Meenutades õpetajat

Oma esimest kohtumist Priit Rannutiga ma ei mäleta. Teist kohtumist ma mäletan, sest see jäi ära. Märjamaa kogudus otsis endale uut õpetajat ning ma pidin tulema kohtuma koguduse juhatusega. Tallinnast tulles läks auto rikki, nii et Laagrist kaugemale ma ei saanudki. Vastutuul oli nii tugev, et auto raske kapott seisis ilma toeta püsti. Oli 1999. aasta sügis. Järgneva aasta aprillist alates asusin ma teenima Märjamaa kogudust. Priit siirdus emerituuri, mis tegelikkuses tähendas küll Nõva ja Noarootsi koguduse teenimist, aga ka palju muud. Kaheksakümneaastasena võiks ju rahulikult oma päevad õhtusse veeretada, Priit aga hakkas maja ehitama. Kui ma ei eksi, oli see kolmas maja, mis ta oma elus ehitas. Esimene sai tehtud Siberis, teine Märjamaal, kolmas sai Nõvale. Kui Esa ja Ritva tulid kord Eestisse, kutsus Priit majakrunti vaatama. Ta andis Esale vitsa kätte ja andis ülesande veesoon üles otsida. Esa küsis naerdes, et mis nõidus see nüüd küll on, et peab lausa Soomest selleks inimese kutsuma. Esa oli Priidule vaimulikuks pojaks.

Aasta tagasi, pärast enam kui tunni pikkust vestlust, küsis Priit minu käest: „Ütle, kas ma olen kuidagi vanaks jäänud?“ Taoliselt polnud ta minu käest kunagi varem küsinud. Küsisin vastu: „Aga kust sa tead, kas ma vastates räägin sulle tõtt või valetan?“ Ta lubas vastuse pealt vaadata, kuidas sellega on.  Ütlesin, et ta on seesama vana Priit, kes ikka. Mis vastas ka tõele, sest peale tema enda küsimuse ei osutanud mulle küll miski, et ta oleks kuidagi eriliselt vanemaks jäänud. „Nojah,“ torises ta, „varem pole sa mulle öelnud, et vana Priit.“ Minu küsimusele, kas ma rääkisin tõtt või valetasin, puhkes ta naerma ega vastanudki. Mõni kuu hiljem kaebas ta mulle, et suure lumega on väga raske pärast kella nelja pärastlõunal koju tulla. Majaesine on autosid täis pargitud ning kui noorem inimene võib vaba koha otsida mujalt, siis temal on üle paarikümne meetri käimisega raskusi. Ta oli ka linnaosavalitsusse pöördunud, kuid polnud sealt abi saanud. Eks ametnik võis vaadata sünniaastale ja endamisi küsida, kas selles vanuses on ikka vaja õhtul pärast kella nelja ringi liikuda.

Aga tundus, et Priidu jaoks oli oluline kogu talle antud aeg ära kasutada. Mis sellest majaesisest lumest, kui linnaarhiivi kõrged trepid valmistavad palju rohkem vaeva! Kui sa midagi kirjutad ja tahad, et sellel oleks ka tõepõhi all, pead arhiivi minema, s.t ronima ja kirjutama. Tänavu sügisel oli ta käinud seenel. Võtnud kaasa kepi ja kokkupandava tabureti.  Korjad seeni. Ajad ennast püsti ja vaatad ringi, kas kusagil neid veel paistab.  Seentel on see omadus, et nad kasvavad rühmakaupa koos. Kepp ühes ja taburet teises käes liigud järgmisse kohta, sead istme paika, istud sellele, paned kepi käeulatusse, otsid kilekotist noa, küünitad end seente järele. Need talle maitsesid. Ise mõtlesin seda kuuldes, et elamisel on tema jaoks teistsugune väärtus, kui minu jaoks. Kui sa oled valmis selleks, et elada, nägema sellist vaeva, et korjata seeni… Jah, elada on võimalik nõnda, et ei märka sa ei elu ega seeni.

Priit oli misjoni mees. Ta mõtles sellest, ta rääkis sellest, ta tegi seda. Juba aastakümneid. Mõned siinsed inimesed olevat kartnud isegi Märjamaa laatadel käia, sest „Rannut astub juurde ja ütleb, et nüüd peab kirikusse tulema.“ Laadamisjon on ilmselt midagi enamat, kui see, et õpetaja lihtsalt läheb laadale. Minust kümme-kakskümmend aastat vanemate kristlaste seas on suur hulk neid, kes on käinud „sünnipäevadena“ peetud kristlikes noortelaagrites, kus ta kõneles. Neid inimesi, kes toona taolisel viisil evangeeliumi kuulsid, oli ilmselt väga palju. Evangeelium annab päästest teada, kuid alati on ka neid, kes selle tagasi lükkavad. Argipäevases koguduse töös tundub, et see on lausa enamus. Mõeldes aga ainuüksi nende juhuslikult kohatud kristlaste hulgale, kes  kusagil laagris Priitu kuulnud olid, võib vaid oletada, kui laiaulatuslik see töö oli. Kui juba kandvaid viljapäid on nii palju, kui palju sai siis külvatud seemet? Teisalt – praegu  ei ole veel aeg saaki hinnata, lõikuse päev on alles ees.

Viimastel aastatel oli Märjamaa koguduse aastakalendris üks regulaarne päev, mil Priitu sai näha. Tavaliselt tuli ta oma sünnipäeva paiku jumalateenistusele ning ajas kirikukohvil inimestega juttu. Oli üks teema, millel ta oma vestlustes alati peatus – oma igahommikune palve. Ta kirjeldas oma palvetavat ringkäiku mööda oma lähedaste, Nõva, Nissi ja Märjamaa inimeste kodusid. Tema sõnul olid minu kodu ja perekond tema teekonna lõpus. Jääb loota, et ta enamasti ikka kohale jõudis. Ilmselt teevad taolisi igapäevaseid palveringkäike veel nii mõnedki. Tänane ja homne Märjamaa kogudus, aga ka paljud teised kogudused, on sellise töö vili. Võib-olla pole palvetamine mõne jaoks üldse mingi töö. Ega Jumal kõigile taolist eestpalveandi annagi. Selle kasu saab mõista ainult kannatlikult oma koormat lõpuni kandes – seal sa leiad, et tee, mis sa teed ja näe vaeva, mis sa näed, viimaks antakse töö palk ikka kingitusena. Viimselt ei ole eestpalvetajal ega sellel, kelle pärast on palvetatud, kiidelda kellestki muust, kui Issandast. Kes oleks valmis palvetama kümme, viisteist, kakskümmend aastat, hommikust hommikusse koputama uksele, et see avataks? Püsivalt palvetades jäävad ajapikku kõrvale isiklikud ootused ja tujud, kärsitu soov näha juba tulemust. Selle asemele kasvab lootus Jumala peale, kes kõik asjad hästi teeb.

Viimastel suvedel olen koos perega külastanud teda Nõval. Nii palju kui tervis lubas ja muid kohustusi polnud, kasutas ta võimalust oma suvemajja tulla. Ta oli alati rõõmus ja tänulik. Varahommikul oli üle õue jooksnud rebane. Jaak või Ilmar oli õuelt heina ära niitnud. Ülle tõi mustikaid.
 

Illimar Toomet
koguduseõpetaja