isegi enne sündi, ning veel enam – igavesti. Mitte ainult nende üle, kes teda kuulda võtsid ja temasse uskusid, vaid kõige ja kõigi üle. Valitseja mitte pelgalt inimlikus mõttes, vaid sellepärast, et ta on Jumal. Päris paljudel inimestel on Jumalast mingi arusaam. Sageli kasutatakse temast rääkides kaudseid väljendeid, näiteks “keegi” ja “kusagil”. Omal moel on see väga õige kirjeldus, sest püüda inimlikus keeles kirjeldada jumalikku on sama hea, kui püüda maiste mõistetega haarata taevast. Erinevus on lihtsalt mõõtmatu. Jeesuse sündimise jõuluööl teeb eriliseks see, et inimliku ja jumaliku, maise ja taevase piir on sellega kadunud. Jumal on saanud inimeseks, taevas on tulnud maa peale, igavik on astunud kaduvikku. Igavene taevane Jumal sellega ei muutu, aga maine kaduv inimene küll. Nüüd me ei saa enam öelda, et ta on “kusagil” või “keegi”. Tema sünnipaik Petlemm on Märjamaast 3110 kilomeetri kaugusel. Tal on nimi – Jeesus. Teie, vennad, olete kutsutud vabaduseks. Ärge ainult tehke vabadusest õigustust lihalikule loomusele, vaid teenige üksteist armastuses! Galaatlastele 5:13 Paljud sõnad on meie ajal omandanud varasemale vastandliku tähenduse. Nõnda ka vabadusega. Ei, vabadus ei ole see, et ma saan teha seda, mis mulle meeldib. Vabadus on see, et ma saan teha seda, milleks ma olen loodud. Ka labidaga on võimalik tagasi lõigata viljapuid ja oksakääridega pügada muru. Aga nii nagu igal tööriistal on oma otstarve ja kasutusviis, on ka meil inimestena loomises antud eesmärk.
Eesmärk, mille poole sirutudes suudame me kõige paremal viisil olla inimesed. Eesmärk, mis teeb meist Inimese, suure algustähega. Aga kuidas? Me oleme inimestena nii erinevad. Mehed-naised, vanad-noored, ülemad-alamad, lihttöölised ja tippteadlased. Mis on meid kõiki ühendav, meist kõigist kõrgem kutsumus. Inimestena oleme me loodud oma Looja näo järgi. Püha Johannes ütleb: Jumal on armastus. Sellepärast võin veendunult öelda: meie ülim kutsumus, mis on ühine kõikidele inimestele, on armastada. Veelkord tuleb meelde tuletada, et paljud sõnad on meie ajal omandanud varasemale vastandliku tähenduse. Nõnda ka armastusega. Ei, armastus ei ole see, et mul on hea olla, mõnus tunne, turvaline ja kindel olemine. Armastus tähendab valmisolekut anda endast kõik, et armastatul on hea ja mõnus olla, turvaline ja kindel olemine. Me oleme unustanud, et armastada tähendab eelkõige anda, ja mitte võtta. Me asetame täna Vabadussõja mälestussambale pärjad. Me ei tea täpselt, millised olid need inimesed, kelle nimed on kuldselt kivisse raiutud. Võibolla suri keegi neist puhtalt oma isekuse pärast. Aga see, et me nende mälestust meeles peame ning sellele kasvõi hetke oma elust pühendame, on märk sellest, et nende ohver ei ole asjatu. Ka meis võib tärgata armastus. Ka meie tahame anda ja mitte ainult võtta. Kui me 20. sajandi alguses võitlesime end vabaks, miks me ei teinud seda juba 100 aastat varem? Kui me 20. sajandi lõpus laulsime end vabaks, miks me ei teinud seda juba 200 aastat varem? Aga sellepärast, et vabadus ei ole meie käte vili ega eneseületuse vääramatu vili. Vabadus on Jumala and. Vabana saame me parimal viisil teostada seda, milleks Jumal on meid kutsunud. Üksikute inimestena, rahva ja riigina ja viimaks inimkonnana. Priius, kallis anne, taeva kingitus; kõigile toob õnne sinu valitsus; kus sind pole leida, seal on viletsus; meie poole heida kallis varandus! Ei küll pane tähel sind veel kõik maailm; veel on mitmel mehel süda sulle külm. Siiski pean mina väga kalliks sind, Sest et päästsid sina võõrast ikkest mind. Eesti vennad armsad, teil on priius käes, olgem vahvad, varmad seda pruukides; edasi oh jõudkem suure hoolega, vaimu priiust nõudkem kõige elu aal! Jeesuse surma ristil kirjeldavad kõik neli evangelisti. Jeesus ei ole omaste poolt täiesti hüljatud: kohal viibivad Ta ema Neitsi Maarja, tädi Maarja, Kloopa