Jeesuse sündimine jõuluööl on suur saladus - müsteerium, mida ei ole võimalik haarata inimliku mõistusega. Kuidas siis?
Meil on mingi ettekujutus sellest, kes on inimene - ehkki me mõnikord ei mõista iseennastki, ammugi mõnda teist inimest. Meil on mingi ettekujutus sellest, kes on Jumal - isegi siis, kui peame tunnistama, et ta on kaugelt suurem, vägevam ja võimsam kui me oskame ette kujutada. Mingil kujul on meil arusaam, et sõna “inimene” ja sõna “Jumal” tähistavad põhimõtteliselt erinevaid osi tegelikkusest. Ja siis sünnib jõuluööl Jeesus, kes on täielikult inimene ja täielikult Jumal. Jumala Poja sündimine asetab mõlemad sõnad täiesti uude valgusesse, pannes küsima: kes siis on inimene ja kes on Jumal? Üks peamine asi, mida me koolis - ja elus üldiselt - õpime, ei ole mitte konkreetsed reeglid, vaid reeglipärasus. Tähed moodustavad tähendusega sõna üksnes kindlas järjekorras. Sõnad moodustavad arusaadava lause ainult kindlas järjekorras. Loomulikult võib mõnikord tähti või sõnu reastada teistmoodi, saades tulemuseks teise või isegi risti vastupidise tähendusega sõna või lause. Aga isegi taoline ümberrivistamine allub kindlatele reeglitele. Ka muusika on üks taolisi valdkondi, kus reegleid arvestamata on võimatu ennast väljendada. Ma võin vajutada klaveri suvalistele klahvidele, aga tulemus on täiesti arusaamatu ning leebelt öeldes ebameeldiv. Alles siis, kui helides saab aimatavaks meloodia ja rütm, võibolla isegi harmoonia, saavad helid kõnekaks – andes edasi mingi sõnumi. Muusika on see sõna, millega võib selgitada Jumala inimeseks saamise saladust. Kõik pattulangenud inimkonna sugupõlved on piltlikult öeldes klaverit tagunud, püüdnud leida meloodiat, rütmi, harmooniat - püüdnud meeleheitlikult leida mõtet ja tähendust olnule, olevale ja tulevale - aga tulemuseta! Vaid helid on muutunud valjemaks, kakofoonia veelgi kõrvulõikavamaks. Ning jõuluööl see järsku kõlab - meloodia, rütm, harmoonia! See ei pane helisema üksnes inglite hääli. Ei, see on muusika, mis paneb kogu loodu hõiskama! Selles saab elu viimaks tähenduse. See annab mõtte ja sihi meie igatsustele ja püüdlustele! Kes iganes on midagi sellest meloodiast enne jõuluööd suutnud aimata, on ette aimanud seda muusikat, mis kõlas jõuluööl - nii nagu kuulsime prohvetite ettekuulutusi Kristuse sündimisest. Kus need imelised helid nüüd siis on? Kuhu need kadusid? Miks inglid vaikivad? Miks mu elu on selline, nagu ta on? Kust ma leian abi? Vastuse leiame jõuluevangeeliumist. Ja sündis, kui inglid olid nende juurest ära läinud taevasse, et karjased ütlesid üksteisele: „Läki nüüd Petlemma, et näha saada seda, mis on sündinud, mis Issand on teatanud meile!” Ja nad läksid rutates ja leidsid Maarja ja Joosepi ja lapsukese, kes magas sõimes. (Lk 2:15-16) Vastus kõlab: “Nad leidsid lapsukese, kes magas sõimes.” Mitte sätendav valgus pimedas öös, mitte kooride võrratu kõla, vaid laps Jeesus on see, kelles elu leiab tähenduse ja mõtte. Ta on ikka veel leitav - Tema kirikus, mille Ta rajas. Tema koguduse keskel, kes koguneb jumalateenistusele Tema sõna kuulama, Teda paluma, osa saama Tema ihu ja vere sakramendist. Jumal tuli selleks, et me kohtuksime Temaga, nii nagu karjased tulid ja otsisid Ta üles. “Läki nüüd …, et näha saada seda, mis on sündinud.” Ja nad läksid rutates... Püha Vaim on Kolmainu Jumala isik. Mitte Jumala vägi või pingutus, vaid isik. Ta tegutseb alati ja ainult koos Isa ja Pojaga. Me leiame selle kohta näite juba Piibli loomisloost. Jumal lõi maailma oma Sõna, see on Poja läbi. Ning juba päris Piibli alguses räägitakse vahetult pärast taeva ja maa loomist Vaimust, kes "hõljus vete kohal". Ta on Vaim, kes tunnistab Pojast, kes on "üks Isaga". Püha Vaim on Kolmainu Jumala isik.
Püha Vaim tegutseb nähtamatult ja nähtavalt. Nähtamatu on Tema töö siis, kui Ta uurib läbi kõik asjad (1Kr 2:10), ka inimese hinge sügavamad sopid (1Aj 28:9). Nõnda tunneb Looja Jumal meid paremini, kui me ise. Saladuslikul viisil äratab Vaim meis usu Jumalasse. Ning see saab nähtavaks, pannes jüngrid valjul häälel tunnistama. Usk ei ole ega saagi olla vaid inimese ja Jumala üksnes omavaheline asi. Nelipüha on lõikuspüha. Juutidel tähistas see nisulõikuse lõppu ja odralõikuse algust. Kristlastele tähendab see Jumala Vaimu viljade avalikuks saamist. Püha Paulus kirjeldab seda nõnda:Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus, enesevalitsus. (Gl 5:22j) Pangem tähele, sõna "vili" on ainsuses. Need võrratud voorused on üks ja terviklik Vaimu vili. Sest ei saa olla armastust, lahkust ja headust lahus rahu, pika meele, tasaduse ja enesevalitsuseta. Armastus ja rõõm paneb Jeesuse jüngreid nelipühal valjul häälel rääkima Jumala saladustest, kiitma ja ülistama. Selle nähtavaks tunnistuseks saavad tuhanded pöördunud, kes sel päeval lasevad end ristida ning hakkavad uskuma Jeesusesse. Kahjuks aetakse mõnikord segi Vaimu vili ja armuannid. Viimaseid kirjeldab püha Paulus nõnda: Armuandides on küll erinevusi, aga Vaim on seesama, ja teenimisviisides on erinevusi, aga Issand on seesama, ja väeavaldustes on erinevusi, aga Jumal on seesama, kes teeb kõike kõikides. Aga igaühele antakse Vaimu avaldus ühiseks kasuks. Nii antakse ühele Vaimu kaudu tarkusesõna, teisele aga tunnetusesõna sellesama Vaimu poolt; ühele usku sessamas Vaimus, teisele aga tervendamise armuande ikka samas Vaimus; ühele väge imetegudeks, teisele prohvetlikku kuulutamist, kolmandale võimet eristada vaime; ühele mitmesuguseid võõraid keeli, teisele aga keelte tõlgendamist. Aga kõike seda teeb üks ja sama Vaim, jagades igaühele