Jutlus Eesti Vabariigi 101. aastapäeva palvusel

 Teie, vennad, olete kutsutud vabaduseks. Ärge ainult tehke vabadusest õigustust lihalikule loomusele, vaid teenige üksteist armastuses! Galaatlastele 5:13

Paljud sõnad on meie ajal omandanud varasemale vastandliku tähenduse. Nõnda ka vabadusega. Ei, vabadus ei ole see, et ma saan teha seda, mis mulle meeldib. Vabadus on see, et ma saan teha seda, milleks ma olen loodud. Ka labidaga on võimalik tagasi lõigata viljapuid ja oksakääridega pügada muru. Aga nii nagu igal tööriistal on oma otstarve ja kasutusviis, on ka meil inimestena loomises antud eesmärk.

Eesmärk, mille poole sirutudes suudame me kõige paremal viisil olla inimesed. Eesmärk, mis teeb meist Inimese, suure algustähega.
Aga kuidas? Me oleme inimestena nii erinevad. Mehed-naised, vanad-noored, ülemad-alamad, lihttöölised ja tippteadlased. Mis on meid kõiki ühendav, meist kõigist kõrgem kutsumus.

Inimestena oleme me loodud oma Looja näo järgi. Püha Johannes ütleb: Jumal on armastus. Sellepärast võin veendunult öelda: meie ülim kutsumus, mis on ühine kõikidele inimestele, on armastada.

Veelkord tuleb meelde tuletada, et paljud sõnad on meie ajal omandanud varasemale vastandliku tähenduse. Nõnda ka armastusega. Ei, armastus ei ole see, et mul on hea olla, mõnus tunne, turvaline ja kindel olemine. Armastus tähendab valmisolekut anda endast kõik, et armastatul on hea ja mõnus olla, turvaline ja kindel olemine. Me oleme unustanud, et armastada tähendab eelkõige anda, ja mitte võtta.
Me asetame täna Vabadussõja mälestussambale pärjad. Me ei tea täpselt, millised olid need inimesed, kelle nimed on kuldselt kivisse raiutud. Võibolla suri keegi neist puhtalt oma isekuse pärast. Aga see, et me nende mälestust meeles peame ning sellele kasvõi hetke oma elust pühendame, on märk sellest, et nende ohver ei ole asjatu. Ka meis võib tärgata armastus. Ka meie tahame anda ja mitte ainult võtta.

Kui me 20. sajandi alguses võitlesime end vabaks, miks me ei teinud seda juba 100 aastat varem?
Kui me 20. sajandi lõpus laulsime end vabaks, miks me ei teinud seda juba 200 aastat varem?
Aga sellepärast, et vabadus ei ole meie käte vili ega eneseületuse vääramatu vili.​

Vabadus on Jumala and. Vabana saame me parimal viisil teostada seda, milleks Jumal on meid kutsunud. Üksikute inimestena, rahva ja riigina ja viimaks inimkonnana.

Priius, kallis anne, taeva kingitus;
kõigile toob õnne sinu valitsus;
kus sind pole leida, seal on viletsus;
meie poole heida kallis varandus!

Ei küll pane tähel sind veel kõik maailm;
veel on mitmel mehel süda sulle külm.
Siiski pean mina väga kalliks sind,
Sest et päästsid sina võõrast ikkest mind.

Eesti vennad armsad, teil on priius käes,
olgem vahvad, varmad seda pruukides;
edasi oh jõudkem suure hoolega,
vaimu priiust nõudkem kõige elu aal!