naine, Maarja Magdaleena ning üks Jeesuse jünger – arvatavasti on tegemist Johannesega. Kui nüüd Jeesus nägi risti kõrval seismas oma ema ja jüngrit, keda ta armastas, siis ta ütles emale: „Naine, vaata, see on su poeg!” Seejärel ütles ta oma jüngrile: „Vaata, see on su ema!” Ja selsamal tunnil võttis jünger ta enda juurde. (Jh 19:26–27) Jeesuse sõnades on nähtud erakordset hoolitsust oma ema eest, et see oma poja surres ei jääks ilma abita. Ometigi on püha Johannese edasi antud napil teatel hoopis sügavam sisu. Jeesuse surm ristil saabus väga kiiresti. Mõnel puhul piinles ristilöödu ristil päevi, enne kui ta suri. Jeesuse ristilöömise ja surma vahele jäävad loetud tunnid. Kiire surma põhjusena on nimetatud Tema varasemat suurt verekaotust, kui Teda piitsadega jõhkralt peksti. Ometigi ei ole Tema surm sündmus, kus isegi Jumal kaotab kontrolli toimuva üle. Jeesus on öelnud (rääkides endast kui Heast Karjasest, kes annab elu oma lammaste eest): „Isa armastab mind seepärast, et ma annan oma elu, et seda jälle tagasi võtta. Keegi ei võta seda minult, vaid mina ise annan selle omal tahtel. Minul on meelevald seda anda ja minul on meelevald seda jälle võtta.“ (Jh 10:17–18) Nii mõnelgi puhul on Jeesuse rahulikkus ja enesevalitsus ristil väljendunud ka kristlikus kunstis. Nii võivad Tema sõnad oma emale ja lemmikjüngrile osutuda mitte meeleheitlikuks püüdeks saabuvast kaosest veel mingit korda luua, vaid Tema teadlikuks tahteks. Tahteks, mis on suunatud tulevikku. See on midagi hoopis enamat, kui reisieelne muretsemine, kes võtab postkastist ajalehed, kes kastab lilled ja annab kassile süüa. See on midagi enamat ka murest, kuidas ema oma elupäevad õhtusse veeretab. Ei – Ta tahab, et Tema ema, uus Eeva, kõige elava Ema, saaks Emaks Tema jüngritele. Et Neitsi Maarja, kes on laitmatu ja püha, kelle kogu elu on antud Jumala teenistusse, kes kandis Jeesust inimeste juurde ja juhatas inimesi Jeesuse juurde, saaks vaimulikuks Emaks Tema jüngritele ja kogu Kirikule. Et nii nagu Tema, Jeesus, võttis inimese kuju oma emas, võtaks Tema ema abiga Jeesus kuju kõigis neis, kes Temasse usuvad. Kas see võib olla Maarja ülesanne? Jah, isegi püha Paulus, poissmees, teab, mida see tähendab, öeldes (Gl 4:19): „Mu lapsed, kelle pärast ma olen jälle lapsevaevas, kuni Kristus teie sees saab kuju!“ Kui seda sai ja tegi püha Paulus, kui palju enam siis on see võimalik Neitsi Maarjal! Nii nagu meie maine ema on parim meile võimalik ema, sest ta on andnud meile elu, nõnda on ka Neitsi Maarja, meie vaimuliku emaga. Tema kaudu on maailma sündinud Elu, tema vahendusel jõuab see elu ka meieni. Ärgem siis saagem oma vabal tahtel orbudeks. Nõnda näeme, et Neitsi Maarja on ka hiljem koos jüngritega „püsivalt ühel meelel“ palvetamas ka pärast Issanda taevasseminemist (vrd Ap 1:14). Pühakiri ei räägi meile Neitsi Maarja maise elu lõpust, ilmselt ei olegi see meie usule vältimatult vajalik. Kiriku pärimus aga tunnistab, et Neitsi Maarja uinus ümbritsetuna apostlitest ning pandi hauda. Kui mõni päev hiljem saabus hilinenult apostel Toomas, avati haud, et temagi saaks hüvasti jätta. Haud oli aga tühi. Nii on Kirik veendunud, et Neitsi Maarja võeti ihulikult taevasse. Ta on seal igavesti elav koos kõigi teiste pühadega. Nagu kõik Jumala pühad, armastab ta Jumalat üle kõige ja ligimest nagu iseennast. Nagu kõik Jumala pühad, osaleb ta taevases jumalateenistuses, tuues Jumalale lõpmatut ülistust. Nagu kõik Jumala pühad, kannab ta eestpalves Jumala ette meie vaevad ja võitlused. Ning nii nagu me palume vahetevahel oma maa peal elavate kristlastest õdede ja vendade eestpalveid, on meil võimalus ja eesõigus paluda eestpalveid ka Neitsi Maarjalt. Issand, halasta. Täna on Neitsi Maarja sündimise püha. Piibel seda sündmust ei kirjelda, küll aga annab selle edasi Kiriku pärimus, täpsemalt teos, mida nimetatakse Jaakobuse protoevangeeliumiks.
