Mõtisklus – ettekuulutus paradiisiaias

Käesoleva nädala laupäeval, 8. septembril tähistab Kirik Jumala Ema Neitsi Maarja sündimise püha. Sellepärast tuletame täna ja järgmistel päevadel meelde pühakirja kohti, mis räägivad Neitsi Maarjast. ...
Meie võimel mõista Jumalat on paratamatult inimlikud piirid. Võibolla kõige selgemalt osutavad neile piiridele meie palved – sõnastatud ja sõnastamata igatsused. Me pöördume küll Kõigevägevama poole, aga palume Temalt seda, mis napilt ületab meie inimlikke võimeid või – hea küll, mahub vähemalt meie inimliku ettekujutuse raamidesse.
Asi pole mitte ainult selles, et – nagu rahvasuu ütleb – igaüks näeb asju oma mätta otsast. Sest mida hakata pihta siis, kui oma mätast tuleb kõrvutada terve maailma ja veel enamaga?
Mõõdetava ja mõõdetamatu, haaratava ja haaramatu kõrvutamine on juba ette määratud nurjumisele.
Selle vastuoluga põrkume alati, kui Jumal sekkub meie maailma kulgemisse. Kas asju on vaja ette võtta nii suurejooneliselt? Kas tõesti on Jumala käes selle maailmaajastu iga viimane kui sekund? Algusest kuni otsani?
Me teame, et Jumal sai inimeseks Jeesuses Kristuses pisut enam kui kaks tuhat aastat tagasi. Esimene viide sellele sündmusele on aga leitav juba inimkonna algaegadest. Päris piibli algusest leiame kirjelduse, kuidas inimene, Eeva ja Aadam, mao meelituste peale oma Loojale vastu hakkavad ning Temast ära pöörduvad. Igaühele määratakse omamoodi karistused. Madu peab roomama kõhu peal ning sööma põrmu kogu oma elu; teda ja naist jääb lahutama vihavaen. Naine peab lapsi valuga ilmale tooma; teda ja meest jääb lahutama rivaliteet, võimuvõitlus. Mees saab põldu harides vilja asemel saagiks kibuvitsu ja ohakaid ning viimaks peab ta ikkagi alla vanduma, sest saab ka ise mullaks.
Nende needuste vahel kõlab aga midagi, mis esmapilgul võib tunduda kõrvaline. Nimelt ütleb Jumal maole: “Ja ma tõstan vihavaenu sinu ja naise vahele, sinu seemne ja tema seemne vahele, kes purustab su pea, aga kelle kanda sa salvad.” Piibli algses, heebreakeelses tekstis tuleb esile, et mao vastaseks selles olukorras on naine.
Seda lauset nimetatakse protoevangeeliumiks. See on esimene viide sellele, et isegi kui kuri võidetakse viimselt aegade lõpul, on Jumalal juba aegade alguses kava, kuidas see saab sündida.
Kristlikus kunstis sümboliseerib seda võitu Neitsi Maarja, süles Jeesuslaps ning jalgade alla tallatud madu. Nii nagu naise, Eeva kaudu tuli maailma patt ja hukatus, kui ta võttis vastu keelatud vilja, pidi naise, Neitsi Maarja kaudu tulema maailmale õigus ja elu, kui ta võttis vastu Jumala sõna ning tõi ilmale Jumala Poja Jeesuse.
Nagu enne ütlesin, võib meil olla keeruline oma inimlike vajaduste kõrval näha niiöelda suuremat pilti. Aga äkki just nendes, suurtes asjades, mida Jumal kogu inimkonna jaoks teeb, on vastus ka meie muredele? Just nõnda võime järgnevas, 139. psalmis kuulda kuningas Taaveti küsimusi, mille vastuse saab ta üksnes Temas, kes on Kuningate Kuningas ning taeva ja maa valitseja.

Taaveti laul. Issand, sa uurid mind läbi ja tunned mind. Sina tead, millal ma maha istun ja millal ma tõusen; sa mõistad kaugelt ära mu mõtted. Sa mõõdad ära mu käimise ja mu pikali-olemise, ja kõik mu teed on sulle tuttavad. Sõna ei ole veel mu keelel, kui ennäe - sina, Issand, tead selle kõik ära.5 Tagant ja eest sa ümbritsed mind ja paned oma pihu mu peale. See tundmine on minule imeline, see on liiga kõrge, et saaksin sellest jagu. Kuhu ma võiksin minna su Vaimu eest? Ja kuhu ma põgeneksin su palge eest? Kui ma astuksin taevasse, siis oled sina seal; kui ma teeksin endale aseme surmavalda, vaata, sina oled seal! Kui ma võtaksin koidutiivad ja asuksin elama viimse mere äärde, siis sealgi su käsi juhataks mind ja su parem käsi haaraks minust kinni. Ja kui ma ütleksin: „Katku mind pimedus ja valgus mu ümber saagu ööks!”, siis pimedus ei oleks pime sinu ees, vaid öö oleks nagu päev, pimedus oleks otsekui valgus. Sest sina valmistasid mu neerud ja kudusid mind mu ema ihus. Ma tänan sind, et olen nii kardetavalt imeliselt loodud. Imelised on sinu teod, seda tunneb mu hing hästi. Mu luud ei olnud varjul sinu eest, kui mind salajas loodi, kui mind maa sügavuses imeliseks kooti. Su silmad nägid mind juba mu eos ja su raamatusse kirjutati kõik päevad, mis olid määratud, ehk küll ühtainustki neist ei olnud olemas. Ent kui kallid on mulle sinu mõtted, oh Jumal! Kui väga suur on nende arv! Kui ma hakkaksin neid ära lugema, oleks neid rohkem kui liiva. Kui ma ärkan, olen ma alles sinu juures. Oh, et sa, Jumal, surmaksid õelad! Ja et minust taganeksid verevalajad, kes sinust räägivad salalikult, kes silmakirjaks tõstavad häält, need sinu vaenlased! Kas ma neid, kes sind vihkavad, Issand, ei peaks vihkama, ja kas ei peaks mulle olema tülkad need, kes tõusevad sinu vastu? Täie vihaga ma vihkan neid, nad on saanud mu vaenlasteks.  Oh Jumal, uuri mind ja tunne ära mu süda! Katsu mind läbi ja tunne ära mu mõtted! Vaata, kas ma olen valuteel ja juhata mind igavesele teele!