 Ülestõusmispühade üks tuntuim sümbol on muna, ristilöödud Kristuse surnuist ülestõusmise, uue elu sümbol. Märjamaa Maarja kiriku katusel võib näha aga veel kahte sümbolit, mis samuti selle pühaga tihedalt seotud.
Torni tipus olev rist, mis ühtlasi on ristiusu olulisim sümbol, meenutab Kristuse ristilöömist. Tähelepanelikumale vaatajale ei saa aga jääda märkamatuks kiriku katuse idaotsas olev kuke kujutis. Kuidas see täpselt sinna on sattunud, on isegi raske öelda. Erich Hindrikson (Erik Hiisjärv) on 1935. aastal teinud pliiatsijoonistuse 1859. aasta akvarellmaalist, millel kukke on kujutatud hoopis Märjamaa kirikutorni tipus. Eestimaa kirikuid laiemalt vaadates võib märkida, et Lõuna-Eesti kirikutornidest võib leida pigem kuke ning Põhja-Eestis vastavalt risti. Nõukogude ajast on teada, et kui Kuressaare Laurentsiuse kiriku torni rist võeti kuldamiseks alla, siis teisel pool tänavat asunud parteikomiteest ei antud hiljem enam luba risti tagasipanemiseks. Selle asemel soovitati kukke kui “vähem kristlikku sümbolit”. Pärast seda, kui kirikuõpetaja käis parteimajas selgitamas, mis tähendus on kukel, anti siiski luba rist algsele kohale tagasi panna. Ka kukel on seos ülestõusmispühaga, kuid see algab juba varasemast, ööst vastu Suurt Reedet. Mitu aastat oli Jeesus koos oma õpilastega rändjutlustajana ringi käinud. Juba mõnda aega oli Ta rääkinud oma peatsest kannatusest ja ristisurmast, aga ka sellest, et otsustaval hetkel jätavad õpilased Ta üksi. Ühe järjekordse taolise kõneluse puhul vastas Peetrus, üks Jeesuse innukamaid õpilasi: “Kui ka kõik taganevad Sinust, ei tagane mina eluilmaski!” Seepeale ennustab Jeesus talle: “Tõesti, ma ütlen sulle, täna öösel, enne kui kukk laulab, salgad sina mu kolm korda ära.” Edasised sündmused võib lühidalt kokku võtta järgnevalt: Õhtul on Jeesus koos oma järgijatega Ketsemani aias palvetamas. Saabub relvastatud väesalk, Jeesus võetakse kinni ja viiakse kohtu ette, õpilased pagevad ööpimedusse. Peetrus järgneb vargsi oma õpetajale, et näha, mis saab edasi. Kui Peetrus ennast kohtu õuel lõkke ääres soojendab, küsitakse, kas ka tema oli Jeesuse õpilaste hulgas. Mitmel korral kinnitab Peetrus, et ta isegi ei tunne Jeesust – ja siis kireb kukk… Ometigi ei ole eelnevalt räägitud kuke loo moraal nõnda lihtsalt kokku võetav, et “ole sina ustavam, kui Peetrus ja ära salga usku”. Jah ka kristlane võib pidada oma usku tugevaks ning kinnitada tõsimeeli: “Kui ka kõik taganevad Sinust, ei tagane mina eluilmaski.” Aga nii nagu Jeesus teadis ette Peetruse nõtrust, tunneb Ta ka meid. Kiriku katusel olev kukk tuletab meile meelde, et Jumal armastab meid isegi ette teades, et me salgame Ta maha ja taganeme. Ning Ta armastab meid ka pärast salgamist. Kui Peetrus oli kolm korda Jeesuse maha salanud, pöördus eemal kohtunike ees seisev Jeesus tema poole ning nende pilgud kohtusid. Kohtukoja õuelt väljudes puhkes Peetrus kibedasti nutma. Juba hommikuks oli Jeesus surma mõistetud, keskpäevaks risti löödud ja pärastlõunaks surnud. Ometigi tunnistavad Peetruse kibedad pisarad, et tal oli rohkem lootust, kui Jeesuse õpilaste hulka kuulunud äraandja Juudal. Peetruse pisarad tunnistavad tõsisest kahetsusest. Ülestõusmispüha hommikul on ta üks esimestest Jeesuse tühja haua tunnistajatest ning hiljem saab temast Jeesuse üks suurimatest tunnistajatest. See saab võimalikuks mitte sellepärast, et Peetrus on ustav Jumalale – kukk tuletab meelde, et ta ju ei ole seda. Isegi kui inimkonna vastuseks Jumala armastusele on ristilöömine, jääb Tema ustavaks. Avaldatud "Märjamaa Nädalalehes" 16.4.2014 Viimastel nädalatel on aeg-ajalt nii kiriklikus kui ilmalikus meedias võrreldud meie aja inimese kannatusi Issanda omadega. Mõnikord teeb seda kannataja ise, teisal