Maarja vanemad olid Joakim ja Anna. Joakim kuulus Juuda suguharusse, põlvnedes kuningas Taavetist. Anna oli preester Matthani tütar ning kuulus Leevi suguharusse. Matthanil oli kolm tütart: Maarja, Zoia ja Anna. Maarja oli abielus ning elas Petlemmas, tema sünnitas tütar Saloome. Samamoodi elas Petlemmas Zoia ning sünnitas Eliisabeti, Ristija Johannese ema. Anna oli abielus Naatsaretis Joakimiga. Joakim ja Anna olid abielus olnud juba viiskümmend aastat ning nende abielu oli lastetu. Nad elasid vagalt ja vaikselt. Oma tarbeks kasutasid nad vaid kolmandikku oma tuludes. Teise kolmandiku andsid nad vaestele ning viimase kolmandiku viisid templisse. Ometigi ei olnud neil millestki puudust. Ükskord, kui nad olid Jeruusalemmas Jumalale ohverdamas, sõitles ülempreester Issaskar Joakimi: “Sa pole väärt Jumalale ohvedama nende lastetute kätega!” Teised kohalviibijad, kellel oli lapsi, tõukasid Joakimi eemale. See sündmus valmistas eakale paarile suurt muret ning nad läksid koju raske südamega. Pärast seda palus kumbki neist Jumalat, et ka nendega võiks toimuda selline ime, nagu oli kunagi toimunud eaka Aabrahami ja Saaraga ning et nad võiksid saada lapse. Palve peale saatis Jumal nende juurde ingli, kes tõi sõnumi peagi sündivast tütrest, “kes on õnnistatuim ning keda ülistavad kõik rahvad ning kelle kaudu tuleb maailmale pääste.” Anna jäigi lapseootele ning sünnitas üheksa kuud hiljem tütre – püha Neitsi Maarja. Maarja olulisust kristlikus usus on raske üle tähtsustada. Kui apostel Paulus kirjutab oma erinevates kirjades korduvalt, et meie pääste on tulnud Jeesuse vere läbi, siis tuleb meil meeles pidada, et veri, mida Jeesus valas, pärineb Maarjalt. Ristil surres kandis Jeesus süütuna teiste pattude karistust. See tähendab, et Temas ei olnud kurja. Ei mõtteid, sõnu või tegusid, millega meie patustame, ega isegi seda, mida Kirik nimetab pärispatuks – meie vanematelt päritud, kaasasündinud kalduvust kurjale. See saab võimalik olla üksnes siis, kui ka Maarja oli Jumala ees täiesti õige. Puhas, plekita, kortsuta, täiuslik Neitsi, Jumala Poja Ema. Piibli esimestelt lehekülgedelt leiame me võimsa kirjelduse sellest, kuidas Jumal oma sõnaga eimillestki lõi maailma. Viimasena loodu hulgast lõi Jumal oma näo järgi inimese, luues ta meheks ja naiseks ning asetades nad elama paradiisiaeda. Nad ei õigustanud Jumala usaldust ning astusid üle ainsast keelust, mis neile oli antud: Kõigist aia puudest sa võid küll süüa, aga hea ja kurja tundmise puust sa ei tohi süüa. (1Ms 2:16–17) Teades oma eksimust ning kuuldes Jumala häält, peitsid Aadam ja Eeva end rohuaia puude keskele (1Ms 3:8). Loomulikult näeb Jumal kõike ning Tema eest on võimatu ennast peita. Kuid ometigi püüdis inimene end varjata. Otsekui lapsed peitusemängus. Laste mängus aga rollid vahetuvad. Kes seni otsis, peidab ennast ning kes seni peitis, hakkab otsima.
Nõnda võimegi Piibli järgmistelt lehekülgedelt, läbi kogu Vana Testamendi näha, kuidas Jumal varjab ennast ja inimene otsib. Jumal võiks ennast nõnda ära peita, et mitte keegi Teda ei leia, ometigi annab Ta endast märku ning aegajalt on neid otsijaid, kes Tema märguandeid ka tähele panevad – vaga Noa, esiisa Aabraham, vagad kohtumõistjad ja kuningad, prohvetid. Jumal andis endast korduvalt märku. See on nagu peitusemäng, kus öeldakse: jahedam, soojem, külm, kuum – millele vastavalt otsija teab siis muuta oma suunda. Kui jõuluööl ilmuvad karjastele inglid, kes teatavad, et te leiate lapsukese mähitud ja sõimes magavat (Lk 2:12), siis kõlab see otsekui peitusemängu vihje “KÕRVETAVALT KUUM”. Rohkem vihjeid pole vaja. Karjased lähevad ning leiavad kõik “nii, nagu neile oli räägitud” (Lk 2:20). Taaveti linnas on neile ja kogu maailmale sündinud Päästja, Issand Kristus, kes on mähitud ning magab sõimes. Siin lõpevad inimkonna otsingud – peitusemäng on läbi. Enam pole vaja otsida. Jumal on