Kirikuwärawa-mälestussamba pühitsemise kõne

Märjamaa ew. lut. koguduse kirikuwärawa-mälestussamba pühitsemise kõne.
Peetud Märjamaal 11. sept. 1932. a.
Lääne praost G. Halleri poolt.

“Kes teie seast kõige ülem tahab olla, see olgu teie sulane. Nõnda kui inimese Poeg ei ole tulnud ennast laskma teenida, waid ise teenima ja oma hinge andma lunastamise hinnaks mitme eest.” Mat. 20, 27–28.

Märjamaa kogudus, Märjamaa rahwas awaldab täna oma tänu neile oma poegadele, kes jätsid oma elu kodumaa eest. Meie kõik austame nende mälestust. Nad on ustawad olnud surmani. Meie austame ja täname ka nende wanemaid, kes oma pojad andsid isamaale, nende leski ja lapsi, kes oma toitjast ilma jäid kodumaa kasuks. Mitmed neist ei teagi wist, kus nende hauad on, keda nad täna leinates meele tuletawad. Nad ei wõi neid haudu lilledega ehtida, ei wõi neid kasta oma silmaweega. Kuid ka ära unustada ei wõi nad neid mitte.
Ka kodumaa ei tohi ära unustada oma kangelasi. Ta wõlgneb neile palju tänu.
Kodupinna wabadus
Nende werest koitis meile.
Kui palju tänu meie neile wõlgneme, seda tuletawad meile ikka jälle wägewasti meelde sõnumed, mis tulewad sealt maalt, kelle wõimu alt meid wabastas wendade weri. Meie kuuleme, kuidas seal wägisi püütakse ära häwitada kõike seda, meie meelest kõige armsam, kõige püham, kõige kallim on: perekonnaelu ja usuelu. Lapsi riisutakse wanemate käest ja õpetatakse wanemaid põlgama ja kirikut wihkama. Kes weel oma usku julgewad tunnistada, neid kiusatakse taga, piinatakse ja tapetakse. Nii lasti Wenemaal hiljuti maha preester Gawril Leporinski seepärast, et ta ühes jutluses oli julgenud öelda: “Wäljamaal kaswab usuelu; nii saab lugu olema meiegi juures. Pea saab Jumala sõna wõidurikkaks meie terwel maal.”
Ja, meie usk on wõimus, mis maailma ära wõidab! See sõna jääb tõeks, kuigi maailm Jumala tunnistajate suud püüab wäewõimuga waikima panna.
Et meie oma kodumaal oma usku wõime wabalt tunnistada, et meie rahuga wõime oma perekonnaga koos elada ja oma lapsi juhatada Õnnistegija juure, selle eest ei wõi meie küllalt tänada oma Jumalat ja neid oma wendi, keda “kodunurmelt kiskus werewäli!”
Oma tänu täheks on püstitanud Märjamaa rahwas need mälestustahwlid oma kiriku wärawail. Kesk kirikuaial seisab selle koda, kes leinajatele kuulutab: “Tulge minu juure kõik, kes teie waewatud ja koormatud olete, mina tahan teile hingamise saata!” Ja ristid, millede keskel koda seisab, tuletawad meile meele kõige suuremat kangelast, kes ei ole tulnud ennast laskma teenida, waid ise teenima ja oma hinge andma lunastamise hinnaks mitme eest, ka nende meie wendade eest, keda meie täna mälestame. Ta suri risti peal, et nemad wõiksid elada, kuigi nad surid. Risti löödud Õnnistegija üksi jõuab õiget troosti anda leinajatele. Tema juure juhatagu teid need wärawad, mida meie täna pühitseme, ja autahwlid, milledega need kaunistatud on, tuletagu teile alati meele Õnnistegija sõna: “Ke iial teie seast kõige ülem tahab olla see olgu teie sulane, nõnda kui inimese poeg ei ole tulnud ennast laskma teenida, waid ise teenima ja oma hinge andma lunastamise hinnaks mitme eest.”
Kui meie tahame, et meiegi mälestust austataks, siis ärgem püüdkem mitte rikkaks ja wägewaks saada ja teiste üle walitseda, waid püüdkem teisi teenida ustawad olles surmani. Kes oma elu kaotab oma taewase kuninga pärast, see leiab igawese elu.
Kui teie wärawaist sisse astute, et pühas kojas oma taewast kuningat kummardada, siis tuletagu need mälestustahwlid teile meele, et teiegi peate olema ustawad kodumaa kaitsjad. Waenlane ei tungi meile praegu küll mitte mõõkade ja püssidega, küll aga püüab ta äramürgitatud waimumõõgaga meie kodumaad omale wõita, sopakirjanduse läbi rikkudes rahwa kõlblusetunnet ja jumalawastaste kirjade ja kõnedega püüdes ära segada ja ära häwitada tema usuelu. Ta püüab meid uskuma panna, et Jumalat ei ole olemas, sest kus Jumalat enam ei austata, seal ei austata ka mitte wanemaid ega ülemaid, ja kus neljat käsku enam ei peeta, seal ei wõi ka rahwa käsi hästi käia ega ta kaua elada rahus oma kodumaal, seal on waenlasel kerge ta ära wõita.
Umbes 20 aastat tagasi manitses üks õpetaja Shweitsimaal ühte ema, et ta oma last laseks wõtta osa usuõpetusest. Aga ema wastas: temale ei ole seda tarwis; waadake, kui ilusasti puud ja põõsad kaswawad ja õitsewad, ja neil ei ole usku ühtigi! See laps kaswas meheks, aga emal ei olnud temast rõõmu: hiljuti seisis ta poeg kohtu ees ja mõisteti surma. Sest ta oli ära kägistanud oma ema, kui see kord keeldus temale raha andmast wiina ostmiseks!
Kaitskem oma kodumaad, et jumalawastane waim ei saaks wõimust meie ja meie laste südamete üle. Ärgem õpetagem oma noort rahwast uhkust taga nõudma ja Jumalat põlgama, waid kasvatagem teda oma Õnnistegija sõna järele: “Kes iial teie seast kõige ülem tahab olla, see olgu teie sulane, nõnda kui inimese Poeg ei ole tulnud ennast laskma teenida, waid ise teenima ja oma elu andma lunastamise hinnaks mitme eest!”
Olgem ustawad kodumaa kaitsjad wõideldes kõige patu ja ülekohtu wastu ilma oma elust hoolimata, siis austatakse meiegi mälestust ja läheb meiegi kohta täide Issanda tõotus: “Ole ustaw surmani, siis tahan ma sulle elukrooni anda!”