eriosa, nõnda nagu Tema tahab. (1Kr 12:4-11) Nagu näeme, antakse armuande jaokaupa, igaühele mõõdu järgi. Armuandide puhul pole tegemist jumaliku märgi või tunnustusega, ammugi mitte palgaga inimesele tema tõsise ja siira usu eest, tegemist on hoopis Jumala antava ülesandega. Kaugeltki mitte selleks, et keegi saaks enda kaudu toimuvate imedega hoobelda, vaid selleks, et ehitada üles Kristuse kogudust. Armuand on teenimisülesanne, mille kaudu Jumal ühe kristlase kaudu tuleb teistele kristlastele nende vajakajäämistes appi. Apostel Paulus kutsub küll üles: Taotlege veel suuremaid armuande! (1Kr 12:31), jätkab siis aga veel ülevama tee osutamisega, milleks on armastus (1Kr 13). Seejuures tuleb kindlasti märkida, et tegemist on lõiguga tema kirjast, mis räägib koguduse kui Kristuse ihu terviku ülesehitamisest, mitte üksiku kristlase isiklikust usuelust. Vaimu viljal ja Vaimu kaudu jagatavatel armuandidel on üks oluline erinevus. Vilja ootab Jumal kõigilt ühtviisi, armuannid jagab aga oma äranägemist mööda, vastavalt koguduse vajadustele. Vaim saab siin Kristuse ihu ülesehitajaks, ühendades erinevad liikmed koguduseks ning lastes üksikute liikmete teenimisülesannetel tulla ühiseks kasuks. Miks valati Püha Vaim Jeesuse järgijate peale just nelipühal? Selleks tasub meenutada hiljutisi suuri pühi kirikukalendris. Ülestõusmispühal võitis Issand surma, tõustes ellu. Taevaminemispühal astus Ta maa pealt taevasse, istuma Jumala paremale käele, kõrgele üle iga valitsuse ja meelevalla ja väe ja ülemuse ning üle iga nime, mida nimetatakse mitte üksnes nüüdsel, vaid ka tulevasel ajastul (Ef 1:21-22). See tähendas Saatana väljaheitmist taevast. Püha Johannes kirjeldab seda nõnda: Nüüd on käes pääste ja vägi ning meie Jumala kuningriik ning Tema Kristuse meelevald, sest välja on heidetud meie vendade süüdistaja, kes süüdistab neid Jumala ees päeval ja ööl. … Häda maale ja merele, sest kurat on tulnud alla teie juurde; ta on suures raevus, teades, et tal on aega üürikeseks. (Ilm 12:10,12) Kristus on astunud Isa paremale käele ning Saatan märatseb siin maa peal. Ka temal on oma "vaim", mille tegusid kirjeldab püha Paulus nõnda: hoorus, rüvedus, kõlvatus, ebajumalateenistus, nõidus, vaen, riid, kiivus, raevutsemine, isemeelsus, lõhed, lahknemised, kadetsemine, purjutamised, prassimised ja muu sarnane (Gl 5:19-21). See on otsekui vastandmaailm eelnevalt kirjeldatud Püha Vaimu viljale. Kuidas suudaksime me ilma Jumala Vaimuta sellele vastu panna? Üksnes Tema saab meile kinkida vaimuliku selguse, et me head ja kurja eristades suudame hoida hea poole. Jumala Vaimu väljavalamine tähistab lõpuaja saabumist. Seda kinnitab Jumal prohvet Joeli kaudu, öeldes: Ma valan oma Vaimu kõige liha peale. Siis teie pojad ja tütred hakkavad ennustama, teie vanemad uinuvad unenägusid nähes, teie noored mehed näevad nägemusi. Ja neil päevil valan ma oma Vaimu ka sulaste ja teenijate peale. Ma annan tunnustähti taevas ja maa peal, verd ja tuld ja suitsusambaid. Päike muutub pimedaks ja kuu vereks, enne kui tuleb Issanda päev, suur ja kardetav. (Jl 3:1-4) Vaimu väljavalamisele järgnevad tunnustähed, mis kuulutavad Issanda päeva saabumist. Aga selleski on meil lootust, sest prohvet Joel kinnitab: Igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, pääseb. (Jl 3:5) Me elame Kristuse tagasituleku ootuses. Kõigi kannatuste ja kiusatuste keskel on Vaim see, kes täidab meie südamed rõõmsa lootuse ja ootusega: Tule, Issand, Jeesus! (Ilm 22:20) Jutlus Märjamaa Maarja kirikus nelipühal, AD 2012 Kui nad olid einet võtnud, ütles Jeesus Siimon Peetrusele: „Siimon, Johannese poeg, kas sa armastad mind rohkem kui need?” Peetrus ütles Talle: „Jah, Issand, Sina tead, et Sa oled mulle armas.” Jeesus ütles talle: „Sööda mu tallesid!” Tema ütles talle veel teist korda: „Siimon, Johannese poeg, kas sa armastad mind?” Ta vastas Talle: „Jah, Issand, Sina tead, et Sa oled mulle armas.” Jeesus ütles talle: „Hoia mu lambaid kui karjane!” Tema ütles talle kolmandat korda: „Siimon, Johannese poeg, kas ma olen sulle armas?” Peetrus jäi kurvaks, et Jeesus küsis temalt kolmandat korda: „Kas ma olen sulle armas?” Ja ta ütles Temale: „Issand, Sina tead kõik, Sina tead, et Sa oled mulle armas.” Jeesus ütles talle: „Sööda mu lambaid! Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kui sa olid noor, vöötasid sa end ise ning läksid, kuhu sa tahtsid, aga kui sa vanaks saad, siis sa sirutad oma käed välja ja keegi teine vöötab sind ning viib sind, kuhu sa ei taha.” Aga seda Ta ütles vihjates, missuguse surmaga Peetrus pidi Jumalat austama. Aga kui Jeesus seda oli öelnud, ütles Ta talle:„Järgne mulle!” (Jh 21:15-19)
Mis toimub ristimisel – hetkel, kui ristitava pea peale kallatakse kolm korda vett, nimetades Kolmainu Jumala nime? Ei midagi vähemat, kui see – surelikule, oma patu pärast surmale määratud inimesele kingitakse igavene elu. Ristimisel avatakse ristitavale taevas. Pole kahtlust - see on maise elu kõige olulisem hetk. Emaihust sünnitakse siia maailma lõplikuks, kaduvaks eluks. Ristimisel sünnitakse veest ja Vaimust lõpmatuks, igaveseks eluks. Ristimisel võidetakse surma lõplikkus. Seda ei suuda ristitavale anda tema vanemad, vaderid ega sõbrad. Seda ei suuda ära teenida ristitav ise, olgu ta vastsündinu või täiskasvanu. See on kingitus, mitte tasu selle eest, millised me oleme. Jumal tahab meile anda kõik imelised annid sellepärast, et Ta armastab meid. Ta armastab kõiki inimesi. Mida ristimine konkreetselt ristitava juures muudab? See puhastab meid pärispatust ja kõigist meie konkreetsetest