Viimaks veel, vennad, palvetage meie eest, et Issanda sõna leviks ja kirgastuks nõnda nagu teiegi juures ning et meid kistaks välja üleannetute ja kurjade inimeste käest. Sest usku ei ole kõikidel. Aga ustav on Issand, kes teid kinnitab ja kurja eest hoiab. Me oleme ju Issandas veendunud teie suhtes, et te olete teinud ja teete, mida me käsime. Issand aga suunaku teie südamed Jumala armastuse ja Kristuse kannatlikkuse poole!
2Ts 3:1–5

Euroopa riigijuhtidel on mure. Selle mure nimi on islam. Mitmetes pika kristliku traditsiooniga Euroopa linnades võib mõnel aastaajal näha tänavatel rohkem pearätiga kui «valgeid» naisi. Ajal, mil ridamisi pannakse müüki koguduseta jäänud kirikuid, kerkib üha uusi ja uusi mošeesid. Eurokraatlik ilmalikustunud poliitika on religiooni taolise pealetungi ees jõuetu. Ainsad, kelle vastu julgetakse kasutada jõuvõtteid, on kristlikud fundamentalistid ja rahvuslased. Pearätte kandvatele valeusulistele keerutatakse aga lõputult ümmargust juttu sallivusest, dialoogist ning «ühistest» väärtustest.Miks kõlab see kurtidele kõrvadele? Sest see on tühipaljas inimlik katse seista vastu deemonlikele jõududele või isegi püüd ajada Peltsebuli välja Peltsebuliga. Võib-olla on kristlusest võrsunud humanism, mis tegelikult ülistab inimest jumalana, õigustades ja julgustades teda üha meeletumateks pattudeks, hullemgi kui islam, sest ta kannab «kristlikku» maski. Muidugi püüab taoline süsteem panna ka kiriku laulma endale meelepärast laulu.

Ainus, mis meie maailmajao ja viimselt terve maailma päästab, on sõnum Kristusest. Võltsimata, lahjendamata ja salgamata sõnum Jumala armastusest, mis on ilmunud Jeesuses Kristuses, kes on «saadud Pühast Vaimust, ilmale tulnud neitsi Maarjast, kannatanud Pontius Pilaatuse all, risti löödud, surnud ja maha maetud, alla läinud surmavalda, kolmandal päeval üles tõusnud surnuist, üles läinud taeva, istub Jumala, oma kõigeväelise Isa paremal käel».

Näiliselt ohutu tunnistus Kristusest on ometigi suurim ärritus maailmale. Püha Pauluse arvukad kogemused oma kuulutusreisidelt annavad tunnistust sellest, et sõnum Jeesusest tekitab igal pool inimeste seas lahkmeelt (vt Lk 12:49–53), vabastades ühed nende suurimatest koormatest, kuid pannes teised vahetevahel lausa seestunult märatsema – sest usku ei ole kõikidel. (1Ts 3:2) Ilmselt midagi sarnast oli toimunud ka Tessaloonikas. Teadaolevalt pidi püha Paulus linnast lahkuma üsna kohe pärast koguduse rajamist, sest sattus teravasse vastuollu kohaliku sünagoogi juhtidega. Kuna aga tuli, mille Kristus temas oli süüdanud, põhjustas pahandust igal pool, kuhu ta läks, ei toonud ka Tessaloonikast lahkumine talle rahu. Nõnda ta palubki tessalooniklasi palvetada enda ja oma kaastööliste pärast, et «neid kistaks välja üleannetute ja kurjade inimeste käest».

Ehkki need pahatahtlikud inimesed tekitavad oma riugastega Kristuse kirikule alatasa sekeldusi, ei nurise püha Paulus nende olemasolu pärast. Paulus nimetab koguduse vastupidavuse ühe allikana ustavust tema käsule (2Ts 3:4). See, kes meid Pauluse kaudu käsutab, ei ole mitte inimene Paulus, vaid Issand, kes oma apostli suu kaudu räägib. Kas teame Temast paremini, mis on meie pääsemiseks vajalik?

Vastupidavus ja ustavus kõigis tagakiusamistes ja kitsikustes on Jumala õiglase kohtu märgiks selle kohta, et Kristuse järgijad on arvatud Jumala riigi vääriliseks ning kõik vaevajad saavad karistuseks igavese hukatuse (vt 2Ts 1. ptk). Nii nagu püha Peetrus kutsub üles: «Ärge võõrastage enestes tulekuumust, millega teid pannakse proovile, nii nagu sünniks teile midagi võõrast, vaid rõõmustage, et nii nagu te olete Kristuse kannatuste osalised, võite rõõmuga hõisata ka tema kirkuse ilmumisel» (1Pt 4:12), on Kristuse järgijad otsekui kullast kuulid, mis olid samas karbis odavast metallist kuulidega, millel oli üksnes kullatud kate. Kui karpi raputati, hakkasid kullatud kuulid nurisema, et nende kuld kulub ära. Kullast kuulid aga palusid, et karpi raputataks rohkem, sest siis saab nende kuld paremini nähtavaks.
 
