Selle kohta on ju esivanemad saanud tunnistuse. ... Need kõik surid uskudes, saamata kätte tõotusi, vaid nähes ja tervitades neid kaugelt. Ja nad tunnistasid end olevat võõrad ja majalised maa peal. Kuid kes selliselt kõnelevad, annavad mõista, et nad otsivad kodumaad. Kui nende meeles oleks olnud maa, kust nad olid välja läinud, küllap neil oleks olnud aega pöörduda tagasi. Ent nüüd nad ihkavad paremat, see tähendab taevast kodumaad. Seetõttu ei ole Jumalal nende pärast häbi lasta ennast hüüda nende Jumalaks, kuna ta on valmistanud neile linna. Usus viis Aabraham, kui teda proovile pandi, ohvriks Iisaki; tema, kes oli saanud tõotused, oli valmis ohverdama oma ainusündinu; tema, kellele oli öeldud: „Sinu sugu loetakse Iisakist.” Sest ta arvestas, et Jumal võib ka surnuist üles äratada, seepärast ta saigi tema tagasi ettetähenduseks. Heebrealastele 11:2,13–19 Päris paljud inimesed peavad Jumalasse uskumise peamiseks ülesandeks panna inimesed korralikumalt elama. Et oleks vähem joomist, vargusi, abielurikkumisi ja alatusi. Ehkki taoliste negatiivsete nähtustega võitlemine kuulub vist iga religiooni juurde, on kristliku usu eesmärk siiski milleski muus. Võiks öelda, et milleski hoopis enamas või kõrgemas. Ehkki kirik võitleb pattulangemise põhjustatud kannatuste ja hädaga ka selles maailmas, ei ole usu eesmärk muuta seda maailma nii-öelda elamisväärsemaks, vaid eesmärk on juhatada inimesed taevalikku õndsusesse, mida siin maa peal pole võimalik saavutada ega isegi ette kujutada. Pidades silmas mitte ajalikku, vaid ajatut, mitte maist, vaid taevast, asetuvad maine elu ning siinsed asjad hoopis teise valgusesse.
Sellepärast ütleb püha Paulus: Ma pean kõike kahjuks Issanda Kristuse Jeesuse kõikeületava tunnetuse kõrval. Tema pärast olen ma minetanud kõik selle ja pean seda pühkmeiks, et saada kasuks Kristust. … Ma unustan kõik, mis on taga, ja sirutun eesoleva poole, ma püüdlen sihtmärgi poole, Jumala üleva kutsumise võiduhinna poole Kristuses Jeesuses. (Fl 3:8,13–14) Ning veel: Aeg on piiratud. Sellepärast siis need, … kes nutavad, otsekui nad ei nutaks, ja kes rõõmustavad, otsekui nad ei rõõmustaks, ja kes ostavad, otsekui nad ei oleks omanikud, ja kes seda maailma kasutavad, otsekui nad ei kasutaks seda. Sest praeguse maailma pale on möödumas. (1Kr 7:29–31) Sedasama peab silmas püha Paulus ka kirjas heebrealastele, nimetades tervet rida Vana Testamendi pühasid. Nende pühade usu suurus seisnes veendumuses, et – juhtugu ükskõik mis, tulgu, mis iganes tuleb – Jumalal on kindel tahe anda neile midagi, millest nad pole undki näinud. Kokkuvõttes kehtib nende kõigi kohta tõdemus: Nüüd nad ihkavad paremat, see tähendab taevast kodumaad. (Hb 11:16). Seesama kehtib ka vaga Aabrahami puhul, kelle kohta Paulus ütleb – tsiteerin veelkord kirja heebrealastele 11. peatükist –: Usus oli Aabraham kuulekas, kui teda kutsuti minema paika, mille ta pidi saama pärandiks, ja ta läks välja, teadmata, kuhu ta läheb. Usus ta asus elama tõotatud maale otsekui võõrsile, elades telkides koos Iisaki ja Jaakobiga, kes olid