pattudest. Enamasti ei pea ükski inimene ennast patuseks. Pattudeks peetakse paljusid seadusega karistatavaid tegusid või eksimusi, mis põhjustavad kannatusi teisele inimesele. Aga piiri selle vahel, mis on kurjast ja mis on lubatav, peetakse häguseks. Kõige tuttavamad reeglid, mis aitavad meil mõista, mis on ja mis pole patt, on kümme käsku. Nende abil võib iga inimene mõista, et patt ei ole kaugel kellestki. Tapmine ei tähenda üksnes tegu, millega põhjustatakse teise inimese surm, vaid ka selle heakskiitmist, isegi vaikivat tõdemist, et teisiti pole antud olukorras võimalik. Näiteks abortide läbi tapetakse maailmas igal aastal 200 korda rohkem inimesi, kui mõrvade läbi. Abielurikkumine ei tähenda üksnes oma abikaasa reetmist, vaid juba selle heakskiitmist teiste puhul. Valetunnistuse andmine oma ligimese kohta ei tähenda üksnes valetamist õigusemõistmisel, vaid sedagi, et kellegi kohta halba kuuldes me isegi ei püüa mõista, laimamist peatada, kaitsta seda, kellest räägitakse tagaselja ning kes ise ennast kaitsta ei saa. Kümne käsu teisest poolest, käskudest, mis räägivad inimestevahelistest suhetest alates käsust austada oma vanemaid kuni keeluni himustada teisele kuuluvat, saavad üsna sarnaselt aru kõik inimesed, sõltumata sellest, kas nad peavad ennast usklikuks või mitte. Ristitud inimestena, kristlastena, peaksime aga veel olulisemaks pidama esimest kolme käsku, mis räägivad Jumala ja inimese vahelisest suhtest. Eksimustest nende vastu on kõige selgemalt eristatav eksimine kolmanda käsu vastu: sina pead hingamispäeva pühitsema. Hingamispäev on meie nädalakalendris pühapäev. Iga pühapäev. Kui sa pühapäeval ei tule kirikusse või vähemalt südamest ei igatse kirikusse tulla ega midagi selleks ette ei võta, siis sa teed pattu. Võtan patu teema kokku: patt tähendab elada nii, nagu Jumalat ei olekski. Kui me püüame täita neid käske, mis meile meeldivad ega nõua meilt mingitki pingutust ning jätame kõrvale need, mis osutavad meie puudustele, siis me seame sellega ennast Jumalast kõrgemaks. Sel juhul saame meie käsu andjateks ning meie määrame, kuidas Jumal peaks meiega rahul olema. Taolisel puhul me eksime esimese ja kõige olulisema käsu vastu: sa ei tohi kummardada ebajumalaid. Iseenda seadmisest kõigi asjade mõõdupuuks saavad viimaks alguse kõik teised patud. Oma elu kümne käsu põhjal ausalt kaaludes peaks iga inimene küsima koos Jeesuse jüngritega: “Kes siis küll võib pääseda?” (Mt 19:25) Me võime aga olla lootusrikkad, sest Jumal igatseb meid enesega lepitada. Püha Paulus ütleb: Kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest ning mõistetakse õigeks Tema armust päris muidu, lunastuse kaudu, mis on Kristuses Jeesuses. (Rm 3:23-24) Jumala Poeg võttis meie pattude karistuse oma õlgadele. Eksinud, karistust väärt, süüdimõistetud inimesele antakse armu Me oleme vabad – vabad süüst, hirmust, kartusest. Meile on antud võimalus – võimalus uskuda, loota ja armastada. Ristimises saab see andeksandmine - lepitus Jeesuses Kristuses -konkreetseks, kehtivaks ristitu juures. See ei tähenda, et me edaspidi ei eksiks. Ka Jeesuse kõige ustavam ja innukam jünger, Peetrus, oli oma sõnades valmis minema Issandaga kasvõi surma: Kui ma ka peaksin koos Sinuga surema, mina ei salga Sind mitte! (Mk 14:31) Enne kui kukk kires, oli Peetrus oma Issandat kolmel korral salanud. Ta mitte üksnes ei jätnud Jeesust teiste ees kaitsmast, ta mitte lihtsalt ei vaikinud, vaid ütles, et ta ei tunne Jeesust ega pole iialgi tundnud. Jeesus annab talle andeks. Küsimus, mille Ta Peetrusele kolmel korral esitab, pole mitte: On sul ikka häbi ka selle pärast, mida sa tegid?. Ei, Ta küsib: Kas sa armastad mind? See on meie pääsemise võti. Jumal ei oota meilt mitte laitmatust, suutlikkust alati püsima jääda. Ta küsib: Kas sa armastad mind? Armastusest piisab. Sellest, kui me armastame Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma väest! (5Ms 6:5) See on Jeesuse vastus Peetruse kolmekordsele salgamisele. Ta küsib kolmel korral: Kas sa armastad mind? Ning Peetruse kolmekordse jaatuse peale annab talle ülesande olla Kiriku karjane, toita Tema lambaid, kaitsta neid kurja eest. Peetrusest sai kogu Kiriku juht. Sarnane ülesanne antakse ristimises meile kõigile. Kanda üksteise koormaid. Vastata neile, kes meile kurja teevad, armastuse, leebuse ja tasadusega. Armastada inimesi. Armastada oma vaenlasi. Palvetada nende eest. Tunnistada Jumala armastusest. Ülesanne toita Issanda lambaid saab aga täna erilisel viisil ka teie ülesandeks, ristitava lapse vanemad ja vaderid. Kolmekordse jah-sõnaga küsimustele, kas te ütlete lahti kõigest kurjast, saatanast ja tema tühjadest lubadustest, pöördute Kristuse poole, tunnistate Kristust oma Issandaks, võtate te endale vastutuse tema kadumatu hinge eest. Te ei saa teha ristitud lapse eest paljusid valikuid, kuid teie kohustus on õpetada teda tundma Jumalat. Viimsel päeval, Jumala kohtus tuleb teil aru anda mitte ainult enda hinge pärast, vaid sellest, mida te olete teinud ja millist eeskuju te olete kristlasena andnud sellele lapsele. Sarnane ülesanne antakse meile kõigile, kes me oleme ristitud. Andku Jumal meile selleks armu. Aamen. Illimar Toomet Märjamaa Maarja kirikus Aga ingel ütles karjastele: "Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale, et teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus. Ja see on teile tunnustäheks: te leiate lapsukese mähitud ja sõimes magavat." Äkitselt olid koos ingliga taevased väed Jumalat kiitmas: “Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu, inimestest hea meel!"