ajakirjanik kannatajat intervjueerides. Kummalisel kombel toimus sarnane arutelu täpselt aasta tagasi: Juku-Kalle Raidi ja Mart Sanderi arutelu Pussy Rioti teemal TV3 saates Kolmeraudne (vt siit). Mart Sander: „Kui sa lähed seda teed ja sa tahad teha endast poliitilist märtrit, kasvõi ainult selleks, et oma keskpärast [punk]bändi maailma silmis promoda, siis mine see tee lõpuni. Mine ja istu see vanglakaristus ära. Vaata, sa teed seda Lunastaja Jeesuse kirikus. Jeesus, kes on kõigi aegade suurim opositsionäär, vaata, kui Tema oleks hakanud Pilaatuse ees ütlema, et „ma nüüd niikaugele tulin, aga vaat nüüd ma tahan, et avalikkus sekkuks ja päästaks mind ära,“ siis see Jeesus oleks muutunud klouniks. Ja need [Pussy Rioti] tüdrukud muutuvad samamoodi klouniks, sest nad nüüd ütlevad, et „oi-oi-oi, nüüd me ei taha olla vangid...“, vaat see häirib mind. Kui nad istuksid oma seitse aastat ära, siis ma võtaks neid tõsiselt.“ Suure Reede sündmuste juures torkab silma Jeesuse vaikimine. Ta jätab kasutamata kõik võimalused oma õigsuse tõestamiseks. Ta lükkab tagasi Peetruse innukuse kasutada mõõka, jätab kutsumata inglileegionid, vaikib Suurkohtus, ei anna arusaadavaid selgitusi Pilaatusele ning viimaks jätab alla astumata ristilt. Ei kosta midagi inimõiguslased, vaikib jüngrite vennaskond, ei torma paganate poolt läbiviidavat hukkamist hukka mõistma juudiorganisatsioonid. Loomulikult ei olnud Jeesus täiesti vait, Ta ütleb nii mõndagi, kuid nagu märkame, ei tee Ta mitte kellelegi mitte ühtki, isegi kaudset etteheidet. Neile, kes kaastundest nutavad, ütleb Ta, et need peaksid nutma iseendi ja oma laste pärast.
Ilmselt selles Tema erinebki meie aja kangelasest, kes ei suuda ei oma edu ega oma kannatust ära kanda, vaid peab kutsuma kogu maailma sellest osa saama. Igast õnnestumisest peab saama klantspaberil persoonilugu, igast kannatusest valmima massitiraažis veroonikarätik. Kui palju erineb see Issandast, kes hüüab valju häälega „Isa, sinu kätte ma annan oma vaimu“ ja heidab hinge. Jättes kõik Jumala hooleks. Illimar Toomet koguduseõpetaja Kristus ütleb: „Ma olin surnud, ning ennäe, ma elan igavesest ajast igavesti ning minu käes on surma ja surmavalla võtmed!“ (Ilm 1:18)
Kristuse ristikandmine pilkava rahva ja ehmunud õpilaste silme all Kolgatale varjutas jüngrite rõõmu ja lootuse ning pani kõikuma nende usu. Armastust kuulutanud Õpetajale esitatud süüdistus oli ränk ja ülekohtune. Valitsejate otsus riivas tugevasti õpilaste inimväärikust. Osavalt kasutati ära rahva heitlikku meelsust, kes tõelisust taipamata hüüdis: „Poodagu ta risti!“ Ülestõusmispüha sõnum aga kannab endas uut ja võimast, julgustavat ning üleloomulikku väge, mis muutis maailma. Kristus on surnuist üles tõusnud! Surm on võidetud. Haud on tühi. Kristus elab! See, mis on inimkätega haaramatu ning inimmõistusega seletamatu, on saanud reaalsuseks. Kõike nähtut ja kuuldut oli jüngritel raske tõeseks pidada. Siiski andis Ülestõusnu ilmumine neile tagasi lootuse, kinnitas usku tõotuste täitumisse, julgustavatesse sõnadesse, mida Õpetaja oli neile rääkinud. Apostel Toomase kahtlus elu võidusse surma üle hajus siis, kui ta oli ülestõusnut isiklikult puudutanud. Temagi hüüdis: „Minu Issand ja minu Jumal!“ Ime esimesed tunnistajad elasid läbi vahetu Jumala puudutuse, mis muutis neid rõõmusõnumi kandjateks ja kuulutajateks. Kõikidele ei saa osaks sellist kogemust. Kõikidele aga kuulutas Jeesus: „Õndsad on need, kes ei näe ja siiski usuvad!