sellesama tõotuse kaaspärijad. Sest ta ootas kindlale alusele rajatud linna, mille meister ja ehitaja on Jumal. … Seepärast ka sündis sellest ühestainsast, pealegi mehejõu kaotanud mehest hulga poolest nii palju järglasi nagu tähti taevas ja nagu liiva mere rannal, mida ei saa ära lugeda. (Hb 11:8–12) Ehkki Aabrahamil oli oma kodumaa, lahkus ta sealt, et saada maa, mille Jumal talle tõotas. Ehkki tal oli küllaga vara ja suur suguvõsa, oli tema suurimaks varaks Jumala tõotatud poeg Iisak. Aga eksib see, kes arvab, et asudes Kaldeamaalt Iisraeli, st tänapäeva Iraanist Palestiinasse, ning saades kõrges vanuses – Saara lapsesaamise aeg oli juba ammu möödunud – Jumala tõotatud poja Iisaki oleks Aabraham viimaks saanud kätte Jumala tõotused. Tsiteerin veelkord kirja heebrealastele: Need kõik surid uskudes, saamata kätte tõotusi, vaid nähes ja tervitades neid kaugelt. Ja nad tunnistasid end olevat võõrad ja majalised maa peal. Kuid kes selliselt kõnelevad, annavad mõista, et nad otsivad kodumaad. Kui nende meeles oleks olnud maa, kust nad olid välja läinud, küllap neil oleks olnud aega pöörduda tagasi. Ent nüüd nad ihkavad paremat, see tähendab taevast kodumaad. (Hb 11:13–16) Aabrahami suurimaks usuteoks loetakse tema valmisolekut ohverdada, st tappa Jumala käsul, oma poeg Iisak. Selle sündmuse täpsema kirjelduse leiab 1Ms 22. peatükist. Milles seisnes Aabrahami usu suurus, kui ta, saades Jumalalt käsu, võtab oma poja ja ohvritoomiseks vajalikud põletuspuud, läheb Morija mäele, laob kividest üles altari, seob kinni oma poja, paneb ta altarile – ning tõstab noa, et oma poeg tappa. Kas see on pime kuulekus? Ei! See pole lihtsalt see, mida eelnevalt nimetasin: juhtugu ükskõik mis, tulgu, mis iganes tuleb, vaid kindel veendumus: Jumalal on kindel tahe anda neile midagi, millest nad pole undki näinud. Mida siis Aabraham uskus? Ta uskus, et Jumal võib tema poja äratada surmast. Isegi meil, 2000 aastat pärast Jeesuse surma ja ülestõusmist võib olla kahtlusi ja uskmatuse hetki, kuis peame seda võimatuks. Aga uskuda seda 2000 aastat ENNE Jeesuse surma ja ülestõusmist… See on tõesti TOHUTU SUUR USK. See, mille kohta püha Paulus ütleb kokkuvõtlikult: Usk on loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõendus. (Hb 11:1) Aabraham teadis, et seesama Jumal, kes käskis tal ohverdada oma poeg, oli andnud tõotuse, et sellesama poja kaudu saab tema sugu olema nagu tähti taevas. Mitte Saara orjatarist sündinud sohipoeg Ismaelist, mitte mingil võimatul viisil uuesti lapseootele jäävast eakast Saarast sündiva uue Iisaki, vaid sellesama Iisaki kaudu. Selles oli Aabrahami usu suurus. Nagu me teame, ei lubanud Jumal Aabrahamil oma ohvrit lõpuni viia. Otsustaval hetkel sekkus Issanda ingel ning keelas Aabrahami: Ära pane kätt poisi külge ja ära tee temale midagi, sest nüüd ma tean, et sa kardad Jumalat ega keela mulle oma ainsat poega! (1Ms 22:12) Seal, kus sai ilmsiks inimese äärmuslik usaldus Jumala vastu, pidi saama ilmsiks, ka Jumala äärmuslik, lõpuni minev armastus inimese vastu. Kui Aabraham tõstis oma silmad, nägi ta üht jäära, sarvipidi rägastikku kinni jäänuna. See jäär pidi saama ohvriks. 