Lk 2:10–14 Jõuluööl toimunu mõistmiseks tuleb minna ajas tagasi – inimkonna algusaegadesse. Me leiame Piibli esimestelt lehekülgedelt võimsa kirjelduse sellest, kuidas Jumal oma sõnaga eimillestki lõi maailma. Viimasena loodu hulgast lõi Jumal oma näo järgi inimese, luues ta meheks ja naiseks ning asetades nad elama paradiisiaeda. Nad ei õigustanud Jumala usaldust ning astusid üle ainsast keelust, mis neile oli antud: Kõigist aia puudest sa võid küll süüa, aga hea ja kurja tundmise puust sa ei tohi süüa. (1Ms 2:16–17) Teades oma eksimust ning kuuldes Jumala häält, peitsid Aadam ja Eeva end rohuaia puude keskele (1Ms 3:8). See oli otsekui laste peitusemäng. Loomulikult näeb Jumal kõike ning Tema eest on võimatu ennast peita. Kuid ometigi püüdis inimene end varjata. Vahetevahel mängivad ka lapsed peitust – üks peidab ennast ja teine otsib. Kui otsija on peidetu üles leidnud, osad vahetatakse. See, kes on seni ennast peitnud, hakkab otsima ja vastupidi. Nõnda võimegi Piibli järgmistelt lehekülgedelt, läbi kogu Vana Testamendi näha, kuidas Jumal varjab ennast ja inimene otsib. Jumal võiks ennast nõnda ära peita, et mitte keegi Teda ei leia, ometigi annab Ta endast märku ning aegajalt on neid otsijaid, kes Tema märguandeid ka tähele panevad – vaga Noa, esiisa Aabraham, vagad kohtumõistjad ja kuningad, prohvetid. Nad on selle üle juurelnud ning ennustanud, püüdes välja uurida, milline on Jumal ja millal nad Tema leiavad (vrd 1Pt 1:10–12). Jumal andis endast korduvalt märku. See on nagu peitusemäng, kus öeldakse: jahedam, soojem, külm, kuum – millele vastavalt otsija teab siis muuta oma suunda. Kui jõuluööl ilmuvad karjastele inglid, kes teatavad, et te leiate lapsukese mähitud ja sõimes magavat (Lk 2:12), siis kõlab see otsekui peitusemängu vihje “KÕRVETAVALT KUUM”. Rohkem vihjeid pole vaja. Karjased lähevad ning leiavad kõik “nii, nagu neile oli räägitud” (Lk 2:20). Taaveti linnas on neile ja kogu maailmale sündinud Päästja, Issand Kristus, kes on mähitud ning magab sõimes. Siin lõpevad inimkonna otsingud – peitusemäng on läbi. Enam pole vaja otsida. Jumal on tulnud inimeste juurde ning inimesed on Ta üles leidnud. Meie ajal on populaarne olla “otsija”. Otsida oma elu eesmärki, otsida rahu oma südamesse, otsida olemise mõtet. Paljud ütlevad, et kõik see on leitav inimese seest, süüvides endasse, püüdes korrastada oma tundeid, mõtteid ja tegusid. Ometigi – kes ütleks, millal jõutakse taolisel viisil pärale? Kas nõnda üldse jõutakse pärale? See, kes on leidnud sõimes lebava lapse, Päästja Kristuse, on jõudnud oma elu eesmärgini, leidnud rahu oma südamesse. Meie olemise mõte ei asu meis endis, vaid Jumalas. Kas ja kui palju on jõulusündmus muutnud maailma? Inimkonna algusest peale on meie ajalugu varjutanud vägivald ja tapmised. Peagi pärast Jeesuse sündi lasi võistlejat kartev valitseja Heroodes tappa Petlemma süütud poisslapsed. Ka praeguses maailmas sõditakse ja valmistutakse sõjaks. Ning nende suuremõõtmeliste tragöödiate väiksemate peegeldustena meie endi argipäevased suuremad ja väiksemad nägelemised ja tülid. Üks kirikuline ütles ükskord igal jumalateenistusel tavapäraselt lauldava ülistuse “Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu, inimestest hea meel!” kohta: “Mina ei ole nõus seda kaasa laulma. Kui maailmas on nii palju ebaõiglust ja vägivalda, siis need sõnad on vale!” Need sõnad pärinevad inglite laulust Petlemma väljal. Me arvame endid teadvat, mida peaks Jumal tegema, et muuta maailma. Kas sa oled valmis vastama küsimusele: mida peab Jumal tegema, et muuta sind ennast? Jeesus ütleb: Mis kasu on inimesel, kui ta võidaks terve maailma, aga kaotaks iseenese? (Lk 9:25) Isegi, kui Jeesuse sündimise ööl olid maailma ajaloo muutuse tunnistajaks vaid Joosep, Maarja ja karjased, isegi kui meie praeguses maailmas on rohkem ülekohut, kui me suudame mõista, on sõimes magava Jeesus-lapsega kingitud maailmale võrratu lootus. Jumal sündis inimesena, et Tema, kes valitseb kõige nähtava ja nähtamatu üle, võiks armastusega vallutada ka meie südamed ja elud. Et Tema võiks usaldada end meie kätesse ja meie võiksime end usaldada Tema kätesse. Täna, siin ja praegu on sul võimalik vastata Tema kutsele. Armas Jeesus-laps, aegade algusest oled Sa otsinud kadunut. Ma tänan Sind, et Sa ka mind otsisid. Ma tean, et ma ei saa kinkida Sulle midagi, mis oleks Sinu vääriline. Aga ma annan Sulle kõik, mis mul on: minu elu, minu südame, minu mineviku, minu süü, minu tuleviku ja minu igaviku. Ma ei julgeks tulla Sinu juurde, kui Sina poleks tulnud minu juurde. Aga siin ma olen ja ma tean, et Sa tulid minu pärast. Ma tänan Sind, Jeesus-laps, Imeline Nõuandja ja Vägev Jumal. Aamen. Illimar Toomet koguduseõpetaja Jeesus Kristus, olles Jumala kuju, ei arvanud osaks olla Jumalaga võrdne, vaid loobus iseenese olust, võttes orja kuju, saades inimese sarnaseks; ja ta leiti välimuselt inimesena. Fl 2:6–7
Elas kord üks kuningas, kes valitses väikest riiki. Noore ja vallalisena elas ta koos teenijatega oma lossis. Igal nädalal sõitis ta oma valdused läbi, et vaadata, kas kõik toimib nii nagu peab. Ühel päeval oma ringkäigult tagasi tulles läks kuningas läbi turult. Seal märkas ta üht ilusat tüdrukut, kes müüs lilli. Sellest päevast peale ei leidnud kuningas enam rahu (võibolla on see tunne teile tuttav?). Juba järgmisel päeval läks ta uuesti ringkäigule. Ta tegi nõnda iga päev ja loomulikult läks ta alati läbi turu, et näha seda ilusat tüdrukut, kes müüs lilli. Kuu aja pärast oli ta tüdrukusse nii armunud, et otsustas temaga abielluda. Ta kutsus kokku oma nõuandjad ja andis teada plaanist pidada kuninglikud pulmad. Kogu lossirahvas oli väga õnnelik. Ka noor kuningas oli väga õnnelik, viimaks ometi paistis tema hinge igatsusele mingi lahendus. Kui ta aga mõtles, kuidas lilleneiut kosida, tärkas ta südames uus mure. Ta võiks keelitada neiut endaga abielluma, aga … Ta tahtis enda kõrvale mitte ainult kuningannat, vaid inimest, kes teda armastab. Kas lilleneiu suudaks kuninga kõrval kunagi unustada oma pärinemist lihtrahva seast? Kuninga mure üha kasvas. Ta ei söönud ega maganud. Paari päeva pärast tuli talle mõte: Ta sõidab turule kuldses tõllas, oma kuue parima hobusega. Rongkäigus mängiks orkester ning tõlla ees marsiks tema armee kõige toredam rügement kõige uhkemas paraadvormis, laitmatus rivis. Ta astuks tüdruku ette uhkes pidukuues, krooni ja kõigi aumärkidega. See avaldaks tüdrukule muljet. Aga… mulje pole sama, mis armastus. Kuningale tuli teine mõte. Ta kingib tüdrukule kuldse vankri ja hobused, sõdurirügemendi, orkestri, ehteid, raha ja maailma kauneimad kangad. Tüdruk oleks kindlasti tänulik. Aga… tänulikkus pole sama, mis armastus. Viimaks jäi kuningale vaid üks abinõu. Ta ei lähe lilleneiu juurde