Jutlus nelipühal

Kui nelipühapäev kätte jõudis, olid nad kõik koos ühes paigas. Ja äkitselt tuli taevast kohin, otsekui tugev tuul oleks puhunud, ja täitis kogu koja, kus nad istusid. Ja nad nägid otsekui hargnevaid tulekeeli, mis laskusid iga üksiku peale nende seas. Ja nad kõik täideti Püha Vaimuga ning hakkasid rääkima teisi keeli, nõnda nagu Vaim neile andis rääkida.
Jeruusalemmas oli aga elamas juute, vagasid mehi kõigi rahvaste keskelt, kes on taeva all. Kui nüüd see hääl kostis, tuli kokku nende kogukond, ja kõiki valdas hämmastus, sest igaüks kuulis räägitavat oma murret. Nad jahmusid ja panid imeks, öeldes: „Ennäe, eks need kõik, kes räägivad, ole galilealased? Kuidas siis meist igaüks kuuleb oma sünnimaa murret? Meie, partlased ja meedlased ja eelamlased ja kes me elame Mesopotaamia-, Juuda- ja Kappadookiamaal, Pontoses ja Aasias, Früügias ja Pamfüülias, Egiptuses ja Liibüa maades Küreene pool, ja siia elama asunud roomlased, juudid ja nende usku pöördunud kreetlased ja araablased - kuidas me kuuleme räägitavat meie endi keeles Jumala suuri asju?” Nad kõik olid jahmunud ja kahevahel ning ütlesid üksteisele: „Mis see küll peab olema?”
Mõned aga ütlesid pilgates: „Nad on täis magusat veini!”
Apostlite teod 2:1–13

Jumal ei ole kaugel mitte kellestki meist. Kogu loodu tunnistab Jumal Isa tegudest ja Tema hoolest.
Jumal ei ole kaugel mitte kellestki meist. Jeesuses Kristuses on nähtamatu Looja astunud oma loodu keskele, saanud osaks sellest.
Jumal ei ole kaugel mitte kellestki meist. Püha Vaim, kes toimib Jumala lastes, teeb kirikus maailmale nähtavaks oma hea tahte.
Moosese ajal kirjutas Jumal oma tahte sõrmega kivitahvlitele. Mitte asjata ei olnud need tahvlid kivist, sest ka meie südamed olid kivist.
Nelipühapäeval teeb Jumal oma Vaimu läbi meie kivist südamed elavaks ja pehmeks ning kirjutab oma tahte Vaimuga meie südamesse.
Nelipühal sai Jumala kõne arusaadavaks. Vaim äratab meid mõistma Tema kõnet loodus. Vaim laseb meil Jeesuses Kristuses ära tunda oma Päästja. Nelipühal kõnetab Vaim meid meie oma, emakeeles. Sest juudi rahvas kasutas toona Jumalaga suhtlemiseks vana heebrea keelt, isekeskis aga räägiti aramea-, selle sugulaskeeles. Heebrea keeles loeti pühakirja, heebrea keeles palvetati Jumala poole.
Võime püüda seda ette kujutada, et pühakiri ja jumalateenistus ja palved oleks hoopis võrukeelsed. Midagi on nagu tuttavat, palju tunned ära ja saad aru, aga muist jääbki tabamata.
Aga nüüd, nelipühapäeval, räägitakse Jumalaga ja Jumalast kõige lähemas, meie oma ema keeles.
Jeesuse jüngrid võisid olla imestunud, kui Jeesus kõnetas oma Isa lapselikus kõnekeeles “Abba, Isa”. Aga nüüd ei ole see enam üksiku privileeg, vaid kõikide osa.
Jumal on öelnud oma Sõna – loomises, lunastuses ja pühitsuses.
Nüüd on kord meie käes: mida me Talle vastame? “Jah” või “ei”?
Mis tähendus on sellel, kui ütleme Talle “jah”?
On üks olukord, mida suudame loodetavasti ette kujutada, võibolla oleme isegi selles olnud.
Mida tähendab peigmehe ja pruudi “jah”-sõna, kui nad annavad altari ees oma tõotust?
See tähendab: Jah, ma tahan, tule minu ellu. Tule ja muuda mu elu. Ma tahan elada koos sinuga ja isegi surra koos sinuga. Ma tahan olla sinuga selles ajas ja kui Jumal seda lubab, ka igaviku.
Just samal viisil võime täna vastata Jumala kutsele: Jah, ma tahan, tule minu ellu. Tule ja muuda mu elu. Ma tahan elada koos Sinuga ja surra koos Sinuga. Ma tahan olla Sinuga selles ajas ja igaviku.
Aamen.

Illimar Toomet
​koguduseõpetaja