2000 aastat hiljem toodi Kolgatal ohvriks – mitte enam Aabrahami poeg Iisak, vaid – Jumala enese Poeg. Jeesus, keda nimetatakse Jumala Talleks. Otsekui seesama jäär, kes ohverdati Iisaki asemel. Enne ristilöömist suruti Jeesuse pähe okkalistest okstest punutud kroon. Otsekui seesama jäär, kes sarvipidi oli okstesse kinni jäänud. Jeesus on toodud ohvriks patuste inimeste eest. Jumala ohver on toodud enne, kui meie oleme suutnud korda seada oma elu, lõpetada joomise, abielurikkumise, vargused ja alatuse. Sest mida me saavutaksime, kui suudaksime parandada oma eluviise. Viimaks on seegi elu lõplik ning meie päevad on loetud. Sellepärast kutsutakse ka meid ihkama “paremat, see tähendab taevast kodumaad”. Seda maad, mis ei hävi, seda rõõmu, mis ei lõpe. Ja siiski jääb veel üks küsimus. Jumal tõi ohvriks oma Poja. Aabraham oli valmis ohverdama oma poega. Mida peame ohverdama meie? Vastuse annab kuningas Taavet oma 51. psalmis: Tapaohvrid ei meeldi sulle, muidu ma annaksin neid; põletusohvrist ei ole sul head meelt. Jumalale meelepärane ohver on murtud vaim, murtud ja purukslöödud südant ei põlga Jumal. Tee head Siionile oma head meelt mööda, ehita Jeruusalemma müürid! Siis hakkavad sulle meeldima õiguse ohvrid, põletusohvrid ja koguohvrid, siis tuuakse härjavärsse su altarile! Aamen. Ligikaudu 3500 aastat tagasi kõnetas Jumal juudi soost meest nimega Mooses ning andis talle ülesande viia juudid Egiptuse vangipõlvest tõotatud maale Kaananisse. Egiptusest lahkumise päeva tähistavad juudid tänaseni paasapühana. Ligikaudu 1500 aastat hiljem ehk meie päevist 2000 aastat tagasi sai paasapüha uue tähenduse. Jumal andis oma Poja, et kõik inimesed – mitte ainult juudid, – pääseksid patu vangistusest ning jõuaksid tõotatud, taevasele kodumaale.
Kirikuisad on arutlenud, kes konkreetselt Moosesega põõsast kõneles, oli see ingel või Jumala Poeg. Kirikuisa Clemens Alexandriast osutab, et nii nagu Moosest kutsudes rääkis Jumal temaga okkalisest põõsast, kõneles Jumala Poeg, kroonituna okaskrooniga, Kolgatal. Moosese kaudu alustas Jumal oma Seaduse andmist, Jeesuse kaudu viis Ta selle lõpule. Moosese kaudu sai nähtavaks Jumala tulemine oma rahva keskele lepingutelgis, Jeesuse kaudu on Jumala rahvale avatud ligipääs Jumala juurde. Läki siis julgusega armu aujärje ette, et me halastust saaksime ja armu abiks leiaksime parajal ajal! Illimar Toomet koguduseõpetaja Jeesus on tõeline ohvritall, kes lepitab meid Jumalaga. Tõeline ohver on vabatahtlik and, röövitut ei saa ohverdada. Nii võiksime küsida, kas Jeesuselt võeti elu või andis Ta selle ise. Jeesus ise ütleb nii: “Ma annan oma elu, et seda jälle tagasi võtta. Keegi ei võta seda minult, vaid mina ise annan selle omal tahtel.” (Jh 10:17–18)