mitte kuningana, vaid püüab võita tüdruku armastust riietatuna kerjuseks või talupojaks. Juba järgmise päeva varahommikul hiilis kuningas lossi tagauksest välja ja läks turule. Tema, kes valitses kogu riiki, selle varandusi ja sõdureid, oli äkitselt ilma võimuta. Kui ta tahtis võita neiu südant, pidi ta andma neiule vabaduse öelda tema ettepanekule jah või ei. Mida peaks neiu talle vastama? Me ei tea seda. Seda vastust teab vaid lilleneiu üksi. Aga me teame, kuidas, peaks lilleneiu vastama. Ta peaks seda tegema ausalt. See ei ole muinasjutt, vaid mõistulugu tõeliselt aset leidnud sündmusest, mille kangelased viibivad täna õhtul siin. Selle loo lilleneiu oled sina. Sa võid aimata, kes on selle loo kuningas. Kõigeväeline Jumal, valgus valgusest, taeva ja maa Looja, kõigi nähtavate ja nähtamatute asjade valitseja on kiindunud sinusse ja tahab sulle avaldada armastust. Tema, kes võiks ilmuda su ette väes ja aus, saatjaks inglid võimsate häälte ja helkivate mõõkadega, sünnib tänasel ööl meie keskele armetu ja abituna, sest … vägev mulje pole sama, mis armastus. Tema, kes võiks täita sinu salajasemadki igatsused, soovid ja vajadused, tuleb su juurde tühjade kätega, sest … tänulikkus pole sama, mis armastus. Jeesuses Kristuses avaldab Jumal sulle oma armastust. Sul pole talle pakkuda midagi peale iseenda, oma südame. Ta ei taha valitseda sinu üle, ta valitseb niigi kõige üle. Ta igatseb, et sinu ja tema elu saaks üheks. Täna tuleb Kuningas sinu juurde. Tema, kelle läbi on loodud kogu maailm, ei arvanud osaks olla Jumalaga võrdne, vaid sünnib lapsena, et võiksime vastu võtta Tema armastuse ning pärida igavese elu. Illimar Toomet koguduseõpetaja Teie olete maa sool. Aga kui sool läheb läägeks, millega saab siis teha seda soolaseks? Ei see kõlba enam millekski muuks kui visata inimeste jalgade tallata. Teie olete maailma valgus. Ei saa jääda märkamatuks linn, mis on mäe otsas. Ega süüdata ka lampi ja panda vaka alla, vaid lambijalale, nii et selle valgus paistab kõigile majasolijatele. Nõnda paistku teiegi valgus inimestele, et nad teie häid tegusid nähes ülistaksid teie Isa, kes on taevas. (Mt 5:13–16)
Pattulangemisest alates on inimkond põhjust ja tagajärge omavahel segi ajanud, arvates inimese olevat rikutud seepärast, et ta teeb kurja, või lootes, et häid tegusid tehes saab inimene paremaks. Arvamus, et inimene on oma loomult süütu ning suudab süüteod heade tegudega hüvitada, on kuradi pettus. Vaenlane oskab isegi valitud rahvale antud pühad korraldused pöörata vastupidiseks. Jumal hoiatab selle eest prohvet Jesaja kaudu: «See rahvas austab mind huultega, aga ta süda on minust kaugel» (Js 29:13). Inimese püüd ise oma südant kurjusest vabastada on võrreldav muinasjutuga parun von Münchhausenist, kes laukasse vajudes haaras oma juustest ja sikutas end välja. Ainuke võimalus kurjast rikutud südame muutmiseks on lasta Jumalal seda puhastada. Inimestele, kes küsisid, mida nad peavad tegema, et teha Jumala tegusid, vastas Jeesus: «See ongi Jumala tegu, et te usute temasse, kelle ta on läkitanud» (Jh 6:29). Me ei saa loota oma õigetele ega nn jumalikele tegudele, vaid sellele, et «tema on armastanud meid ja on läkitanud oma Poja lepitusohvriks meie pattude eest» (1Jh 4:10). Uskudes Issandasse Jeesusesse saab inimene õigeks, pühaks ja õndsaks. Jeesuse sõnad «teie olete maa sool … Teie olete maailma valgus» on parim selgitus vahetult sellele lõigule eelnevatele õndsakskiitmistele (Mt 5:3–12). Vaesus vaimus, kurbus, tasadus, nälg ja janu õiguse järele, halastus, puhas süda, rahunõudmine, teiste inimeste tagakius ei ole mitte õndsakssaamise tingimus, mida me peaksime või saaksime kuidagi täita, vaid selle vältimatu tagajärg, et me oleme õndsad. Loomulikult ei tähenda see tegevusetult istumist. Kuid enne taevaminemist jüngritele antud käsk teha jüngriteks kõik rahvad neid ristides ja õpetades (Mt 28:19–20) ei tähenda mitte niivõrd ülesannet olla alatises ja võimalikult laiahaardelises tegevuses, kuivõrd teha alati ja igal pool seda, mis nad õigete, pühade ja õndsatena on – taotleda tasadust, halastust, nõuda rahu jne. Jeesus on ära määranud nii selle ülesande täitjad (jüngrid), sisu (kuulutada evangeeliumi) kui eesmärgi (teha jüngriteks kõik rahvad). Ühelt poolt on see keeruline, sest maailm ei taha midagi kuulda Kristusest (Jh 1:11, 3:11), Kristus on paljudele ärrituseks ja paljudele narruseks (1Kr 1:18–31), pimeduse teod vihkavad valgust (Jh 3:20). Üks tuntud Eesti poliitik on hiljuti öelnud, et kui kirik kaasaegsemaks ei muutu, on tal järjest raskem oma sõnumit edastada. Jah, üksikult usklikult oodatakse mööndust, et pisut pattu on ikka lubatud, ning kirikult oodatakse soodsaid poliitilisi seisukohavõtte, ajaloopärandi hoolikat säilitamist ja heal tasemel meelelahutust. Ainuke, mida maailm ei oota, on evangeelium Jeesusest Kristusest. Teisalt võime olla kindlad, et kuulutades Jeesusest Kristusest kui ristilöödust, rajaneb usk mitte inimlikul tarkusel, vaid Jumala väel (1Kr 2). Sõnum Jeesuse kannatusest ja ülestõusmisest on kohane igal ajal ega vaja ajakohastamist, sest selle maailma ajas nähtavaks saav armastus on igavene. Alates Aabelist ja Eenokist (Hb 11) apostlite ja tänapäevani ning maailmaajastu lõpuni pole meil pakkuda maailmale muud sõnumit kui «usu Issandasse Jeesusesse, siis pääsed sina ja su pere» (Ap 16:31). See on valgus, mis peab paistma kõigile majasolijatele. Üleskutse meeleparandusele ei puuduta mitte ainult hukkumisele määratud maailma, vaid ka kogu kirikut ja iga üksikut usklikku. Kas me oleme soolased või lääged? Kas me hoiame valgust nähtaval või tõdeme häbenedes, et kui valgust ei soovita, siis võime pakkuda ka midagi muud? Kas meil on siis enam valgust ja soola? Leeripäeval on igalt konfirmeeritult küsitud, kas ta tõotab elada ja kasvada usus, elada evangeelse luterliku kiriku liikmena koguduse keskel, kuulata Jumala sõna ja osa võtta pühast armulauast, kuulutada head sõnumit Jumalast sõna ja teoga ning teenida oma kaasinimesi Jeesuse Kristuse eeskujul. Sellele küsimusele jaatavalt vastates ei ole me mitte ainult teatanud oma valmisolekust teha Jumalale meelepäraseid tegusid, vaid ka oma nõusolekust olla need, kelleks Kristus meid teeb – õiged, pühad ja õndsad. See on meie valgus inimestele, et nad võiksid ülistada Isa taevas. Illimar Toomet koguduseõpetaja Viimaks veel, vennad, palvetage meie eest, et Issanda sõna leviks ja kirgastuks nõnda nagu teiegi juures ning et meid kistaks välja üleannetute ja kurjade inimeste käest. Sest usku ei ole kõikidel. Aga ustav on Issand, kes teid kinnitab ja kurja eest hoiab. Me oleme ju Issandas veendunud teie suhtes, et te olete teinud ja teete, mida me käsime. Issand aga suunaku teie südamed Jumala armastuse ja Kristuse kannatlikkuse poole!