tulnud inimeste juurde ning inimesed on Ta üles leidnud. See ei ole esimene ega viimane kord, kus Jeesuse kõrval on ka Neitsi Maarja sündmuste tulipunktis. Sest Maarja pidi olema – kui ingel kuulutas Issanda sündi ette ning loomulikult kui lapsuke sündis. Maarja oli kohal ning ärgitas Jeesust tegema esimest imetegu Kaana pulmas. Maarja oli Jeesuse risti all ja ülestõusmispüha hommikul tühja haua juures. Maarja oli kohal siis, kui Jeesuse jüngrite peale valatakse välja Püha Vaim. Seal, kus on Jumala ilmutuse tulipunkt, kus on otsija jaoks “kõrvetavalt kuum”, on kohal Maarja. Vaid mõnel üksikul juhul on Piibel edastanud Maarja sõnu. Viimased sõnad, mida me tema suust kuuleme, kõlavad Kaana pulmas, kus Maarja juhatab inimesed Jeesuse juurde: “Mida iganes tema teile ütleb, seda tehke!” (Jh 2:5) Küsimus, kas Piiblis nimetatud Ristija Johannes ka kunagi tantsis, võib tunduda kohatu. Karmi olemisega meeleparandusjutlustajalt küll ei ootaks tegelemist taolise ilmaliku harrastusega. Pealegi oli Johannese surm traagiliselt seotud tantsimisega. Vürst Heroodes lubas peol tantsinud tüdrukule tasuks mida iganes see ka ei küsiks – ning see tahtis saada Heroodese vanglas oleva Ristija Johannese pead. Ometigi tunnistab Piibel ühest episoodist, kui ka Johannes lõi tantsu. Evangelist Luukas kirjutab nii (Lk 1:39–45): Neil päevil asus Maarja teele ja ruttas mäestikku Juuda linna ja tuli Sakariase kotta ning teretas Eliisabetti. Ja sündis, kui Eliisabet kuulis Maarja tervitust, et laps hüppas ta ihus. Ja Eliisabet sai täis Püha Vaimu ja hüüdis suure häälega: „Õnnistatud oled sina naiste seas ja õnnistatud on sinu ihu vili! Miks saab mulle osaks, et mu Issanda ema tuleb minu juurde? Sest vaata, kui su tervituse hääl mu kõrvu kostis, hüppas lapsuke mu ihus rõõmu pärast. Ja õnnis on naine, kes on uskunud, et läheb täide, mis Issand talle on kõnelnud. Tegemist oli siis kahe lapseootel oleva naise kohtumisega. Neitsi Maarja ootas Jeesuse sündi ning Eliisabet kandis oma ihus tulevast Ristija Johannest. Ehkki mõlemad lapsed on alles emaihus, ei ole kumbki neist toimetu ja ebaisikuline rakutomp. Johannese puhul võime näha, et laps suudab Jumala ligiolekut tajuda juba enne sündi – ning rõõmu pärast hüpata! Johannese tants tuletab meelde veel ühte juhtumit pühakirjast. Kui kuningas Taavet laseb Jumala seaduselaeka – juutide usu kõige pühama eseme – Jeruusalemma tuua, siis “Taavet tantsis kõigest väest Issanda ees” (2Sm 6:14) Nüüd on Neitsi Maarja see laegas, kes toob oma ihus kohale Jumala Poja ning Eliisabet hõiskab ja Johannes tema ihus hüppab. Maarja vastab Eliisabeti hõiskele kiituslauluga (Lk 1:46–56): „Mu hing ülistab Issandat ja mu vaim hõiskab Jumala, minu Päästja pärast, sest ta on vaadanud oma teenija madaluse peale. Sest vaata, nüüdsest peale kiidavad mind õndsaks kõik sugupõlved,sest mulle on suuri asju teinud Vägev, ja püha on tema nimi ja tema halastus kestab põlvest põlveni neile, kes teda kardavad. Ta on näidanud oma käsivarre kangust, ta on pillutanud need, kes on ülbed oma südame meelelt. Ta on tõuganud maha võimukad troonidelt ja ülendanud alandlikke, näljaseid on ta täitnud heade andidega, ent rikkad saatnud minema tühjalt. Ta on võtnud oma hooleks oma sulase Iisraeli, pidades meeles oma halastust, nõnda nagu ta on rääkinud meie vanematele, Aabrahamile ja tema järglastele igavesti.” Siin on ka põhjus, miks Kirik läbi aegade on Maarjat esile tõstnud: nüüdsest peale kiidavad teda õndsaks kõik sugupõlved. Madalat ümmardajat Maarjat kiites anname au Vägevale, Jumalale, kelle nimi on püha ning kelle halastus kestab põlvest põlve. Loen Maarja kiituseks loodud hümni Salve Regina eestikeelse tõlke: Ole tervitatud, Kuninganna, Küllap on eesti inimesele kõige tuntum piiblisündmus jõulud – Jeesuse sündimise püha. Sellele järgneb jaanipäev, mil peetakse samuti pidu ning kõikidele Jaanidele ja Juhanitele