|
1. Evangeelium on hea sõnum Jumala tegudest
Jumala Poja Jeesuse Kristuse maisest elust kirjutatakse kõige otsesemalt neljas evangeeliumis, Piiblis Uue Testamendi alguses. Iga evangeelium kirjeldab Teda erinevast vaatevinklist. Me leiame kõigist neljast evangeeliumist ühtviisi kirjelduse Jeesuse hukkamisest ja surnuist ülestõusmisest. Aga Tema sündimine on igas evangeeliumis kirjeldatud üsna erinevalt. Esiteks võib nimetada püha Markuse evangeeliumi, mis jõuludest räägigi, vaid alustab ilma pikema sissejuhatuseta kirjeldusega meheeas Jeesuse avaliku tegevusega. Üsna napilt – tundub, et nagu läbi Jeesuse kasuisa Joosepi silmade läbi – kirjeldab Issanda sündi püha Matteuse evangeeliumi algus. Kõige tuntum on täna kuuldud püha Luuka kirjeldus – mis paistab otseselt tuginevat Jeesuse ema Neitsi Maarja mälestustele – sellesse kuuluvad rahvaloendus, loomasõim lapse voodina, inglid ja karjased. Püha Johannese rõõmusõnum aga haarab endasse otseselt igavikulise perspektiivi – Jumal Poeg on Sõna, mille Jumal Isa ütleb. Kus ja millal? Ülalpool aega ja ülalpool ruumi, st enne ega väljaspool, vaid kõikjal ja alati. Selle Sõna, Jeesuse, läbi on kogu loodu saanud olemise ja elu. Püha Johannes ütleb: Kõik on tekkinud Tema läbi ja ilma Temata ei ole tekkinud midagi. Mis on tekkinud Tema kaudu, oli elu, ja elu oli inimeste valgus. ... Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel, ja me nägime Tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirkust, täis armu ja tõde. Kõige otsesemalt viitavad jõulusündmusele sõnad “ja Sõna sai lihaks”, ent kui sügav ja paljusid erinevaid tasandeid see endas sisaldab! Püha Johannese vaatenurk oleks otsekui ülemistest sfääridest, ulatudes igavikust ajani. Osalisteks selles suures sündmuses pole ainult Maarja, Joosep või karjased, vaid kogu inimkond ning veel enamgi – kogu loodu. Pühakirjast leiame me neli evangeeliumi. Aga nendega evangeeliumide arv ei piirdu. Kogu Kristuse kiriku töö on rahu- ja rõõmusõnumi, evangeeliumi kuulutamine maailmale. Kirikus tuleb Kristus sakramentides meie juurde, kõneleb meiega oma sõnas ja kuuleb meie palveid. Evangeelium ei ole pelgalt jutustus muistsetest sündmustest, vaid tunnistus Jumala tegutsemisest meie ajas, meie maailmas ... ja meie elus. 2. Igaühel meist tuleks kirjutada oma evangeelium Piltlikult öeldes tuleks siis Igaühel meist kirjutada ka oma evangeelium, kus ka meil on oma koht ja roll. Kus ja millal siis veel, kui mitte siin ja praegu, jõuluõhtul sellega alustada! Kuulen juba vastuväiteid. Jõulude eel on niigi kiire olnud. Kõik need toidud ja kingid ja peod ja päkapikusussid, lisaks on enne aastavahetust töö juures kohutavalt kiire olnud. Niigi pole jõudnud teha kõiki asju, mida oleks pidanud, kas nüüd tuleb midagi veel teha? Kas isegi nüüd ei anta hingamist, vaid pannakse veel üks koorem õlule? Ning kui palju see aega võtab? Vastan neile küsimustele. Esiteks ei ole evangeeliumi keskmes sugugi see, kas meie peame midagi