Illimar Toomet
koguduseõpetaja

Aga kui õel pöördub kõigist oma pattudest, mis ta on teinud, ja peab kõiki mu määrusi ja teeb, mis on kohus ja õige – siis peab ta tõesti elama. Sest mul ei ole head meelt surija surmast, ütleb Issand Jumal. Seepärast pöörduge ja elage!
Hesekiel 18:21,32

Hiljuti näidati teleuudistes üht hingevaakuvat pensionäri, kes oma põdura tervise pärast ei suutnud osaleda kohtuprotsessil, kus teda süüdistati aegumatutes inimsusvastastes kuritegudes. Räägitakse, et taoliste kohtuprotsesside eesmärk on vältida massiliste küüditamiste, tapmiste, vägistamiste ja röövimiste kordumist. Ärge uskuge seda. Viiskümmend aastat pärast natsiroimade hukkamõistu Nürnbergis kordusid sõjakoledused siinsamas Euroopa tagaõuel Jugoslaavias. Enamikku kommunismi koletislikest kuritegudest pole seni hukka mõistetud ja vaevalt selleni jõutaksegi. Maailm käärib ja üha uutes konfliktides hukkunute arv osutab sellele, et ajaloost ei õpita midagi.

Need suured kohtuprotsessid toovad paratamatult esile süüpingis istuvad kurjategijad. Mis neist saab? Mõeldes sellele, kui paljude inimeste elusid on nad purustanud, võiksime küsida, kas neil peakski olema mingit tulevikku? Enne otsuse langetamist peaksime endalt küsima: «Mis teeb minust kristlase?» Kas see, et olen heatahtlik inimene ja käin vahetevahel kirikus? Ei, mitte minu inimlikud voorused ei tee mind kristlaseks, vaid Jumala erakorraline otsus oma Poja lepitava surma pärast andestada kõik mu mõtted, sõnad, teod ja tegematajätmised, millega ma olen põlanud Teda ja mürgitanud ligimeste elu: minu usaldamatus, tänamatus, hoolimatus, argus, kõrkus, isekus jne. Ainult teadmine selle võla suurusest võimaldab mõista sõna «andeksandmine» tähendust. Ja see on tegu, mida peaksime kaaluma, nähes oma mõttelises kohtupingis järjekordset süüalust. Ükskõik, keda.

Fanny de Sievers jätab oma kommentaaris meieisapalvele kurjategijate loendi lõpetamata: «Ja siis, nende väikeste võlglaste järel kõik suured võlglased, … need, kes mu isa maha lõid ja ema Siberisse saatsid. Need, kes …» Ja siis järgneb Sieversi vastus: «Kõigile neile tuleb kuidagi andestada. Mitte tegu tegematuks tunnistada – sest see karjuks ju tõele vastu –, vaid tegu hukka mõista ja tegijale andeks anda. Tegu nõnda põhjalikult hukka mõista, et me ise ei julgeks midagi sellist korda saata, kuid jätta tegija üle otsustamine Jumala hoolde, sest ainult Tema teab, mis inimese südames sünnib ja kui palju keegi milleski süüdi on.»

Et nõnda otsustada, on vaja suurt usku. Usku sellesse, et kõik asjad on Jumala käes, ükski asi ei jää talle teadmata ja ühegi asja suhtes pole ta ükskõikne. Ta näeb, kuuleb, tunneb, hindab – ja tegutseb.

Ainult uskmatu võib väita, et Jumal ei sekku. Ja Tema sekkumisel on mõõtu. Kui keegi pealtnäha tige inimene murrab jalaluu, siis pole see mitte jumalik karistus, vaid alles hoiatus. Ja kui me taolistest asjadest kuuldes ise meelt ei paranda, ei andesta eksijatele ega palveta nende pärast, siis võib meid oodata midagi hoopis hullemat. Ning kui õnnis Maarja oma ülistuslaulus ütleb: «Ta on tõuganud maha võimukad troonidelt ja ülendanud alandlikke», siis ei räägi ta võrdumitega pisiasjust. Ta tunnistab Jumala kohtumõistmisest, mis ulatub maailma äärteni ja läbistab kõiki ajastuid. Jumala karmi pilgu ees on ta oma valitud rahvas iisrael. Ja kusagilt saab ta kätte ka meid.

Kiirustades kohut mõistma oma suurte ja väikeste vaenlaste üle, tuletagem meelde, et Kõigeväelise ees ei tähenda süüdlaseks või õigeks nimetamine midagi vähemat kui ellu või surma mõistmist. Ainult siis, kui mõistame, kui sügav on kuristik, kuhu me ise oma patuste tegudega oleme langenud, võime taibata, kui suur ja imeline on Jumala arm, mis meid sellest päästa tahab. Kuidas me võiksime siis seista vastu sellele, kui Jumal otsustab kedagi päästa?

Pattudest pääsemine on Jumala ime. Sest vaata, ta loob inimese uueks. Ta võtab igalt kahetsejalt tema üleastumised ja viib nii kaugele, kui ida on läänest. Iga õel, kes taganeb oma üleastumistest, jääb elama ning ühtegi tema üleastumist ei pea enam meelde tuletama. Mõelgem sellele, kui uudistes näidatakse jälle mõnd kaamerasse naeratavat süüalust. Sest mul ei ole head meelt surija surmast, ütleb Issand Jumal. Seepärast pöörduge ja elage!

Illimar Toomet
koguduseõpetaja