Mõtisklus tuhkapäeval

TuhkapäevPaastuaja alguse puhul pakutakse välja mitmesuguseid võimalusi paastumiseks.
Püüdes vähendada oma süsinikujalajälge, ostes õiglast toitu, võideldes sotsiaalse õigluse eest mistahes kujul võime me muuta maailma pisut paremaks.
Piirates oma tarbimisharjumusi ja ihumõnusid ning võideldes mõne isikliku pahega saame isennast pisut paremaks muuta.
Võibolla on see meile juba tuttav. Paljud püüdsid midagi sellist viimasel aastavahetusel, kuid on selle katse kui läbikukkunu juba unustanud.
Kristlik usk on ainulaadne kõige kõrval, mida inimene nimetab usuks või religiooniks. Kui erinevad religioonid õpetavad viise, kuidas inimene võiks ennast paremaks muuta ja sirutuda Jumala poole, et teda väärida ja temani ulatuda, siis kristlik usk kõneleb risti vastupidisest. Jumal ise sirutub meie poole. Jumal ise teeb Jeesuses Kristuses meid vääriliseks Tema ligiolus viibima.
Püha Peetrus ütleb oma 2. kirja alguses: [Jeesuse, meie Issanda] jumalik vägi on meile kinkinud kõik, mis on vajalik eluks ja vagaduseks, tema tundmise kaudu, kes meid on kutsunud omaenese kirkuse ja väärikusega.
​Sel viisil on meile kingitud kõige kallimad ja suuremad tõotused, et te nende kaudu võiksite põgeneda kaduvusest, mis valitseb maailmas himude tõttu, ja saada jumaliku loomuse osaliseks.

Illimar Toomet
koguduseõpetaja