Aga millal Ta ennast annab? Kas siis, kui öö varjus tullakse Teda kinni võtma? Ei, pisut varem. Nagu tõeline paasatall annab Ta ennast viimasel söömaajal koos oma jüngritega. Püha Markuse evangeelium annab teada: Jeesus võttis leiva, õnnistas, murdis ja andis neile ning ütles: „Võtke! See on minu ihu.” Ja ta võttis karika, tänas ja andis selle neile, ja nad kõik jõid sellest. Ja ta ütles neile: „See on minu lepinguveri, mis valatakse paljude eest. (Mk 14:22–24) Juudid tähistavad oma paasapüha igal aastal olevikulise sündmusena, öeldes: Tänasel ööl me pääsesime Egiptusest... Kristlastena saame armulaual iga kord osa Kristuse tõelisest ohvrist. Püha Paulus ütleb: Õnnistuse karikas, mida me õnnistame, – eks see ole Kristuse vere osadus? Leib, mida me murrame, – eks see ole Kristuse ihu osadus? (1Kr 10:16–17) Ning püha Augustinus lisab: Kui sa oled selle vastu võtnud väärikalt, siis oled sa see, mida sa oled vastu võtnud. Armulauas seotakse meid ühte Issanda surma ja ülestõusmisega, Tema puhtuse ja kuninglikkusega. Illimar Toomet koguduseõpetaja Meie ajal, mil inimene seatakse kõige mõõdupuuks, igasuguse olemise alguseks ja otsaks, kiputakse ristikogudustki pidama ennekõike Jumalat otsivate inimeste ühenduseks, kus on kõige lihtsam ja loomulikum neis otsingutes üksteisele toeks olla.
Pühakirja kirjeldus kristlikust kogudusest on teistsugune. See ei ole Jumalast lahus olevate inimeste kogu, kes sirutuvad Tema poole. Ei, koguduses Jumal ühendab inimesed, liidab nad üksteisega. Nii räägitakse kogudusest kui ihust, mille Pea on Kristus – ihu ilma peata ei ole eluvõimeline. Või kirjeldatakse kogudust Pruudina, kelle Peigmees on Kristus – ei ole pruuti ilma peigmeheta. Sarnasel viisil kutsub püha Peetrus oma 1. kirjas meid laskma “endid ehitada elavate kividena vaimulikuks kojaks”, lastes end rajada “elavale kivile” või “hinnalisele nurgakivile”. Meie taluarhitektuuris on nurgakivi leitav palkehitise nurga alt. Kui kivi oma kohalt nihkus, vajus kogu hoone viltu. Kirikuarhitektuuris leiame sarnase ülesandega kivi hoopis ülevalt, võlvi päisest. Kui kivi eemaldada, võib kogu võlv kokku variseda. Sellepärast on püsiv ühendus Kristus-nurgakiviga koguduse jaoks olemuslik. Kristuses ühendatuna saab kogudus millekski hoopis enamaks, kui pelgalt üks inimhulk võiks olla. Püha Peetrus ütleb: “Teie aga olete „valitud sugu, kuninglik preesterkond, püha rahvas, omandrahvas, et te kuulutaksite Tema kiidetavust.” Kuidas saaks see olla võimalik inimliku jõuga? Ei saagi. 7. sajandil elanud munk Andreas ütleb: Me oleme kuninglikud sellepärast, et Kristus on kuningas ning me oleme preesterkond sellepärast, et Kristus on preester. Ja veel, me oleme ka pühad, ning nõnda kutsutakse meid Tema pärast, kes ise on püha. Illimar Toomet koguduseõpetaja Püha Johannes ütleb ilmutusraamatus: Mina annan janusele ilma tasuta eluvee allikast. Võitja pärib selle kõik ning mina saan temale Jumalaks ja tema saab minule pojaks. Aga argade ja uskmatute ja jäledate ja mõrtsukate ja hoorajate ja nõidade ja ebajumalateenijate ja kõigi valetajate osa on tule ja väävliga põlevas järves, see on teine surm. (Ilm 21:6–8)