soovitakse õnne, aga tähtpäeva sisu Ristija Johannese sündimispühana on paljude jaoks teadmata. Tuntuselt kolmandal kohal on ilmselt Kristuse ülestõusmispüha. Nende oluliste tähtpäevade kõrval on teenimatult jäänud hoopis kõrvaliseks Issanda kuulutamise püha või paastumaarjapäev. Paljude inimeste jaoks seostub 25. märts hoopis seitsmekümne aasta taguse suurküüditamise ja leinaga ning mitte Jumala inimesekssaamisega. Evangelist Luukas kirjeldab sündmust järgnevalt (Lk 2:26–38): Aga kuuendal kuul läkitas Jumal ingel Gabrieli Galilea külla, mille nimi on Naatsaret, neitsi juurde, kes oli kihlatud Taaveti soost Joosepi-nimelise mehega. Selle neitsi nimi oli Maarja. Tema juurde tulles ütles Gabriel: „Rõõmusta, sa armuleidnu! Issand on sinuga!” Tema oli aga vapustatud nende sõnade pärast ja imestas, mida see teretus võiks tähendada.Ja ingel ütles talle: „Ära karda, Maarja, sest sa oled leidnud armu Jumala juures!Ja vaata, sa jääd lapseootele ja tood ilmale poja ja paned talle nimeks Jeesus. Tema saab suureks ja teda hüütakse Kõigekõrgema Pojaks ja Issand Jumal annab talle tema isa Taaveti trooni. Ja ta valitseb kuningana Jaakobi soo üle igavesti ning tema valitsusele ei tule lõppu.” Aga Maarja küsis inglilt: „Kuidas see võib juhtuda, kui ma ei ole mehega olnud?” Ja ingel vastas talle: „Püha Vaim tuleb sinu peale ja Kõigekõrgema vägi on varjuks sinu kohal, seepärast hüütaksegi Püha, kes sinust sünnib, Jumala Pojaks. Ja vaata, ka su sugulane Eliisabet on pojaootel oma raugapõlves ja see on kuues kuu temal, keda hüüti sigimatuks, sest Jumala käes ei ole ükski asi võimatu. Aga Maarja ütles: „Vaata, siin on Issanda teenija, sündigu mulle sinu sõna järgi!” Ja ingel läks ära tema juurest. Meie päästmise jaoks on see tõeliselt suur ja rõõmus päev. Just see on päev, mille kohta evangelist Johannes ütleb: “Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel.” (Jh 1:14)
On võimatu seda sündmust mõista, kui me ei vaata ka Neitsi Maarjale. Ingli tulek Maarja juurde ei ole juhuslik. Kui Maarjale viidatakse juba pattulangemise loos, kus maole kuulutatakse, et naine purustab ta pea… Kui prohvet Jesaja kuulutab 700 aastat ette Lunastaja sündimist neitsist, siis ei saa arvata, et Neitsi Maarja valimine oleks olnud juhuslik. Midagi sellesarnast, et “ingel Gabriel, nüüd läheb küll kiireks, otsi nüüd mõni paslik tüdruk Jumala Pojale emaks.” Maarja vastus ingli esitatud pakkumisele on enam, kui ühe puhta südamega maatüdruku vaga vastus: Eks saagu siis nagu Jumal tahab. Kirik nimetab Maarjat ka uueks Eevaks. Kui paradiisiaias ütles esimene Eeva Jumalale “ei”, siis Uus Eeva – Maarja ütleb Jumalale “jah”. Kui esimese Eeva sõnakuulmatus tõi inimkonnale häda ja kannatuse, siis Uue Eeva sõnakuulelikkus teeb võimalikuks selle, et inimeste keskele tuleb Jeesus, et meil “oleks elu, ja oleks seda ülirohkesti”. (Jh 10:10) Sellepärast on Neitsi Maarjal täita hoopis olulisem ülesanne, kui astuda niiöelda kõrvalrollis lavale, öelda oma repliik ja siis lahkuda. Kujutagem ette noormeest, kes on valinud oma armastatule välja kihlasõrmuse. Kui ta on valmis juba maksma, küsib kullassepp: “Aga millisesse karpi peaks sõrmuse panema?” Noormees ei vasta: “Ah, ükskõik milline. Kui, siis midagi täiesti tavalist ja väärtusetut. Võtke mingi suvaline tops.” Vastupidi, ta valib just selle sõrmuse jaoks sobiva karbi, mis ise on ehe omaette. Loomulikult ei ole karp hinnalisem kui sõrmus ning pruut hakkab ikka sõrmust, mitte karpi kandma. Aga iga kord, kui pruut näeb seda karpi, tuleb talle meelde, kuidas see talle ulatati ning mis selles karbis talle kingiti. Samamoodi võime erakordseks ja väärtuslikuks hinnata Neitsi Maarjat. Iga kord temale vaadates meenub meile see, et Maarjas on Jumal andnud meile kõige hinnalisema – oma Poja. Prohvetlikult kiidab Neitsi Maarjat kuningas Saalomon oma Ülemlaulus (Ül 2:1–2) Mina olen Saaroni liilia, orgude