Paastuaja IV pühapäev

Püha Johannes ütleb ilmutusraamatus: Mina annan janusele ilma tasuta eluvee allikast. Võitja pärib selle kõik ning mina saan temale Jumalaks ja tema saab minule pojaks. Aga argade ja uskmatute ja jäledate ja mõrtsukate ja hoorajate ja nõidade ja ebajumalateenijate ja kõigi valetajate osa on tule ja väävliga põlevas järves, see on teine surm. (Ilm 21:6–8)
6. sajandil elanud piiskop Andreas Kappadookia Kaisareast ütleb: Jumal, kes igatseb meie päästet, kannustab meid igatviisi, nii lahkuse kui vihaga, et päriksime Tema õnnistuse. Ta asetab meie silme ette nii taevase Jeruusalemma kirkuse kui pimeda ja valusa viha lõõmavas surmavallas, et me kas siis ihaledes igavest õndsust või kartes lõpmatut piina, võiksime saada selle, mida me tõeliselt vajame.
Midagi taevasest õndsusest võime kogeda juba siin, maa peal. Igas vastuses, mida Jumal meie palvetele annab, võime maitsta taeva rõõmu.
Püha Jeesuse Teresa, 16. sajandi suur usupuhastaja on oma eluloos rääkinud palvetamisest ning võrrelnud seda aedniku tööga, kes peab oma põllule vett tooma. Alustades, alles palvetama õppides, sa sikutaksid otsekui sügavast kaevust ämbreid ainult oma käte jõul. Kui sa oled palvetamises mõnevõrra juba kogenud, siis on see töö pisut lihtsam, sarnane sellele, et saad kasutada kaevuvinna. Kogenud palvetaja õpib juba seda, kuidas rajada kraavid ja paigutada rennid, et vesi jõuaks jõest põllule. Enam ei pea iga tilka oma jõuga kohale tooma. Ning palvetamise kõrgeim aste on võrreldav kosutava vihmaga. Enam ei saa sa midagi teha – siis sa taipad, kui suur ja elustav on Jumala arm.
Kui me alles alustame palvetamisega, siis võib iga veepisar tunduda juba vihmana. Kui suur võib olla meie rõõm, kui saame ammutada eluvee allikast lõputa.

​Illimar Toomet
koguduseõpetaja