2Ts 3:1–5 Euroopa riigijuhtidel on mure. Selle mure nimi on islam. Mitmetes pika kristliku traditsiooniga Euroopa linnades võib mõnel aastaajal näha tänavatel rohkem pearätiga kui «valgeid» naisi. Ajal, mil ridamisi pannakse müüki koguduseta jäänud kirikuid, kerkib üha uusi ja uusi mošeesid. Eurokraatlik ilmalikustunud poliitika on religiooni taolise pealetungi ees jõuetu. Ainsad, kelle vastu julgetakse kasutada jõuvõtteid, on kristlikud fundamentalistid ja rahvuslased. Pearätte kandvatele valeusulistele keerutatakse aga lõputult ümmargust juttu sallivusest, dialoogist ning «ühistest» väärtustest.Miks kõlab see kurtidele kõrvadele? Sest see on tühipaljas inimlik katse seista vastu deemonlikele jõududele või isegi püüd ajada Peltsebuli välja Peltsebuliga. Võib-olla on kristlusest võrsunud humanism, mis tegelikult ülistab inimest jumalana, õigustades ja julgustades teda üha meeletumateks pattudeks, hullemgi kui islam, sest ta kannab «kristlikku» maski. Muidugi püüab taoline süsteem panna ka kiriku laulma endale meelepärast laulu. Ainus, mis meie maailmajao ja viimselt terve maailma päästab, on sõnum Kristusest. Võltsimata, lahjendamata ja salgamata sõnum Jumala armastusest, mis on ilmunud Jeesuses Kristuses, kes on «saadud Pühast Vaimust, ilmale tulnud neitsi Maarjast, kannatanud Pontius Pilaatuse all, risti löödud, surnud ja maha maetud, alla läinud surmavalda, kolmandal päeval üles tõusnud surnuist, üles läinud taeva, istub Jumala, oma kõigeväelise Isa paremal käel». Näiliselt ohutu tunnistus Kristusest on ometigi suurim ärritus maailmale. Püha Pauluse arvukad kogemused oma kuulutusreisidelt annavad tunnistust sellest, et sõnum Jeesusest tekitab igal pool inimeste seas lahkmeelt (vt Lk 12:49–53), vabastades ühed nende suurimatest koormatest, kuid pannes teised vahetevahel lausa seestunult märatsema – sest usku ei ole kõikidel. (1Ts 3:2) Ilmselt midagi sarnast oli toimunud ka Tessaloonikas. Teadaolevalt pidi püha Paulus linnast lahkuma üsna kohe pärast koguduse rajamist, sest sattus teravasse vastuollu kohaliku sünagoogi juhtidega. Kuna aga tuli, mille Kristus temas oli süüdanud, põhjustas pahandust igal pool, kuhu ta läks, ei toonud ka Tessaloonikast lahkumine talle rahu. Nõnda ta palubki tessalooniklasi palvetada enda ja oma kaastööliste pärast, et «neid kistaks välja üleannetute ja kurjade inimeste käest». Ehkki need pahatahtlikud inimesed tekitavad oma riugastega Kristuse kirikule alatasa sekeldusi, ei nurise püha Paulus nende olemasolu pärast. Paulus nimetab koguduse vastupidavuse ühe allikana ustavust tema käsule (2Ts 3:4). See, kes meid Pauluse kaudu käsutab, ei ole mitte inimene Paulus, vaid Issand, kes oma apostli suu kaudu räägib. Kas teame Temast paremini, mis on meie pääsemiseks vajalik? Vastupidavus ja ustavus kõigis tagakiusamistes ja kitsikustes on Jumala õiglase kohtu märgiks selle kohta, et Kristuse järgijad on arvatud Jumala riigi vääriliseks ning kõik vaevajad saavad karistuseks igavese hukatuse (vt 2Ts 1. ptk). Nii nagu püha Peetrus kutsub üles: «Ärge võõrastage enestes tulekuumust, millega teid pannakse proovile, nii nagu sünniks teile midagi võõrast, vaid rõõmustage, et nii nagu te olete Kristuse kannatuste osalised, võite rõõmuga hõisata ka tema kirkuse ilmumisel» (1Pt 4:12), on Kristuse järgijad otsekui kullast kuulid, mis olid samas karbis odavast metallist kuulidega, millel oli üksnes kullatud kate. Kui karpi raputati, hakkasid kullatud kuulid nurisema, et nende kuld kulub ära. Kullast kuulid aga palusid, et karpi raputataks rohkem, sest siis saab nende kuld paremini nähtavaks. Illimar Toomet koguduseõpetaja Aga kui õel pöördub kõigist oma pattudest, mis ta on teinud, ja peab kõiki mu määrusi ja teeb, mis on kohus ja õige – siis peab ta tõesti elama. Sest mul ei ole head meelt surija surmast, ütleb Issand Jumal. Seepärast pöörduge ja elage!