lilleke. Otsekui lilleke orjavitste keskel, nõnda on mu kullake tütarlaste keskel. igikaudu kaks ja pool sajandit enne Kristuse sündi võeti ette suur tõlketöö. Aleksandrias, maailma suurimas raamatukogus, kus oli juba ligikaudu 200 000 köidet, puudus üks oluline teos – juutide pühakiri. Legendi kohaselt anti tõlketöö korraga seitsmekümne kahele tõlkijale, kes tegid oma tööd üksteisest eraldatuna. Kui valminud tõlkeid võrreldi, osutusid need imelisel viisil viimse kui sõnani kokkulangevateks. Legendi järgi kuulus tõlkijate hulka ka mees nimega Siimeon. Tõlketöös põrkus ta aga ühe probleemiga. Nimelt sisaldab prohvet Jesaja raamat järgnevat lauset: “Ennäe, neitsi jääb lapseootele ja toob poja ilmale.” (Js 7:14) Segadussesattunud Siimeon kavatses algselt asendada sõna “neitsi” sõnaga “neiu”. Siis aga ilmus talle Jumala ingel, kes keelas tal teksti muutmast. See inimese jaoks võimatu sündmus pidi oleme ettekuulutus Jumala Poja tulemisest siia maailma. Selle kinnituseks tõotas ingel, et Siimeon ei sure enne, kui ta on oma silmadega näinud ja kätega puudutanud neitsist sündinud Messiast. Uuest Testamendist on vaga Siimeoni nimi meile tuttav sündmusest, mis kirjeldab mõnekümne päeva vanuse Jeesuse esitlemist Jeruusalemma templis. Evangelist Luukas räägib nii: “Ja vaata, Jeruusalemmas oli mees, Siimeon nimi. See mees oli õiglane ja vaga ning ootas Iisraeli lohutust, ja Püha Vaim oli tema peal. Püha Vaim oli talle ennustanud, et ta ei sure enne, kui ta on näinud Issanda Messiat. Ta tuli Vaimu ajel pühakotta. Ja kui vanemad tõid sinna lapse Jeesuse,... siis ta võttis tema sülle, ülistas Jumalat ja ütles: „Issand, nüüd sa lased oma sulasel lahkuda rahus oma ütlust mööda. sest mu silmad on näinud sinu päästet, mille sa oled valmistanud kõigi rahvaste silme ees: valgust, mis on ilmutuseks paganaile, ja kirkust sinu rahvale Iisraelile.” (Lk 2:25–32) Kui legendi uskuda, pidi Siimeon neid sõnu öeldes olema 300-aastane ning tema sõnad “nüüd sa lased oma sulasel lahkuda rahus” täiesti mõistetavad – ootaja aeg on pikk, eriti, kui see kestab sajandeid. Lugu võib tunduda anekdootlik, aga kas pole veel anekdootlikum meie kärsitus, kui ootame oma palvete ja Jumalale esitatud nõudmiste viivitamatut täitmist, maldamata tundi, päeva või nädalatki oodata. Prohvet Jesaja, kelle kuulutusega Siimeon maadles, rääkis Jeesuse sündimisest neitsist juba 700 aastat enne selle kuulutuse täitumist. Kristliku usu jaoks on Jeesuse ema Maarja neitsilikkus kesksel kohal. Mille pärast? Sest kui Maarja ei oleks olnud neitsi, oleks Jeesus lihtsalt tavaline inimene. Et Maarja jäi lapseootele Jumala väe toimel, võime öelda, et Jeesuse isaks on Jumal ja emaks inimene. Kiriku õpetus võtab selle kokku tõdemusega, et Jeesusel on nii jumalik kui inimlik loomus. Ta ei ole poolenisti jumal ja poolenisti inimene, vaid täielikult Jumal ning täielikult inimene. Selles on suur lohutus, et Jumal ei ole jäänud meist kaugeks, vaid on tulnud meie keskele, veel enam – saanud meie sarnaseks. Püha Paulus kirjutab heebrealastele – sõnastan pisut lihtsamalt – Et nüüd inimesed on luust ja lihast, on ka Jeesus saanud luuks ja lihaks, et surres võita ära surm. (vrd Hb 2:14) Jumala Poja tulekust inimeste hulka ning pärast ülendamisest taevasele aujärjele pärast surma võitmist tunnistab ka 8. psalm. Taaveti laul. Issand, meie Jumal, kui auline on sinu nimi kogu maailmas! Sinu aukuulsus ulatub üle taevaste. Väetite ja imikute suust sa valmistasid kiitva väe oma vastaste pärast, et sundida vait jääma vaenlast ja kättemaksjat. Kui ma näen su taevast, su sõrmede tööd, kuud ja tähti, mis sa oled rajanud, siis mis on inimene, et sa temale mõtled, ja inimesepoeg, et sa tema eest hoolitsed? Sa tegid ta pisut alamaks Jumalast ja ehtisid teda au ja austusega. Sa seadsid ta valitsema oma kätetööd; kõik sa panid tema jalge alla, lambad, kitsed ja härjad, kõik,samuti