6. sajandil elanud piiskop Andreas Kappadookia Kaisareast ütleb: Jumal, kes igatseb meie päästet, kannustab meid igatviisi, nii lahkuse kui vihaga, et päriksime Tema õnnistuse. Ta asetab meie silme ette nii taevase Jeruusalemma kirkuse kui pimeda ja valusa viha lõõmavas surmavallas, et me kas siis ihaledes igavest õndsust või kartes lõpmatut piina, võiksime saada selle, mida me tõeliselt vajame. Midagi taevasest õndsusest võime kogeda juba siin, maa peal. Igas vastuses, mida Jumal meie palvetele annab, võime maitsta taeva rõõmu. Püha Jeesuse Teresa, 16. sajandi suur usupuhastaja on oma eluloos rääkinud palvetamisest ning võrrelnud seda aedniku tööga, kes peab oma põllule vett tooma. Alustades, alles palvetama õppides, sa sikutaksid otsekui sügavast kaevust ämbreid ainult oma käte jõul. Kui sa oled palvetamises mõnevõrra juba kogenud, siis on see töö pisut lihtsam, sarnane sellele, et saad kasutada kaevuvinna. Kogenud palvetaja õpib juba seda, kuidas rajada kraavid ja paigutada rennid, et vesi jõuaks jõest põllule. Enam ei pea iga tilka oma jõuga kohale tooma. Ning palvetamise kõrgeim aste on võrreldav kosutava vihmaga. Enam ei saa sa midagi teha – siis sa taipad, kui suur ja elustav on Jumala arm. Kui me alles alustame palvetamisega, siis võib iga veepisar tunduda juba vihmana. Kui suur võib olla meie rõõm, kui saame ammutada eluvee allikast lõputa. Illimar Toomet koguduseõpetaja Püha Johannes kirjutab oma 1. Kirjas: Ükski, kes on sündinud Jumalast, ei tee pattu … Me teame, et Jumala Poeg on tulnud ja andnud meile mõistmise, et me tunneksime ära Tõelise. Ja meie oleme Tõelises, Tema Pojas Jeesuses Kristuses. Seesama on tõeline Jumal ja igavene elu.
Teha pattu ei ole paratamatus. Vastupidi, võib otsustada elada hoopis teisiti. 19. sajandi keskel Põhja-Itaalias Torino lähedal sündinud Domenico Savio oli 7-aastane, kui teda võeti esimest korda armulauale. Siis andis ta tõotuse:
Pigem surra, kui teha pattu! Nõnda on otsustanud paljud need, keda Kirik on hiljem hakanud austama pühakutena. Meie peame taolist hoiakut sageli vaid üksikute, tõeliste moraalsete kangelaste privileegiks, mis lihtsurelikule käib üle jõu. Inimlikult võttes see ongi ülejõukäiv. Püha elu saab alguse sellest, – nagu ütleb püha Johannes – et Jumala Poeg on tulnud ja andnud meile mõistmise, et me tunneksime ära Tõelise, Jeesuse Kristuse, kes on tõeline Jumal ja igavene elu. Meie pattudeta elu on vaid vastus sellele, mida Jumal on meile andnud. Auväärne Bede, 7.-8. sajandi vahetusel elanud inglise munk, ütleb: [Tõeline Jumal ja igavene elu], mis võiks olla selgem, kui need sõnad? Mis võiks olla meie kõrvadele magusam? Milline relv võiks olla eksiõpetajate vastu veel võimsam? Kristus on tõeline Jumala Poeg. Meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa on tõeline Jumal. Igavene Jumala Poeg on tulnud ajalikku maailma – üksnes selleks, et meid päästa, et me võiksime õppida tundma tõelist Jumalat. Sest mitte keegi ei saa igavest elu, kui ta ei tunne igavest Jumalat. Illimar Toomet koguduseõpetaja Püha Jaakobus kutsub meid üles: “Pidage seda lausa rõõmuks, mu vennad, kui te satute mitmesugustesse kiusatustesse, kuna te teate, et teie usu läbikatsumine teeb teid kannatlikuks.”