Hesekiel 18:21,32 Hiljuti näidati teleuudistes üht hingevaakuvat pensionäri, kes oma põdura tervise pärast ei suutnud osaleda kohtuprotsessil, kus teda süüdistati aegumatutes inimsusvastastes kuritegudes. Räägitakse, et taoliste kohtuprotsesside eesmärk on vältida massiliste küüditamiste, tapmiste, vägistamiste ja röövimiste kordumist. Ärge uskuge seda. Viiskümmend aastat pärast natsiroimade hukkamõistu Nürnbergis kordusid sõjakoledused siinsamas Euroopa tagaõuel Jugoslaavias. Enamikku kommunismi koletislikest kuritegudest pole seni hukka mõistetud ja vaevalt selleni jõutaksegi. Maailm käärib ja üha uutes konfliktides hukkunute arv osutab sellele, et ajaloost ei õpita midagi. Need suured kohtuprotsessid toovad paratamatult esile süüpingis istuvad kurjategijad. Mis neist saab? Mõeldes sellele, kui paljude inimeste elusid on nad purustanud, võiksime küsida, kas neil peakski olema mingit tulevikku? Enne otsuse langetamist peaksime endalt küsima: «Mis teeb minust kristlase?» Kas see, et olen heatahtlik inimene ja käin vahetevahel kirikus? Ei, mitte minu inimlikud voorused ei tee mind kristlaseks, vaid Jumala erakorraline otsus oma Poja lepitava surma pärast andestada kõik mu mõtted, sõnad, teod ja tegematajätmised, millega ma olen põlanud Teda ja mürgitanud ligimeste elu: minu usaldamatus, tänamatus, hoolimatus, argus, kõrkus, isekus jne. Ainult teadmine selle võla suurusest võimaldab mõista sõna «andeksandmine» tähendust. Ja see on tegu, mida peaksime kaaluma, nähes oma mõttelises kohtupingis järjekordset süüalust. Ükskõik, keda. Fanny de Sievers jätab oma kommentaaris meieisapalvele kurjategijate loendi lõpetamata: «Ja siis, nende väikeste võlglaste järel kõik suured võlglased, … need, kes mu isa maha lõid ja ema Siberisse saatsid. Need, kes …» Ja siis järgneb Sieversi vastus: «Kõigile neile tuleb kuidagi andestada. Mitte tegu tegematuks tunnistada – sest see karjuks ju tõele vastu –, vaid tegu hukka mõista ja tegijale andeks anda. Tegu nõnda põhjalikult hukka mõista, et me ise ei julgeks midagi sellist korda saata, kuid jätta tegija üle otsustamine Jumala hoolde, sest ainult Tema teab, mis inimese südames sünnib ja kui palju keegi milleski süüdi on.» Et nõnda otsustada, on vaja suurt usku. Usku sellesse, et kõik asjad on Jumala käes, ükski asi ei jää talle teadmata ja ühegi asja suhtes pole ta ükskõikne. Ta näeb, kuuleb, tunneb, hindab – ja tegutseb. Ainult uskmatu võib väita, et Jumal ei sekku. Ja Tema sekkumisel on mõõtu. Kui keegi pealtnäha tige inimene murrab jalaluu, siis pole see mitte jumalik karistus, vaid alles hoiatus. Ja kui me taolistest asjadest kuuldes ise meelt ei paranda, ei andesta eksijatele ega palveta nende pärast, siis võib meid oodata midagi hoopis hullemat. Ning kui õnnis Maarja oma ülistuslaulus ütleb: «Ta on tõuganud maha võimukad troonidelt ja ülendanud alandlikke», siis ei räägi ta võrdumitega pisiasjust. Ta tunnistab Jumala kohtumõistmisest, mis ulatub maailma äärteni ja läbistab kõiki ajastuid. Jumala karmi pilgu ees on ta oma valitud rahvas iisrael. Ja kusagilt saab ta kätte ka meid. Kiirustades kohut mõistma oma suurte ja väikeste vaenlaste üle, tuletagem meelde, et Kõigeväelise ees ei tähenda süüdlaseks või õigeks nimetamine midagi vähemat kui ellu või surma mõistmist. Ainult siis, kui mõistame, kui sügav on kuristik, kuhu me ise oma patuste tegudega oleme langenud, võime taibata, kui suur ja imeline on Jumala arm, mis meid sellest päästa tahab. Kuidas me võiksime siis seista vastu sellele, kui Jumal otsustab kedagi päästa? Pattudest pääsemine on Jumala ime. Sest vaata, ta loob inimese uueks. Ta võtab igalt kahetsejalt tema üleastumised ja viib nii kaugele, kui ida on läänest. Iga õel, kes taganeb oma üleastumistest, jääb elama ning ühtegi tema üleastumist ei pea enam meelde tuletama. Mõelgem sellele, kui uudistes näidatakse jälle mõnd kaamerasse naeratavat süüalust. Sest mul ei ole head meelt surija surmast, ütleb Issand Jumal. Seepärast pöörduge ja elage! Illimar Toomet koguduseõpetaja Kui ma evangeeliumi kuulutan, ei saa ma sellega kiidelda, kuna see kohustus on pandud mu peale, ja häda mulle, kui ma evangeeliumi ei kuuluta! Sest kui ma teen seda vabatahtlikult, siis ma saan palka, kui aga sunniviisil, siis on see ometi minu kätte usaldatud majapidamine. Mis siis on minu palk? See, et ma evangeeliumi kuulutades levitan evangeeliumi tasuta, nii et ma ei tarvita oma õigust, mis käib evangeeliumiga koos. Sest ehk ma küll olen sõltumatu kõigist inimestest, hakkasin ma kõikide orjaks, et võita võimalikult palju. Ma olen saanud juutidele juudiks, et võita juute, Seaduse all olijatele – ehkki ma ise küll ei ole seadusealune – olen saanud seadusealuseks, et võita seadusealuseid. Seaduseta olijatele ma olen saanud seadusetuks – ehkki ma ise ei ole ilma Jumala seaduseta, vaid Kristuse seaduses –, et võita neid, kes elavad Seaduseta, nõrkadele ma olen saanud nõrgaks, et võita nõrku. Ma olen kõigile saanud kõigeks, et igal juhul mõned päästa. Aga seda kõike ma teen evangeeliumi pärast, et saada selle kaasosaliseks.
1Kr 9:16–23 Kiriku ülesannet selles maailmas ei saa pidada paremaks kui sõitu libedal teel. Libedal teel sõites tasub meeles pidada, et iga kilomeetri tee kohta on kaks kilomeetrit kraavi. Püha Pauluse kirjad korintlastele on ajendatud murest, et sealne kogudus on teelt vajunud «ülivaimulikkuse» kraavi. Kord Korintose koguduse jumalateenistustel on käest ära: prohvetid hüüavad läbisegi oma sõnumeid, naised on hakanud koguduses õpetama, koguduse koosviibimisel ei tõlgita keeltes palvetamist. Peale selle lõhestavad kogudust vaidlused selle üle, kes on õigemat ja vägevamat «vaimu» saanud ja kes on «õigemini» ristitud. Paratamatult kerkisid ka küsimused Pauluse apostliametist. Kes ta selline õige on? Koguduse asutaja? Jah, seda küll, aga kes on andnud talle meelevalla «vaimu» saanuid õpetada? Apostliks ei saanud püha Paulus omal valikul. Ülestõusnud Issand oli see, kes Sauluse Damaskuse tee peal kinni pidas ja andis talle uue nime, uue ameti, uue elumõtte. Seepärast ei tasu imestada, kui ta oma kirjades korintlastele väljendab oma ärritust ja isegi pilklikkust nende suhtes, kes tema apostliameti kahtluse alla seavad. Tema väike kasv, keeldumine koguduse pakutavast ülalpidamisest ja elatumine oma kätetööst ning lühike «töövõitude» loend (vrd 2Kr 11:23–30) võib komistuseks olla üksnes sellele, kes mõtleb