Palve haarab kaasa terve ihu

Triin Käpp küsib Eesti Kirikus (11.11.2015), kuidas toetab kristlik maailmapilt keha ning kas lisaks teatud keeldudele on midagi, mis toetaks inimest kui tervikut.
Inimene pole vastandatavalt füüsiline või vaimne olend. Jumal on loonud meid olema ihu ja hingega. Jumala Poja inimesekssaamine pühitseb inimeseks olemist tervikuna ning samamoodi tervikuna tervendab ja pühitseb meid Püha Vaim. Inimese kehast rääkides pole küsimus pelgalt ajalikes, vaid igavestes asjades. Võib kindel olla, et taevast või põrgut saavad seal viibivad inimesed kogeda terviklikult, nii ihu kui hingega.
Kuna inimene on tervik, siis mõjutab ihuga tehtud patt hinge ja vastupidi. Asjakohaseid loendeid pattudest, mis välistavad osasaamise Jumala riigist ning jätavad väljapoole taevast Jeruusalemma, võib pühakirjast leida mitmeid (nt 1Kr 6:9–10, Ilm 22:15).
Taolise traagilise saatuse vältimiseks on Kirik läbi kõikide aegade hoiatanud inimest. Patt jääb patuks ka siis, kui nimetada seda võõrapäraselt või isegi süütuna näiva sõnaga. Põhjus, miks «oleme varmad kõnelema abordist, soovitavast seksuaalsest sättumusest ja veidi ka eutanaasiast», on selles, et tegemist on vastavalt süütu inimese tapmise, abielurikkumise, enesetapu või sellele kaasaaitamisega.
Kas me saaksime neist asjust rääkida teisiti kui eitavas või keelavas kõneviisis? Kaitstes inimelu siis, kui see on kõige kaitsetum, emaüsas ja haigevoodis, väärtustamegi inimese ihulikku olemist, samuti õpetades suguorganeid kasutama soo jätkamiseks.
Aga keelud pole ainus teemoon, millega Kirik ristiinimest tema rännakul varustab. Kristlikus palvetraditsioonis on mitmeid häid tavasid. Nimetan mõned.
Põlvitamine. Kahjuks on paljude meie kirikute pingid ehitatud ümber nõnda, et neis ei saa enam põlvitada, sest põlvede toetamiseks kasutatud laud on asetatud kohta, kuhu saab toetada üksnes jalataldu. Küll aga on vana põlvitamise tava säilinud nt vennastekoguduses. Ka mina loen regulaarselt teatud palveid põlvitades. Minu suurim takistus selle juures ei ole mitte kanged põlved, vaid kange süda. Kõikidele inimestele ei saa palvetamise ajal põlvitamist tervise tõttu soovitada. Aga terved inimesed võiksid seda harjutada küll.
Püha ristimärgi tegemine. Puudutades käega laupa, rinda, ühte ja seejärel teist õlga ning öeldes mõttes või häälega «Jumala Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel. Aamen», anname end kogu olemusega Jumala teenistusse ning palume ühtlasi õnnistust algavale palvetamisele või muule toimingule. Mõned peavad ristimärgi tegemist luterlusele võõraks, aga leiame selle ka Martin Lutherilt endalt. Meie «Kiriku laulu- ja palveraamatus» (lk P9) kutsub Luther hommiku- ja õhtupalve alguses üles õnnistama ennast püha ristimärgiga.
Üks viis ihu ja hinge koosharimiseks on paastumine. Ehkki loobumisena (nt toidust) negatiivse märgiga tegevus saab positiivseks selle läbi, kui rakendame oma keha millegi hea tegemisse. Loobumine harjumuspärasest telesaatest võib olla hea, aga kasutades vabanenud tunni külaskäiguks abi või seltsi vajava inimese juurde, saab sellest paastumine. Koogi ostmata jätmine pole veel paastumine, küll aga selle kinkimine näljasele. Sobiva viisi paastumiseks leiavad lapsed ja vanurid, vaesed ja rikkad, terved ja haiged. Aasta ringi, mitte ainult paastuajal.
Nimetamata ei saa jätta kirikus käimist. Vähemalt pühapäeviti. Mitmest kirikust edastatava jumalateenistuse heli- või videoülekandel on just see puudus, et isegi kui hing elab toimuvale kaasa, viibib vaataja või kuulaja oma ihuga mujal. Terviklik, ihu ja hinge haarav sündmus jääb osaliseks. Seepärast jäägu ülekande jälgimine neile, kellel tervis ei luba kodunt lahkuda, puudub sõiduvahend või kes peab vältimatult ligimest abistama.
Jumalateenistusel saab võimalikuks veel üks, nii ihu kui hinge puudutav saladus – püha armulaud. Ei ole ühtki teist viisi seista ihulikult taevale niivõrd lähedal, kui võttes oma huultega vastu reaalselt kohalviibivat Kristust, tema ihu ja verd, et meie vaim ja hing ja ihu tervikuna hoitaks laitmatuna meie Issanda Jeesuse Kristuse tulemiseni.

Ilmunud ajalehes Eesti Kirik, 25.11.2015