veel tegema, kas olema veel paremad, veel hoolivamad, veel tublimad. Evangeeliumi keskmes on Jumala teod inimese heaks. Seega, oma evangeeliumi kirjutamine algab Jumala tegude märkamisest. Teiseks – kui kaua see aega võtab? Päris kaua – terve elu. Aga võibolla on see isegi liiga lühike aeg. Pahatihti elatakse ju otsekui elamata, unistades eesolevast ilusamast ja paremast ajast ning arvatakse, et praeguse aja kitsikus on mingi eksitus. Otsekui kellegi teise elu, mida meie peame elama. Aga ei, see ongi meie elu, koos kõigi raskuste ja muredega. Meie oma elu. Meie päris elu. Muidu poleks Jeesus sündinud armetus laudas, “sest nende jaoks ei olnud majas kohta”. Rõõmusõnum Jumala armastusest ei oota meie elu päikselisemaid päevi, vaid tuleb valgustama meie ööd. 3. Millised on Jumala head teod minu elus? Nagu eelnevalt ütlesin, on evangeeliumi keskmes mitte meie, vaid Jumala teod. Ütlen paar pidepunkti, mis aitaks meil kokku panna “oma evangeeliumi”. Meile on sündinud Päästja. Selleks, et “päästa”, peaks olema mingi probleem. Aga kui mul pole mingit probleemi? Või vähemalt sellist, kus keegi kõrvaline saaks midagi muuta? Küllap peame nõustuma väitega, et inimestena on meil kalduvus uskuda enda kohta asju, mis meile meeldivad. Oma puudustest või nõrkustest saame me teada pigem teiste inimeste käest – ning enamasti ei ole see siis midagi meeldivat. Pahatihti võime märgata ka seda, et meie eksimused rikuvad, ja mõnikord pöördumatult, suhteid teiste inimestega. Jumal annab meile teada, et meil on veel suurem probleem – oma eluviisidega ei riku me mitte ainult oma inimsuhteid, vaid me oleme lahti öelnud oma Loojast, Temast, kes on andnud ja annab meile jätkuvalt elu ja kõik muu vajaliku. Kui see tõesti nii on, siis on meil tõsine probleem. Siis me vajame tõesti Päästjat. Ning selles hädas saab üksnes Jumal meid aidata. Kuidas me võime “teada”, et jõululaps on meie Päästja? Me arvame, et “teame” asju, mida saab silmaga näha või käega katsuda, st meeltega tajuda. Kui miski jääb meie silmapiirillt välja, võime usaldada teiste inimeste ütlusi, Kuid seegi põhineb eeldusel, et põhimõtteliselt on võimalik oma silmaga veenduda, et Antarktika on olemas ja maakera on ümmargune. Aga kuidas saab “teada” asju, mis on väljaspool aega ja ruumi? Kuidas me võime teada, et jõuluööl sündinud Jeesus-laps on tõeline Jumal ja tõeline inimene? Kuidas me võime teada, et Jumal armastab inimesi? Kuidas ma võin teada, et Jumal armastab ka mind? On asju, mida saab “teada” üksnes uskudes, lootes ja armastades. Usu, lootuse ja armastuse ulatumine väljapoole meeltega tajutavat ei ole mitte puudus, vaid võimalus. Me ulatume kõrgemale ja kaugemale sellest, mida pelgalt inimliku jõu ja mõistusega suudame haarata. Usu, lootuse ja armastusega suudame haarata isegi seda inimlikult ületamatut vastuolu, et Jumal armastab meid isegi siis, kui oleme Tema vastu eksinud, Talle selja pööranud, Temast taganenud. Nõnda võime teada, et me vajame päästet