Jutlus kogudusemaja avamisel

Tänase pidupäeva jutluse aluseks valisin taevaminemispüha evangeeliumist Luuka järgi selle viimased salmid:

Jeesus ütles jüngritele: Ja vaata, mina läkitan teie üle oma Isa tõotuse. Teie aga viibige selles linnas, kuni teid rüütatakse väega kõrgelt!” Aga Jeesus viis nad välja kuni Betaaniani ja, tõstes oma käed, õnnistas neid. Ja see sündis, et neid õnnistades lahkus Jeesus nende juurest ja võeti üles taevasse. Ja nemad kummardasid teda ja pöördusid suure rõõmuga tagasi Jeruusalemma ja olid alati pühakojas Jumalat tänades. (Lk 24:49–53)

Ilmalik võim näitas oma väge. Jeesus võeti kinni, Teda pilgati ja Ta tapeti. Jüngrid põgenesid ja peitusid hirmunult.

Taevane võim näitas oma väge. Jeesus tõusis surnuist üles. Ta kogus enda omad kokku. Paasapühale järgnevatel päevadel näitas Ta ennast neile, soovis rahu, pakkus abi, varustas neid vajalikuga eelseisvaks ülesandeks – viia ülestõusmise rõõmusõnum kogu maailma.

Piiblisõna, mida kuulsime, räägib sellest, et Jeesuse ja jüngrite hüvastijätt ei olnudki mingi lahkumineku hetk. Sel tunnil said jüngrid suure tõotuse: Te saate oma ellu väe ülevalt. Tõstetud kätega andis ülestõusnud Jeesus neile õnnistuse. See õnnistus täitis neid rõõmuga ning nad ülistasid Jumalat.

Sellel tunnil, kui Jeesus võeti üles taevasse, suundusid jüngrite pilgud taeva poole. Sinna, üles, Jeesus võeti, ära inimpilkude eest. Sellel tunnil muutus Jeesus nähtamatuks, aga samas oma tõotuse kohaselt igal hetkel ligiolevaks. Seletamatul viisil saab taevasse läinud Jeesus kogu maailmas olla meie lähedal.

Lähenev nelipüha tuletab meile meelde seda väge, mis laskus ülevalt jüngrite peale. Püha Vaim on see vägi. Püha Vaimu kujul on Jeesus siin. Ta elab ja tegutseb meie südametes, jagades meie ellu julgust ja väge, andeksandmist, rõõmu ja rahu.

Viimastel aastakümnetel on Eesti kirikus elatud ajal, mil ilmalik võim on näidanud oma väge. Inimesed taheti lahutada ülestõusnud Kristusest ja Tema armastusest. Ometigi on taevane võim näitamas oma väge. Koguduste elu ja tegevus on vabanemas kitsikusest. Kristus saab nähtavaks üha enamate inimeste elus ja mõtetes. Ülestõusnud Issand kogub enda omad kokku ka siin, Märjamaal. Täna võime näha, mis tähendab vägi ülevalt. See tähendab piire ületavat armastust. Selle taustal on teadmine Elava Issanda ligiolust. Tema juhatab, annab väe ja viib edasi.

Täna tõstame me oma pilgud üles, sinna, kuhu läks Jeesus. Saame mõelda oma Issandale ja Lunastajale, kes tõstetud kätega meid õnnistab. Ta on andnud meile väe ülevalt. Selle väe varal meie kogudused elavad.

Jüngrite elu ei olnud täidetud üksnes taevaliku rõõmuga. Seal oli ka tööd ja vaeva, valu ja kitsikust, inimeste viha ja pilkeid. Kõige selle keskel jäid nad püsima. Nad jäid ustavaks sellele, mida Jeesus neile õpetas.

Möödunud talvel sai meie pere ühe siinse sõbra perelt kingituseks maali. Sellel on kujutatud sünget metsa, millest läheb läbi kitsas tee. Tee lõpus terendab väike valguslaik. See annab märku sellest, et ees on avar ja valge väli.

Meie elu on sageli otsekui rännak sünges metsas, täis kartust ja mõnikord isegi hirmu, sageli väsinud. Kui tee lõpust paistab valgus, võime oodata pimeda rännaku lõppu. Valgus võidab pimeduse, rõõm võidab valu ja hirmu. Pärale jõudes saame hingamise ja rahu.

Milline on meie elu praegu? Kas me suudame pingutada? Kas julgeme kohata inimeste viha ja pilkeid selle pärast, et me vajame oma elus Kristuse armastust? Kas paneme enda kõrval tähele ligimest, kes vajab võibolla ka meie abi?

Seesama vägi ülevalt aitab meil vastata neile küsimustele jaatavalt. Vägi ülevalt pakub ka täna eksituse ja kurjuse keskel halastust. See vägi paneb ka meid kummarduma ja alandlikult võtma vastu Jumala armastust. Seesama vägi paneb innustab meid nägema vaeva teiste hüvanguks.  Seesama vägi annab meil ka rahu ja rõõmu. Seda võime tunda ka täna, uue kogudusemaja pühitsemise päeval, koos Märjamaa koguduse liikmetega. Aamen.


Esa Malkamäki
Vihanti koguduse õpetaja