“ (Jh 20:29) Imes kahtlejaid, usu kaotajaid ja Jumalast eemaldujaid leidub igal ajastul. Selle põhjuseks võivad olla välised mõjud või hinge sisemine rahutus. Pimedus takistab nägemast, kurjus purustab heateo, egoism lõhub kooselu, patt allutab kõik surmale. Lõputu otsimine ja igatsus õnne järele kurnab rahutut hinge. Väsitab seni, kuni ta leiab rahu Jumalas. Pärast Kristuse ülestõusmist täitus jüngrite süda rahu ja rõõmuga. Nad jagasid teistega seda uut lootust ja armastust. Johannes kirjutab: „Mida me oleme näinud ja kuulnud, seda me kuulutame teile, et teilgi oleks osadus meiega. Ja meie osadus on Isaga ja tema Pojaga, Jeesuse Kristusega. Ja seda me kirjutame teile, et meie rõõm oleks täieline.“ (1 Jh 1:3-4) Rõõmu allikaks on Kristus. Tema jagab armuvahendeid, et me tunneksime tõde ja et tõde teeks meid vabaks patu ja surma meelevalla alt. Jumala sõna ja sakramendid, palve ja õnnistamine aitavad meid vaimselt terveneda, kasvada ja saada täiuslikumaks. Kristus ise on muutumatu. Tema kinnitab: „Mina olen seesama eile, täna ja igavesti!“ Tema on meie juures maailma-ajastu otsani, Tema, kes on isandate Issand ja kuningate Kuningas, elab ning valitseb igavesti! Õnnistatud ülestõusmispühi! Peapiiskop Andres Põder Piiskop Andres Taul Piiskop Einar Soone Peapiiskop emeeritus Kuno Pajula Üks mees nägi kord unes, et ta kõnnib mererannal. Meri oli tormine. Tagasi vaadates nägi ta oma jälgede kõrval veel üht kerget jäljerida. Kes see võis olla? Korraga kuulis ta Jumalat häält: “Mu laps, kui andsid lubaduse mind järgida, palusid mul käia koos sinuga. Need on minu jäljed.” Mees vaatas veel kord tagasi. Meenusid hetked, kui ta oli tundnud end üksikuna ja õnnetuna, hetked, kui ei jaksanud edasi minna. Siis märkas ta, et seal olid liival vaid ühed sügavad jalajäljed. Mees küsis Jumalalt: “Sa ütlesid, et käid minu kõrval, aga kus Sa olid siis, kui ma Sind vajasin? Sa jätsid mind täiesti üksi!” Jumal aga vastas: “Mu laps, siis ma kandsin sind.”
Selline on ühe inimese tagasivaade oma elule. Samas on selge, et kui me seda lugu loeme, ei ole meie teekond mererannal veel lõppenud. Mis saab edasi? Kas viimaks jääbki liivale vaid üks jäljerida – meie sammud lõpevad ja edasi lähevad vaid Jumala kerged jäljed? Jumal ei lähe üksi edasi. Suurel Reedel, Kristuse ristilöömise päeval lõpevad Jumala jalajäljed sealsamas, kus meiegi omad. Torm ei paiska maha mitte üksnes meid, vaid ka Teda. Mässavad lained ei kisu kaasa mitte üksnes meid, vaid ka Teda. Surm saab osaks mitte üksnes meile, vaid ka Talle. Ometigi ei suuda meri Teda lõplikult neelata, surm ei suuda pidada Teda enda haardes. Kolmandal päeval pärast surma, ülestõusmise hommikul astub Kristus hauakoopast välja elavana. Seda elu, uut algust, sümboliseerivad ka munad, mida pühadeks rohkelt värvitakse. Kui Tema on tulnud koos meiega surma, siis tähendab see, et meie saame koos Temaga minna ellu. Öeldes püha Pauluse sõnadega: “Kui me oleme kasvanud kokku Tema surma sarnasusega, siis võime seda olla ka ülestõusmise sarnasusega.” (Rm 6:5) See, millest kuningas Taavet laulis juba tuhat aastat enne Kristuse sündi ning mida püha Peetrus tsiteerib kristliku kiriku esimeses jutluses, saab tõeks ka meie juures! Ma näen Issandat alati enese silme ees, sest Ta on mu paremal pool, et ma ei kõiguks. Seepärast mu meel rõõmustab ja mu keel hõiskab, mu lihagi võib hingata lootuses, sest Sa ei jäta mu hinge surmavalda ega anna oma Vagale näha mädanemist. Sa oled mulle andnud teada elu tee, Sa täidad mind õnnega oma palge ees. (Ap 2:25-28) Illimar Toomet koguduseõpetaja Kui keegi paluks meil selgitada, mida tähendab “armastada”, alustaksime ilmselt sõnadest “tunda sümpaatiat, kiinduda, ennast kellegagi siduda”. Kui püha Johannes võtab Piiblis kokku Jumala olemuse (1Jh 4:8, edaspidised piiblitsitaadid on samast kohast) – Jumal on armastus –, siis Jumala puhul tuleb armastuse määratlust täpsustada veel ühe sõnaga. Armastus on tegusõna. Mitte lihtsalt meeldumus või poolehoid, vaid teod, milles sisemine hoiak saab nähtavaks.
