Meenutus sellest, kuidas Märjamaa kirik torni sai

1987. aastal külastas mind Märjamaa koguduse juhatuse esimees hr Päästlane. Ta ütles, et 1957. aastal, kui me Märjamaa kiriku müürid taastasime ja katused peale tegime, olin mina lubanud tulevikus ka kõrge tornikiivri teha, kui nemad seda soovivad. Ma olin oma lubaduse ise ära unustanud, aga ütlesin, et kui lubasin, siis ka teen.
Nii see torni ehitus algaski. Päästlane lasi oma kuludega projekti teha. Arvo Tomson Märjamaa metsaülemana muretses metsamaterjali. Rein Unga EPT juhina hoolitses, et metsamaterjal saaks veetud ja saetud. Unga nõusolekul oli meil võimalik saada EPT-st kogu töödeks vajaminev materjal, metall, segu lagede valamiseks, keevitustööd tõstuki ehitamisel.
Minu mureks oli leida abilised, kellega koos töö ära teha. Esimesena liitus minuga Aavo Orgusaar, kellega koos nõu pidades sai mõnigi projektis ette nähtud asi teisiti tehtud. Üks neist oli tornilae kinnitus. Ette oli nähtud raiuda ankrud torni müüri, kuid see osutus võimatuks, sest müürid oli tulekahju tõttu muutunud rabedaks.
Otsustasime Aavoga valada teise lae 8–9 m allapoole ja need omavahel ankrutega ühendada. See oli 1987. aastal.
1988. a liitus meiega Vello Lauri ja siis läks torni ehitus lahti. Materjali meil tellingute jaoks ei olnud. Leppisime kokku, et igaüks vastutab enda eest. Eks see muidugi riskantne oli, aga töö sai kuidagi tehtud. Katusepleki paigaldamise ajal liitus meiega Enn Sale.
Torni tipus päikese käes sä- rava muna ja risti valmistas Juhan Illak roostevabast terasest. Veel kord tuhat tänu kõigile, kes sellest tööst osa võtsid, nii sai kirik torni ja mina sain täita oma lubaduse, mille olin 30 aastat tagasi andnud.
Kui meil torn valmis sai, kutsuti mind Toompeale, kus meid töö eest tänati. Enne lahkumist kutsus üks mees mind teise tuppa ja ütles, et nüüd peab kiriku- õpetaja Rannut oma mütsi ära sööma. Küsisin, miks siis? Rannut olla rääkinud, et ärge andke seda tööd neile meestele, tema sööb oma mütsi ära, kui need mehed torni valmis teevad.
Torni ehitamise ajal käis üks väike poiss tihti meid külastamas, küsis ikka, kuidas ja mismoodi. Ütlesin poisile: „Tule siia ja seisa siin torni tipus (torn oli siis veel maas pikali – toim) ja kui torn püsti on, siis räägi sõpradele, et sina oled selle torni tipus olnud.“
​Kui torn püsti oli, tulid 6–7 poissi ja „meie“ poiss palus: „Onu, ütle, kas ma olen selle torni tipus olnud?“ Kinnitasin seda. Üks poistest küsis, kas ta käis kohe selle muna peal. Vastasin, et siis muna veel ei olnud.

Ilmar Pilov
Avaldatud "Märjamaa Nädalalehes"

---