ning et meile on sündinud Päästja. Jumal armastab meid Teiseks – väga oluline osa meie isiklikust jõuluevangeelumist – Jumal avaldab meile armastust. Ettekujutus armastusest kui ülevatest tunnetest on poolik. Armunud noored seda ei mõista ning seda ei peakski neile ette heitma, aga aastakümneid koos olnud paarid võivad kinnitada: armastus tähendab muuhulgas ka tundeid. Mitte ainult tundeid, vaid muuhulgas ka tundeid. Armastus algab tahtest ennast anda. Kui lapsevanem ootab kasvõi hommikuni hiljaks küla peale jäänud last, siis ei ole sel eriti kokkupuudet ülevate tunnetega, aga see on armastus. Ka Jumal, kes paradiisiaias hüüab Temast taganenud inimesele: Kus sa oled? – otsib meid ikka veel. Ta on ärkvel läbi öö. Veel enam, Ta saadab sellesse pimedusse oma Poja, et meid leida. Kui elukaaslane on väsinud ootamisest, aga ikka veel loodab, et ükskord saab sõlmitud abielu ning kõik pereliikmed saavad ühise perekonnanime, siis ei ole ametnikega suhtlemisel, taotluste vormistamisel, allkirjade andmisel, isikuttõendavate dokumentide, juhiloa vahetamisel ja kõikide vajalike lepingute muutmisel otsest kokkupuudet ülevate tunnetega, pigem on see väsitav bürokraatia, aga see on armastus. Ka Jumal ootab ikka veel, et isegi kui oleme Tema Nime salanud, et ükskord võiksime kuuluda jälle ühte perekonda. Selleks Ta saadab oma Poja, kelles me saame Temaga jälle ühise perekonnanime. Kui teismeline nooruk – räägin siin omaenda noorpõlvest – on lõhkunud koolimaja klaasist kasvuhoone ning vanemad peavad kandma sellega kaasneva häbi väikelinna kaaskodanike ees ning hüvitama tekitatud kahju, siis ei ole sel eriti kokkupuudet ülevate tunnetega, vastupidi, valus on, aga see on armastus. Kui Jumala Poeg sünnib inimesena, siis selleks, et võtta enda peale meie süütegude häbi ja karistus, ning hüvitada meie tekitatud kahju. Armastus algab tahtest. Igal abielupaaril on aegajalt keerulisemaid aegu, kus tunded on segased ja meeleolud kõikuvad. Ka vanemate ja laste suhetes on paremaid ja keerulisemaid aegu. Ometigi – kui mehel ja naisel, vanemal ja lapsel, on tahet, on võimalik kõigist raskustest üle saada. Kõigist raskustest üle saada. Kui Jumala Poeg sünnib inimesena, siis selleks, et Jumalana öelda inimesele: ma armastan sind. Täna õhtul ütleb Jumal sulle: mina tahan. Kas sina tahad ka? Jeesus Kristus on saanud ümberlõigatute teenriks Jumala tõe pärast - esiisadele antud tõotuse kindlustamiseks -, et paganad hakkaksid Jumalat ülistama halastuse eest, nagu on kirjutatud: Praegusel kohati hüsteerilisel kõigi võrdseks tunnistamise ja kõige võrdseks sundimise ajajärgul kipub varju jääma tõsiasi, et erinevused tähendavadki ebavõrdsust. Meeste ja naiste, noorte ja eakate inimeste, suurte ja väikeste rahvaste võrdsus võib teostuda mingil abstraktsel tasandil, tegelikus elus aga ilmneb, et igaühe kaasasündinud võimed ja loomus, elu- ja ajalugu annavad nii võimalusi kui seavad ka piiranguid. Kas vähemalt jumalariigis leiame võrdsuse?