metsloomad, taeva linnud ja mere kalad ja kõik, mis mere radadel liigub. Issand, meie Jumal, kui auline on sinu nimi kogu maailmas! Käesoleva nädala laupäeval, 8. septembril tähistab Kirik Jumala Ema Neitsi Maarja sündimise püha. Sellepärast tuletame täna ja järgmistel päevadel meelde pühakirja kohti, mis räägivad Neitsi Maarjast. ... Meie võimel mõista Jumalat on paratamatult inimlikud piirid. Võibolla kõige selgemalt osutavad neile piiridele meie palved – sõnastatud ja sõnastamata igatsused. Me pöördume küll Kõigevägevama poole, aga palume Temalt seda, mis napilt ületab meie inimlikke võimeid või – hea küll, mahub vähemalt meie inimliku ettekujutuse raamidesse. Asi pole mitte ainult selles, et – nagu rahvasuu ütleb – igaüks näeb asju oma mätta otsast. Sest mida hakata pihta siis, kui oma mätast tuleb kõrvutada terve maailma ja veel enamaga? Mõõdetava ja mõõdetamatu, haaratava ja haaramatu kõrvutamine on juba ette määratud nurjumisele. Selle vastuoluga põrkume alati, kui Jumal sekkub meie maailma kulgemisse. Kas asju on vaja ette võtta nii suurejooneliselt? Kas tõesti on Jumala käes selle maailmaajastu iga viimane kui sekund? Algusest kuni otsani? Me teame, et Jumal sai inimeseks Jeesuses Kristuses pisut enam kui kaks tuhat aastat tagasi. Esimene viide sellele sündmusele on aga leitav juba inimkonna algaegadest. Päris piibli algusest leiame kirjelduse, kuidas inimene, Eeva ja Aadam, mao meelituste peale oma Loojale vastu hakkavad ning Temast ära pöörduvad. Igaühele määratakse omamoodi karistused. Madu peab roomama kõhu peal ning sööma põrmu kogu oma elu; teda ja naist jääb lahutama vihavaen. Naine peab lapsi valuga ilmale tooma; teda ja meest jääb lahutama rivaliteet, võimuvõitlus. Mees saab põldu harides vilja asemel saagiks kibuvitsu ja ohakaid ning viimaks peab ta ikkagi alla vanduma, sest saab ka ise mullaks. Nende needuste vahel kõlab aga midagi, mis esmapilgul võib tunduda kõrvaline. Nimelt ütleb Jumal maole: “Ja ma tõstan vihavaenu sinu ja naise vahele, sinu seemne ja tema seemne vahele, kes purustab su pea, aga kelle kanda sa salvad.” Piibli algses, heebreakeelses tekstis tuleb esile, et mao vastaseks selles olukorras on naine. Seda lauset nimetatakse protoevangeeliumiks. See on esimene viide sellele, et isegi kui kuri võidetakse viimselt aegade lõpul, on Jumalal juba aegade alguses kava, kuidas see saab sündida. Kristlikus kunstis sümboliseerib seda võitu Neitsi Maarja, süles Jeesuslaps ning jalgade alla tallatud madu. Nii nagu naise, Eeva kaudu tuli maailma patt ja hukatus, kui ta võttis vastu keelatud vilja, pidi naise, Neitsi Maarja kaudu tulema maailmale õigus ja elu, kui ta võttis vastu Jumala sõna ning tõi ilmale Jumala Poja Jeesuse. Nagu enne ütlesin, võib meil olla keeruline oma inimlike vajaduste kõrval näha niiöelda suuremat pilti. Aga äkki just nendes, suurtes asjades, mida Jumal kogu inimkonna jaoks teeb, on vastus ka meie muredele? Just nõnda võime järgnevas, 139. psalmis kuulda kuningas Taaveti küsimusi, mille vastuse saab ta üksnes Temas, kes on Kuningate Kuningas ning taeva ja maa valitseja. Taaveti laul. Issand, sa uurid mind läbi ja tunned mind. Sina tead, millal ma maha istun ja millal ma tõusen; sa mõistad kaugelt ära mu mõtted. Sa mõõdad ära mu käimise ja mu pikali-olemise, ja kõik mu teed on sulle tuttavad. Sõna ei ole veel mu keelel, kui ennäe - sina, Issand, tead selle kõik ära.5 Tagant ja eest sa ümbritsed mind ja paned oma pihu mu peale. See tundmine on minule imeline, see on liiga kõrge, et saaksin sellest jagu. Kuhu ma võiksin minna su Vaimu eest? Ja kuhu ma põgeneksin su palge eest? Kui ma astuksin taevasse, siis oled sina seal; kui ma teeksin endale aseme surmavalda, vaata, sina oled seal! Kui ma võtaksin koidutiivad ja asuksin elama viimse mere äärde, siis sealgi su käsi juhataks mind ja su parem käsi haaraks minust kinni. Ja kui ma