Kui suurt kuumust ja kui mitu haamrilööki on vaja, et ebamäärase kujuga rauatükk võiks võtta kuju, saada selleks, mida sepp tahab sellest teha? Sepp vastab, et haamrilööke on vaja parasjagu, mitte liiga vähe ning mitte liiga palju, samamoodi kuumust. Meie jaoks võib kannatuste tulekuumus ja iga elult saadav hoop tunduda puhta kiusuna. Aga just nõnda Jumal meid vormib ning sellepärast kutsub püha Jaakobus pidama seda puhtaks rõõmuks. Püha Johannes Kuldsuu ütleb: Kannatus on tõeline side, julgustus suuremaks armastuseks, vaimuliku täiuse ja jumalikkuse alus. Kuulake teda, kes ütleb: “Kui tuled Issandat teenima, siis valmista oma hing kiusatuse vastu!” (Srk 2:1). Ning Kristus on veel öelnud: “Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged.” (Jh 16:33) Ja veel: “Kitsas on värav ja ahtake on tee.” (Mt 7:14) Igal pool, kus sa näed kannatust ülistatavat, on see meie jaoks tarvilik. Sest mitte keegi ei pälvi selles maailmas võidupärga ilma kannatuseta, tegemata end tugevaks pingutuste ja kasina toidu ja harjutuste ja öiste palvete ja palju muu sellesarnasega. Illimar Toomet koguduseõpetaja Kuningriiki pakuti Jeesusele mitmel korral. Esmalt tegi seda kurat, pärast Jeesuse 40-päevast paastumist kõrbes. Siis 5000 meest, keda Ta mõne leiva ja kalaga oli imeliselt toitnud. Kolmandal korral siis, kui Ta sisenes Jeruusalemma ning Ta toetajad võtsid Teda vastu kuninglike auavaldustega. Palmiokste lehvitamisest sel puhul on saanud nime tänane palmipuudepüha. Ja siis veel, Tema kannatuse viimasel päeval.
Säh sulle kuningriiki, ütlesid juudid, kes Ta Pilaatuse ette surmamõistmiseks tirisid. Säh sulle kuningriiki, ütles Heroodes, kes riietas Ta pilkeks purpurrüüsse. Säh sulle kuningriiki, ütlesid sõdurid, kes surusid Ta pähe okaskrooni. Säh sulle kuningriiki, ütles Pilaatus, kes lasi Tema ristile naelutada tahvli, millele oli kirjutatud: Jeesus Naatsaretlane, juutide kuningas. Otsekui kuningaks saamine oleks suurim asi, mida üks inimene selles elus võib saavutada. Jeesus ongi tõeline Kuningas. Aga Ta on Kuningas, kelle kuningriik ei ole sellest maailmast. Olles võitnud surma, on “Jumal tõstnud Ta kõrgemaks kõrgest ja annetanud Talle selle nime, mis on üle iga nime, et Jeesuse nimes nõtkuks iga põlv nii taevas kui maa peal kui maa all, ja et iga keel tunnistaks: Jeesus Kristus on Issand – Jumala Isa kirkuseks.” Ta ei tulnud siia otsima kuninglikku au. Vastupidi, Ta “ei arvanud osaks olla Jumalaga võrdne, vaid loobus iseenese olust, võttes orja kuju, saades inimese sarnaseks”. Selleks, et meie saaksime endale kuningriigi. Mitte maise, vaid taevase. Kuningas võttis orja kuju, et meie, orjad, võiksime endisse mahutada Tema kuninglikkuse. Kirikuisa Gregorios Nyssast ütleb: Jumal loobus iseenese olust, et inimloomus saaks teda endasse mahutada. Teisalt aga tehakse uueks see, mis on inimlik, kui see põimitakse ühte jumalikkusega. Illimar Toomet koguduseõpetaja Jeesuse maise elu algus ja lõpp on andnud meie kirikuaasta suurimad pühad: jõulud ja ülestõusmispühad.