lihalikult. Kristuse sulasena ei ole ta aruandekohustuslik mitte inimeste, vaid oma Issanda ees. Jumal on pannud tema peale apostliameti, koorma, mida ükski inimene omast jõust kanda ei suuda ning üksnes Jumala armust on ta «see, kes ta on» (1Kr 15:9jj). Ehkki püha Pauluse manitsuskiri näib paljus keskenduvat korra taastamisele nii koguduses kui koguduseliikmete perekonnaelus, pole küsimus kaugeltki ainult välistes asjades. Armastuse ülemlauluna tuntud kirjalõik (1Kr 13) on ühtlasi tunnistus keeltes palvetamisele, prohveteerimisele ja imetegudele keskendunud koguduse kaotsiläinud armastusest. Patuse inimese pääsemine ja elu kristlasena ei ole rajatud mitte inimlikult mõõdetavatele imeasjadele, vaid Jumala kingitud usule, lootusele ja armastusele, mis oma suuruses ületavad kogu inimliku taipamise. Nagu eelnevalt nimetasin, on igal teel kaks kraavi. Püüd olla inimestele meelepärane, saada selle maailma jaoks «seeditavaks» on iga koguduse ja kiriku jaoks sama ohtlik kui kõrgendatud nõuded «vaimulikkusele». Nikodeemose küsimusele, kuidas taibata Jumalat, vastab Issand, et ainuke võimalus on uuesti sündida, see tähendab, saada täielikult uueks (Jh 3). Ehkki rahvasuu väljendab kõnekäänuga Saulusest ja Paulusest umbusku tõelise muutuse võimalusse, kinnitab püha Paulus, et uuestisünnis arvatakse kõik seniolnu tõesti pühkmeiks. Ei maksa arvata, et taoline väljakutse enamikule inimestest meeltmööda oleks. Ka Jeesuse tähendamissõna jumalariigi pidusöögist (Jh 14:16–24) tuletab meelde, et tavaliselt on inimestel jumalariigile mõtlemise asemel midagi targemat teha. Kui kutsutud kutse tagasi lükkavad, ei hakka isand neid keelitama ega püüa neile rohkem meeltmööda olla, vaid esitab kutse teistele. Kui püha Paulus kuulutades saab juudile juudiks, nõrgale nõrgaks, kõigi inimeste orjaks ja kõigile kõigeks, siis ei tähenda see neile meeltmööda olemist. Ta kuulutab evangeeliumi kuuljatele arusaadavana, et need saaksid langetada tegeliku valiku – kutse vastu võtta või tagasi lükata. Issand on andnud kirikule käsu kuulutada rõõmusõnumit kogu loodule. Kiriku ülesanne on teele püsima jääda. Meil pole voli risti ärritavat sõnumit muuta meelepärasemaks või usu, lootuse ja armastuse andidele lisaks nõuda mingit erilist ja suuremat vaimulikkust. Inimesena sündinud Issand teab, millised on meie kiusatused ja koormad, mida kanda jaksame. Aamen. Illimar Toomet koguduseõpetaja Tänase pidupäeva jutluse aluseks valisin taevaminemispüha evangeeliumist Luuka järgi selle viimased salmid:
Jeesus ütles jüngritele: Ja vaata, mina läkitan teie üle oma Isa tõotuse. Teie aga viibige selles linnas, kuni teid rüütatakse väega kõrgelt!” Aga Jeesus viis nad välja kuni Betaaniani ja, tõstes oma käed, õnnistas neid. Ja see sündis, et neid õnnistades lahkus Jeesus nende juurest ja võeti üles taevasse. Ja nemad kummardasid teda ja pöördusid suure rõõmuga tagasi Jeruusalemma ja olid alati pühakojas Jumalat tänades. (Lk 24:49–53) Ilmalik võim näitas oma väge. Jeesus võeti kinni, Teda pilgati ja Ta tapeti. Jüngrid põgenesid ja peitusid hirmunult. Taevane võim näitas oma väge. Jeesus tõusis surnuist üles. Ta kogus enda omad kokku. Paasapühale järgnevatel päevadel näitas Ta ennast neile, soovis rahu, pakkus abi, varustas neid vajalikuga eelseisvaks ülesandeks – viia ülestõusmise rõõmusõnum kogu maailma. Piiblisõna, mida kuulsime, räägib sellest, et Jeesuse ja jüngrite hüvastijätt ei olnudki mingi lahkumineku hetk. Sel tunnil said jüngrid suure tõotuse: Te saate oma ellu väe ülevalt. Tõstetud kätega andis ülestõusnud Jeesus neile õnnistuse. See õnnistus täitis neid rõõmuga ning nad ülistasid Jumalat. Sellel tunnil, kui Jeesus võeti üles taevasse, suundusid jüngrite pilgud taeva poole. Sinna, üles, Jeesus võeti, ära inimpilkude eest. Sellel tunnil muutus Jeesus nähtamatuks, aga samas oma tõotuse kohaselt igal hetkel ligiolevaks. Seletamatul viisil saab taevasse läinud Jeesus kogu maailmas olla meie lähedal. Lähenev nelipüha tuletab meile meelde seda väge, mis laskus ülevalt jüngrite peale. Püha Vaim on see vägi. Püha Vaimu kujul on Jeesus siin. Ta elab ja tegutseb meie südametes, jagades meie ellu julgust ja väge, andeksandmist, rõõmu ja rahu. Viimastel aastakümnetel on Eesti kirikus elatud ajal, mil ilmalik võim on näidanud oma väge. Inimesed taheti lahutada ülestõusnud Kristusest ja Tema armastusest. Ometigi on taevane võim näitamas oma väge. Koguduste elu ja tegevus on vabanemas kitsikusest. Kristus saab nähtavaks üha enamate inimeste elus ja mõtetes. Ülestõusnud Issand kogub enda omad kokku ka siin, Märjamaal. Täna võime näha, mis tähendab vägi ülevalt. See tähendab piire ületavat armastust. Selle taustal on teadmine Elava Issanda ligiolust. Tema juhatab, annab väe ja viib edasi. Täna tõstame me oma pilgud üles, sinna, kuhu läks Jeesus. Saame mõelda oma Issandale ja Lunastajale, kes tõstetud kätega meid õnnistab. Ta on andnud meile väe ülevalt. Selle väe varal meie kogudused elavad. Jüngrite elu ei olnud täidetud üksnes taevaliku rõõmuga. Seal oli ka tööd ja vaeva, valu ja kitsikust, inimeste viha ja pilkeid. Kõige selle keskel jäid nad püsima. Nad jäid ustavaks sellele, mida Jeesus neile õpetas. Möödunud talvel sai meie pere ühe siinse sõbra perelt kingituseks maali. Sellel on kujutatud sünget metsa, millest läheb läbi kitsas tee. Tee lõpus terendab väike valguslaik. See annab märku sellest, et ees on avar ja valge väli. Meie elu on sageli otsekui rännak sünges metsas, täis kartust ja mõnikord isegi hirmu, sageli väsinud. Kui tee lõpust paistab valgus, võime oodata pimeda rännaku lõppu. Valgus võidab pimeduse, rõõm võidab valu ja hirmu. Pärale jõudes saame hingamise ja rahu. Milline on meie elu praegu? Kas me suudame pingutada? Kas julgeme kohata inimeste viha ja pilkeid selle pärast, et me vajame oma elus Kristuse armastust? Kas paneme enda kõrval tähele ligimest, kes vajab võibolla ka meie abi? Seesama vägi ülevalt aitab meil vastata neile küsimustele jaatavalt. Vägi ülevalt pakub ka täna eksituse ja kurjuse keskel halastust. See vägi paneb ka meid kummarduma ja alandlikult võtma vastu Jumala armastust. Seesama vägi paneb innustab meid nägema vaeva teiste hüvanguks. Seesama vägi annab meil ka rahu ja rõõmu. Seda võime tunda ka täna, uue kogudusemaja pühitsemise päeval, koos Märjamaa koguduse liikmetega. Aamen. Esa Malkamäki Vihanti koguduse õpetaja |
Archives
December 2020
Categories
All
|