Jutlus kuldleeripühal

Ja vaata, üks seadusetundja tõusis püsti Jeesust kiusama ja küsis: „Õpetaja, mis ma pean tegema, et pärida igavest elu?” Aga Jeesus ütles talle: „Mis Seaduses on kirjutatud? Kuidas sa loed?” Tema vastas: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma jõuga ja kogu oma mõistusega, ning oma ligimest kui iseennast!” Siis Jeesus ütles talle: „Sa oled õigesti vastanud, tee nii, ja sa elad!” Tema aga, tahtes iseennast õigustada, küsis Jeesuselt: „Ja kes siis on mu ligimene?” Jeesus ütles kõnelust jätkates: „Üks inimene läks Jeruusalemmast alla Jeeriko poole ja sattus teeröövlite kätte. Kui need olid ta riided röövinud ja talle hoope andnud, läksid nad ära, jättes ta poolsurnuna maha. Juhtumisi tuli keegi preester sedasama teed, ja kui ta teda nägi, läks ta kaarega mööda. Nõndasamuti ka leviit, kui ta sattus sinna paika ja teda nägi, läks ringiga mööda. Aga sama teed tuli üks samaarlane. Kui ta jõudis temani ja teda nägi, hakkas tal hale ja ta astus ligi, sidus mehe haavad, valas nende peale õli ja veini, tõstis ta oma muula selga, viis öömajale ning kandis hoolt tema eest. Ja järgmisel hommikul võttis ta välja kaks teenarit, andis need peremehele ja ütles: „Kanna tema eest hoolt, ja kui sa midagi veel lisaks peaksid kulutama, selle maksan mina sulle tagasi tulles.”  Kes neist kolmest oli sinu arvates ligimene inimesele, kes oli sattunud teeröövlite kätte?” Seadusetundja ütles: „See, kes tema peale halastas.” Jeesus ütles talle: „Siis mine ja tee sina nõndasamuti!” Luuka 10:25–37

Jeesuse vestluskaaslast ei tasu alahinnata. Tegemist on seadusetundjaga, kelle igapäevaseks tööks on süveneda pühakirjas antud käskude tähendusse ning sellesse, kuidas neid peaks ellu rakendama.
 
Sellepärast on küsimus: “Mida ma peaksin tegema, et pärida igavest elu?”, täiesti loomulik. Taoliste asjade üle ei peaks juurdlema mitte üksnes seadusetundjad ja kirikuõpetajad, vaid kõik inimesed.
 
Jeesus vastab küsimusega: “Mis Seaduses on kirjutatud? Kuidas sa loed?” Seadusetundja vastab täiesti korrektse tsitaadiga Vanast Testamendist. Lisab aga sellele küsimuse, kes siis ikkagi on ligimene. Juristina läheneb ta käsule metoodilise põhjalikkusega ning soovib, et taoline oluline termin oleks defineeritud. Kes on mu ligimene?
 
Jeesus vastab tähendamissõnaga halastajast samaarlasest. Selle loo tegelasteks on tundmatu mees, kes sattus teeröövlite kätte, templis töötavad preester ja leviit, ühe ülesandeks toimetada ohvritalitusi ning teine teenijana kõigis muudes ülesannetes, mida templis oli vaja täita. Ning siis samaarlane. Iga korraliku juudi jaoks olid samaarlased segaverelised ja segausulised. Taoliste kohta on meie rahval käibel ütlus “poluvernik”.
 
Aga pangem tähele: Jeesus ei ütle, et ligimeseks on läbipekstud mees, vaid küsib seadusetundjalt preestri, leviidi ja samaarlase kohta: "Kes neist kolmest oli sinu arvates ligimene inimesele, kes oli sattunud teeröövlite kätte?" Ligimeseks osutub see, kes seadusetundja jaoks on ilmselt tühi koht.
 
Küsides, kes on MINU ligimene, peaksin kindlasti vaatama ka oma "tühja kohta". Võin sealt leida inimese, kellest ma eriti teada ei taha, võibolla isegi vaenlase.
 