Püha Paulus võtab need kaks sündmust oma kirjas heebrealastele kokku nõnda: Me näeme Teda, Jeesust, kes oli tehtud pisut alamaks inglitest, nii et Ta Jumala armu läbi kõigi eest maitseks surma, nüüd pärjatuna kirkuse ja auga surma kannatamise pärast. Nagu kirikuisad kirjeldavad, oli Jeesuse laskumine läbi üheksakordse inglite taeva inglite jaoks suur üllatus. Tema, Kõigekõrgem, laskus nende tasandile ning veel suuremaks üllatuseks veel kuhugi allapoole. Läbinud inglite taevad, tuli Jumal-Poeg inimesena maa peale. Ka inimestele, kes Teda tundma õpivad, valmistab Ta üllatuse. Tema, kes oma puhtuse, õigluse, headuse ja pühadusega oleks väärt ülendamist kuningaks, laskub inimestegi seas kõige madalamale. Veel enam, astub surmavalda. Milleks küll? Kirikuisa Augustinus ütleb, et surma maitstes on Jeesus otsekui arst, kes haigele ravimit andes ise seda enne maitseb, et ka haige julgeks seda maitsta. Teades, et ravim võib olla küll kibe, aga viimaks toob elu. Ka meil tuleb inimestena läbida sama teekond. Me oleme pöördunud Jumalast eemale, heidetud välja taevalikust paradiisist. Patu pärast on meie osaks surm. Kui Jeesus on maitsnud meie surma, siis ei pea me seda enam kartma, vaid võime loota Temale. Kui Tema on võtnud endale meie surma, siis saame meie endale Tema elu. Ning meid tõmmatakse surmavallast üles, me läbime taevad. Taas on inglitel imestamist, kuidas inimene, kes on loodud inglitest alamaks, nüüd neist kõrgemale ülendatakse. Püha Johannes Damaskusest ütleb: “Inglidki kardavad ja värisevad inimloomuse ees, kui see Kristuses istub autroonile.” Illimar Toomet koguduseõpetaja TuhkapäevPaastuaja alguse puhul pakutakse välja mitmesuguseid võimalusi paastumiseks.
Püüdes vähendada oma süsinikujalajälge, ostes õiglast toitu, võideldes sotsiaalse õigluse eest mistahes kujul võime me muuta maailma pisut paremaks. Piirates oma tarbimisharjumusi ja ihumõnusid ning võideldes mõne isikliku pahega saame isennast pisut paremaks muuta. Võibolla on see meile juba tuttav. Paljud püüdsid midagi sellist viimasel aastavahetusel, kuid on selle katse kui läbikukkunu juba unustanud. Kristlik usk on ainulaadne kõige kõrval, mida inimene nimetab usuks või religiooniks. Kui erinevad religioonid õpetavad viise, kuidas inimene võiks ennast paremaks muuta ja sirutuda Jumala poole, et teda väärida ja temani ulatuda, siis kristlik usk kõneleb risti vastupidisest. Jumal ise sirutub meie poole. Jumal ise teeb Jeesuses Kristuses meid vääriliseks Tema ligiolus viibima. Püha Peetrus ütleb oma 2. kirja alguses: [Jeesuse, meie Issanda] jumalik vägi on meile kinkinud kõik, mis on vajalik eluks ja vagaduseks, tema tundmise kaudu, kes meid on kutsunud omaenese kirkuse ja väärikusega. Sel viisil on meile kingitud kõige kallimad ja suuremad tõotused, et te nende kaudu võiksite põgeneda kaduvusest, mis valitseb maailmas himude tõttu, ja saada jumaliku loomuse osaliseks. Illimar Toomet koguduseõpetaja |
Archives
December 2020
Categories
All
|
RSS Feed