Kui rahvastele hakati õndust jagama, tekkis kohe järjekord. Kui paganad kohale jõudsid, olid juudid juba esimesed kohad hõivanud. Peagi selgus, et nad oli lausa kutsutud esimesteks. Kas see on ebaõiglane? Kui jah, siis oleks ka Jumal ebaõiglane. Kirjas roomlastele tõdeb Paulus, et ehkki Jumala juures pole erapoolikust, ei ole kõik rahvad siiski päris võrdsed – juudid on võrdsemad. Nemad saavad esimesena osa nii Jumala õnnistusest kui ka karistusest. (vrd Rm 2) Enne, kui neid esimesi kohti himustama hakata, tuleb vaadata, mida need endaga kaasa toovad. Selgub, et esmatulijatele anti koos õndsuse tõotusega ka Seadus. See aga tõi selgelt esile, et Seaduse saajad ei suuda seda täita. Mis tähendab, et nad on – Seaduse tundmise ja siis selle vastu eksimise pärast veel enamgi – väärt mitte õndsust, vaid karistust. Andku siis oma koht neile, kes seda väärt on! Aga järgmisi tahtjaid vaadates selgub, et nendegi süda pole puhas. Seadus, mis juutidele on kõigile nähtavalt üle antud, on paganatele kirjutatud südamesse. Oma loomu poolest Seaduse sätteid täita püüdes tunnistavad nad selle kehtivust ka endi puhul (vrd Rm 2:14j). Nagu selgub, pole nendegi olukord kiita. Nende mõtted, sõnad, teod ja tegematajätmised räägivad kohati risti vastu sellele, mida nad väidavad väärtustavat. Mida lähemal on keegi Jumalale, seda heledamas valgusvihus ta seisab ning seda selgemalt tulevad tema puudused esile. Aga häda sellele, kes seisab kõrval ja parastab! Hämaruse varjus võivad tema eksimused jääda märkamatuks, aga olukord muutub kohe, kui ta ise valgusvihku satub. Juutidele ilmutatud Seadus sisaldab sadu käske ja keelde. Meie tunneme neist peamiselt leerikoolis õpetatud kümmet käsku, Jeesus on käsud kokku võtnud ühe kaksikkäsuga: armasta Jumalat ja armasta ligimest. Aga viimaks ei ole sisulist vahet, kas meil on käske palju või vähe. Piisab ühestainsast, et kogu meie olemust lõhestav rikutus avalikuks saaks. Pauluse tõdemus, et “kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest” (Rm 3:23) pole mitte retooriline liialdus, vaid tegelikkus. Taaveti psalmi tsiteerides ütleb Paulus ühtviisi juutide ja kreeklaste kohta: “Ei ole õiget, ei ühtainsatki, ei ole mõistjat, ei ole Jumala otsijat. Nad kõik on kaldunud kõrvale, üheskoos kõlbmatuks muutunud, ei ole, kes teeb head, ei ühtainsatki.” (Rm 3:10–12) Kui lood on nõnda, siis ei saa õndsaks vist keegi. Jumala Seadus teeb meid kõiki küll võrdseks, aga päris sellist võrdsust me ka ei tahtnud. Nii ei jäägi muud üle, kui uuesti järjekorda asuda ning küsida, kas oleme küsinud ikka õiget asja ja saanud selle, mida vajame. Selgub, et Seadus kuulub õndsakssaamise juurde, on seejuures lausa hädavajalik, aga mitte selles mõttes nagu esmapilgul arvasime. Õpetades meile Jumala tahet osutab Seadus ka meie suutmatusele seda täita. Tuues selgelt esile, et oleme oma pattudega jõudnud ummikusse, juhatab see ainsa võimaliku pääsetee – Jeesuse Kristuse juurde. Ülestõusmispüha traditsioonilises Exsultet-hümnis lauldakse patu õnnistavast tagajärjest: “Ennäe Aadama õndsust toovat pattu, mis Kristuse surma läbi on hävitatud. Oo, õnnis süü, kui suure Lunastaja oled sa leidnud!” See, mida pidasime needuseks, sillutas meie teed õndsuse juurde. Patt lahutas meid Jumalast, aga kui Seadus teeb selle lahknemise vastuvaidlematu selgusega nähtavaks, siis seda suurema selgusega saab nähtavaks ka Jumala heldus, kui Ta läkitab meile Lunastaja. Tulen tagasi eelnevalt esitatud küsimuse juurde, kas jumalariigist leiab võrdsust? Küsimusele võib vastata “ei” ja “jah”. Ei, sest Jumal on maailma rahvaste seast valinud ühe, juudid, et sõlmida nendega leping, Seaduse andmisega teinud avalikuks nende patu ning lasknud oma Pojal sündida juudina. Jah, sest Seadus on kirjutatud kõigi inimeste südamesse ning Jeesuses Kristuses sõlmib Jumal lepingu kõigi rahvastega, nõnda et mitte ainult juudid, vaid ka paganad ütlevad Talle “Immanuel, Jumal on meiega”. Temas täidetakse omadele – juutide esiisadele – antud tõotused ning Temas saavad omaks võõradki – paganad –, kes hakkavad Jumalat ülistama Tema halastuse eest, lauldes kiitust Issanda nimele ning pannes Tema peale lootuse. |
Archives
December 2020
Categories
All
|
RSS Feed