Muidugi võiks Jumalat iseloomustada ka teiste Piiblis leiduvate nimetustega, näiteks Looja, Kõigeväeline, Vägev. Aga eelkõige sõna “armastus” peegeldab Jumala olemuse üht vähem tuntud külge: haavatavust. Ilmselt oleme võinud midagi sarnast kogeda ka oma inimsuhetes. Tõelist valu võib põhjustada ainult see, keda sa armastad. Need, kelle suhtes sa oled ükskõikne, ei suuda sind ka eriti riivata. Piibel on raamat, mis kaanest kaaneni räägib inimese ja Jumala vahelise armastuse loost. Kahjuks on juba üsna selle alguses, Piibli esimestel lehekülgedel kirjeldus sellest, millega vastas inimene Jumala, oma Looja armastusele – usaldamatuse, vastuhaku, patuga. Ja ometigi pole Jumala armastuse lugu sellega lõppenud. See on saanud nähtavaks lugematutes erinevates olukordades, milles Jumal üha uuesti annab märku oma armastusest. Sellest kõnelevad nii loodusnähtused ja ajaloosündmused kui prohvetid, inimesed, kes Jumalalt saadud inspiratsiooni ajel kuulutasid Tema tahet. Ja veel enam – armastuse pärast on Jumal saanud inimeseks. Püha Johannes jätkab: Jumala armastus meie vastu on saanud avalikuks selles, et Jumal oma ainusündinud Poja on läkitanud maailma, et me Tema läbi elaksime. Justkui vastusena meie inimlikule nurinale, millega mõnele heasoovijale isegi oleme vastanud: räägi, räägi, mida sina minu elust ka tegelikult tead. Inimesena sündinud Jumal teab, milline on meie koorem. Tõelisel armastusel ei ole tingimusi. Jumal ei sea oma armastuse eelduseks, et oleksime viisakad, õiglased, usklikud või ausad. Püha Johannes jätkab: Selles on armastus – ei, mitte selles, et meie oleme armastanud Jumalat, vaid et Tema on armastanud meid. Loomulikult pole Jumalale ükskõik, kas keegi käib ülestõusmispühade nädalavahetusel kõrtsis, askeldab peenramaal, läheb tantsupeole või taob kalmistul palli. Armastades võtab Ta riski saada haiget. Kui aga mõni inimene Tema armastust vastu ei võta, siis ei tohiks ta süüdistada Jumalat ka ebaõigluses. Joodikute, varaste, abielurikkujate ja mõrvarite jaoks pakub Jumal sedasama, mida ka neile inimestele, kes endi arvates pole mingit pattu teinud. Ehkki oleme armastuse definitsioone juba varemgi hulganisti kuulnud, lisan siia veel ühe: armastada tähendab elada armastatu jaoks, tema pärast. Armastus saab teoks ohvris, loobumises endale meelepärasest, et anda ennast armastatule. Kahe inimese vahelises armastuses saab see nähtavaks kingituste tegemises – näiteks kui noormees kingib armastatule lilli või vanemad kingivad lapsele mänguasja. Jumala armastus meie vastu on teostunud samuti ohvris – Jumala Poeg on saanud inimeseks ja armastuse nimel ohverdanud oma elu meie eest. Püha Johannes ütleb: [Jumal] on läkitanud oma Poja lepitusohvriks meie pattude eest. Jeesus sureb ristil, võttes oma õlgadele patu karistuse – surma. Kõigi inimeste eest. Ja kolmandal päeval äratab Kõigeväeline Jumal oma Poja taas ellu. Lootuseks kõigile inimestele. Armastuse sümbolina kujutatakse tavaliselt südant. Kristlastele on armastuse sümboliks rist. Illimar Toomet koguduseõpetaja |
Archives
December 2019
Categories
All
|
RSS Feed