Erinevalt Jeesust kiusanud seadusetundjast, kellel vähemalt mingid asjad tundusid olevat paigas, tundub tänapäeva inimesel nihkes olevat mitte üksnes arusaamine ligimesest, vaid ka Jumalast. Temastki on saanud "tühi koht", keegi, kes küllap-vist-kusagil-võibolla-isegi-olemas-on. Tavaliselt ei esitata sellisele jumalale erilisi nõudmisi ning eeldatakse, et ega tema meilt ka midagi ei oota. Aga seda üksnes nö tavalises olukorras. Haiguse, õnnetuse, töökoha kaotuse, abielu purunemise, sõja, katku ja nälja puhul esitatakse Jumalale küll nõudmisi. Huvitav, kas ka Temal võiks olla mingeid ootusi meie suhtes?
 
Millised need ootused on, kirjeldab Jeesust kõnetanud seadusetundja väga hästi: "Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma jõuga ja kogu oma mõistusega, ning oma ligimest kui iseennast!"
 
Aga kuidas ma võiksin seda käsku täita, kui see, keda ma peaksin armastama nagu iseennast, on minu jaoks tühi koht. Ja kuidas ma saaksin armastada oma Jumalat üle kõige, kui minu suhtumine Temasse on sarnane – parem, kui Ta minu ellu ei sekkuks, küll ma kutsun Ta, kui mul Teda vaja on.
 
Inimesel, kes taipab, et tegelikult on nii Jumal kui ligimene olnud tema jaoks "tühi koht " ning see, mida ta seni on pidanud valguseks, on hoopis pimedus, võib olla keeruline leida õiget suunda. Kuidas saaks ümber orienteeruda, kui oled äsja taibanud, et sinu orienteerumisvõime on pehmelt öeldes puudulik? Ega saagi. Kuid nagu püha Johannes ütleb: "Selles on armastus - ei, mitte selles, et meie oleme armastanud Jumalat, vaid et tema on armastanud meid ja on läkitanud oma Poja lepitusohvriks meie pattude eest."
 
Lepitusohvriks saanud Jumala Poeg ongi see pidepunkt ehk kalju, millele toetudes leiame tõelise armastuse Jumala ja ligimese vastu.
 
Konkreetselt tunnistatakse Jeesuse lepitusohver inimese juures kehtivaks pühas ristimise sakramendis. Ristimises puhastab Jumal meid patust, piltlikult öeldes “avab meie südame silmad”, nõnda et me näeme oma “tühja kohta”, ning avastame sealt selle, mis on meie elus kõige olulisem. Õpime mõistma, kes on Jumal ja kes on ligimene.
 
Seda, mis ristimisel meile antakse, aga ka seda, mis ristimisel ühtlasi meie kohustuseks saab, väljendavad ristimisel antud tõotused. Meie kõigi ristimisel on kõlanud vaimuliku suust sõnad: “See püha ja õndsakstegev usk kohustab kõiki, kes tema peale on ristitud, saatanast ja tema olust ning tööst lahti ütlema ja ükspäinis Kolmainust Jumalat teenima ja Temale elama.” Kui sa oled ristitud lapsena, on selle tõotuse andnud sinu eest vanemad ja vaderid. Täiskasvanuikka jõudes oma leeritõotust andes oled sa aga sama tõotust sisuliselt korranud. Täna on võimalik nii kuldleerilastel kui ka kõigil teistel kirikus olijatel seda tõotust uuesti anda.
 
Aga milleks? Kas ühest korrast ei piisa? Aga kui ma niigi elan korralikku ja väärikat elu? Tuletan veelkord meelde Jeesust kõnetanud seadusetundjat. Nagu ütlesin, ei tasu teda alahinnata. Ta oli mees, kes teadis mis on õige ning ilmselt ka tegi palju rohkem asju paremini ja õigemalt kui meie. Aga temalgi oli olemas “tühi koht”, kuhu ligimene oli ära kadunud. Täpselt sama võib juhtuda ka meiega.
 