ütleksin: „Katku mind pimedus ja valgus mu ümber saagu ööks!”, siis pimedus ei oleks pime sinu ees, vaid öö oleks nagu päev, pimedus oleks otsekui valgus. Sest sina valmistasid mu neerud ja kudusid mind mu ema ihus. Ma tänan sind, et olen nii kardetavalt imeliselt loodud. Imelised on sinu teod, seda tunneb mu hing hästi. Mu luud ei olnud varjul sinu eest, kui mind salajas loodi, kui mind maa sügavuses imeliseks kooti. Su silmad nägid mind juba mu eos ja su raamatusse kirjutati kõik päevad, mis olid määratud, ehk küll ühtainustki neist ei olnud olemas. Ent kui kallid on mulle sinu mõtted, oh Jumal! Kui väga suur on nende arv! Kui ma hakkaksin neid ära lugema, oleks neid rohkem kui liiva. Kui ma ärkan, olen ma alles sinu juures. Oh, et sa, Jumal, surmaksid õelad! Ja et minust taganeksid verevalajad, kes sinust räägivad salalikult, kes silmakirjaks tõstavad häält, need sinu vaenlased! Kas ma neid, kes sind vihkavad, Issand, ei peaks vihkama, ja kas ei peaks mulle olema tülkad need, kes tõusevad sinu vastu? Täie vihaga ma vihkan neid, nad on saanud mu vaenlasteks. Oh Jumal, uuri mind ja tunne ära mu süda! Katsu mind läbi ja tunne ära mu mõtted! Vaata, kas ma olen valuteel ja juhata mind igavesele teele! Kui nelipühapäev kätte jõudis, olid nad kõik koos ühes paigas. Ja äkitselt tuli taevast kohin, otsekui tugev tuul oleks puhunud, ja täitis kogu koja, kus nad istusid. Ja nad nägid otsekui hargnevaid tulekeeli, mis laskusid iga üksiku peale nende seas. Ja nad kõik täideti Püha Vaimuga ning hakkasid rääkima teisi keeli, nõnda nagu Vaim neile andis rääkida. Jumal ei ole kaugel mitte kellestki meist. Kogu loodu tunnistab Jumal Isa tegudest ja Tema hoolest.
Jumal ei ole kaugel mitte kellestki meist. Jeesuses Kristuses on nähtamatu Looja astunud oma loodu keskele, saanud osaks sellest. Jumal ei ole kaugel mitte kellestki meist. Püha Vaim, kes toimib Jumala lastes, teeb kirikus maailmale nähtavaks oma hea tahte. Moosese ajal kirjutas Jumal oma tahte sõrmega kivitahvlitele. Mitte asjata ei olnud need tahvlid kivist, sest ka meie südamed olid kivist. Nelipühapäeval teeb Jumal oma Vaimu läbi meie kivist südamed elavaks ja pehmeks ning kirjutab oma tahte Vaimuga meie südamesse. Nelipühal sai Jumala kõne arusaadavaks. Vaim äratab meid mõistma Tema kõnet loodus. Vaim laseb meil Jeesuses Kristuses ära tunda oma Päästja. Nelipühal kõnetab Vaim meid meie oma, emakeeles. Sest juudi rahvas kasutas toona Jumalaga suhtlemiseks vana heebrea keelt, isekeskis aga räägiti aramea-, selle sugulaskeeles. Heebrea keeles loeti pühakirja, heebrea keeles palvetati Jumala poole. Võime püüda seda ette kujutada, et pühakiri ja jumalateenistus ja palved oleks hoopis võrukeelsed. Midagi on nagu tuttavat, palju tunned ära ja saad aru, aga muist jääbki tabamata. Aga nüüd, nelipühapäeval, räägitakse Jumalaga ja Jumalast kõige lähemas, meie oma ema keeles. Jeesuse jüngrid võisid olla imestunud, kui Jeesus kõnetas oma Isa lapselikus kõnekeeles “Abba, Isa”. Aga nüüd ei ole see enam üksiku privileeg, vaid kõikide osa. Jumal on öelnud oma Sõna – loomises, lunastuses ja pühitsuses. Nüüd on kord meie käes: mida me Talle vastame? “Jah” või “ei”? Mis tähendus on sellel, kui ütleme Talle “jah”? On üks olukord, mida suudame loodetavasti ette kujutada, võibolla oleme isegi selles olnud. Mida tähendab peigmehe ja pruudi “jah”-sõna, kui nad annavad altari ees oma tõotust? See tähendab: Jah, ma tahan, tule minu ellu. Tule ja muuda mu elu. Ma tahan elada koos sinuga ja isegi surra koos sinuga. Ma tahan olla sinuga selles ajas ja kui Jumal seda lubab, ka igaviku. Just samal viisil võime täna vastata Jumala kutsele: Jah, ma tahan, tule minu ellu. Tule ja muuda mu elu. Ma tahan elada koos Sinuga ja surra koos Sinuga. Ma tahan olla Sinuga selles ajas ja igaviku. Aamen. Illimar Toomet koguduseõpetaja |
Archives
December 2020
Categories
All
|
RSS Feed
