Suur Neljapäev

Jeesus on tõeline ohvritall, kes lepitab meid Jumalaga. Tõeline ohver on vabatahtlik and, röövitut ei saa ohverdada. Nii võiksime küsida, kas Jeesuselt võeti elu või andis Ta selle ise. Jeesus ise ütleb nii: “Ma annan oma elu, et seda jälle tagasi võtta. Keegi ei võta seda minult, vaid mina ise annan selle omal tahtel.” (Jh 10:17–18)
Aga millal Ta ennast annab? Kas siis, kui öö varjus tullakse Teda kinni võtma? Ei, pisut varem. Nagu tõeline paasatall annab Ta ennast viimasel söömaajal koos oma jüngritega. Püha Markuse evangeelium annab teada: Jeesus võttis leiva, õnnistas, murdis ja andis neile ning ütles: „Võtke! See on minu ihu.” Ja ta võttis karika, tänas ja andis selle neile, ja nad kõik jõid sellest. Ja ta ütles neile: „See on minu lepinguveri, mis valatakse paljude eest. (Mk 14:22–24)
Juudid tähistavad oma paasapüha igal aastal olevikulise sündmusena, öeldes: Tänasel ööl me pääsesime Egiptusest...
Kristlastena saame armulaual iga kord osa Kristuse tõelisest ohvrist.
Püha Paulus ütleb: Õnnistuse karikas, mida me õnnistame, – eks see ole Kristuse vere osadus? Leib, mida me murrame, – eks see ole Kristuse ihu osadus? (1Kr 10:16–17)
Ning püha Augustinus lisab: Kui sa oled selle vastu võtnud väärikalt, siis oled sa see, mida sa oled vastu võtnud.
Armulauas seotakse meid ühte Issanda surma ja ülestõusmisega, Tema puhtuse ja kuninglikkusega.

​Illimar Toomet
​koguduseõpetaja