Sellepärast on esimeste kristlike sajandite suured kristlikud õpetajad korduvalt rõhutanud, meil tuleb iga päev öelda uuesti kurjale ja saatanale “ei” ning pöörduda Jumala poole. Martin Luther ütleb Väikeses katekismuses ristimise tähendust selgitades seda nõnda: “Mis siis tähendab selline veega ristimine? See tähendab, et vana Aadam meie sees peab igapäevase patukahetsemise ja meeleparandamise läbi uputatama ja surema koos kõigi pattude ja kurjade himudega, ja iga päev peab jälle väljuma ja tõusma üles uus inimene, kes elaks õiguses ja puhtuses Jumala ees igavesti.”
 
Teisiti ei ole meil võimalik kristlasena elada. Kuna me alatasa eksime, siis tuleb meil alatasa oma eksimusi tunnistada ja neist loobuda. See on nagu nööpide kinnipanemisega. Kui sa nööpe kinni pannes avastad, et viimane nööp on üleliigne, siis ilmselt oled kogemata ühe nööbi valesti pannud. See aga tähendab, et KÕIK valesti pandud nööbile järgnevad nööbid on vales augus. Need kõik tuleb lahti võtta ja uuesti panna.
 
Seadusetundja loetud käsku “„Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma jõuga ja kogu oma mõistusega, ning oma ligimest kui iseennast!” nimetatakse suurimaks käsuks. Ühelt poolt on see väga avar käsk, see tähendab, et see puudutab kogu meie inimlikku olemust, meie suhet Jumalaga ja suhet kõigi inimestega, esitamata samas ühtki konkreetset nõuet, mida ma siis oma Jumala või ligimese armastamiseks tegema pean. Teisalt esitab see käsk meile konkreetsed nõudmised, sest nagu Jeesuse ja seadusetundja vestlusest võisime õppida, on alati olemas oht, et me ei pane tähele või unustame ära, kes ja kus meie Jumal ja ka meie ligimene tegelikult on ja mida ta meilt ootab. Jeesuses Kristuses, Jumala inimesekssaanud Pojas ilmutatakse meile mõlemat, nii seda, kes on Jumal, kui seda, kes on ligimene.
 
Antiikses Roomas oli ütlemine “kõik teed viivad Rooma”. See tuli sellest, et kogu impeeriumis oli maanteede äärde seatud postid, millele oli märgitud kaugus Roomast. Käies ühe postivahe ära, sai selgeks, millises suunas on Rooma ning põhimõtteliselt võis ükskõik millist teed pidi Rooma välja jõuda.
 
Kui meie eesmärk on minna Jumala juurde, siis ei vii sinna kaugeltki mitte kõik teed. Isegi vastupidi, meil on ainult üks tee. Jeesus ütleb: “"Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu.” Jh 14:6 Jeesus on AINUKE tee Jumal Isa juurde. See ei ole lai ega avar tee, nii et käi, kuidas vaid tahad, kihuta või toppa. Vastupidi, see on kitsas tee. Jeesus ütleb: “Minge sisse kitsast väravast, sest lai on värav ja avar on tee, mis viib hukatusse, ja palju on neid, kes astuvad sealt sisse! Kuid kitsas on värav ja ahtake on tee, mis viib ellu, ja pisut on neid, kes selle leiavad.”
 
Kui see tee on kaotsi läinud, siis kuidas seda leida. Meil tuleb minna tagasi selle nööbi juurde, mis sai valesse auku pandud. Meil tuleb tunnistada oma eksimist, öelda lahti kõigest kurjast ja pöörduda Jumala poole. Kui ristimises meid ühendati Jeesuse lepitava ohvrisurma ja ülestõusmisega, siis järelikult ristimisel antud tõotuste meeldetuletamine on see koht, kus me õige teeraja jälle üles leiame ja edasi saame minna.