|
Ütlete, et aega on vähe. Kas varem oli seda rohkem? Kuhu aeg kulub?
Et ka pensionäril ei ole aega, ei üllata tänapäeval enam kedagi, aga minu puhul on nii, et pensionipõlves on aega vähem kui varem. See on pidev mure. Olen endamisi võrrelnud elu kui jooksmist ajajõe kaldal: kui oled noor ja reibas, samm pikk, siis vesi voolab aeglaselt sust mööda. Päevad on pikad, jõuab palju. Vanurina jääb samm järjest lühemaks ja seega muutub ajajõe vool su jooksuraja kõval üha kiiremaks. Igal hommikul kl 6.50 äratus. Hommikused toimetamised, kaks klaasi kanget kohvi ja kaks võileiba. Kell 8.15 jõuan kuulata õpetaja hommikumõtisklust Pereraadios. Selle järel, õnnesoovide saate ajal, avan arvuti ja kuulan klassikaraadio hommikumõtiskluse salvestust. See ei kesta üle viie minuti ja aega kuni üheksaste päevauudisteni kasutan Pühakirja lugemiseks. Kl 9.15 ühinen Pereraadiost edastatava hommikupalvusega. Selle lõppedes algab minu enda igahommikune palveaeg. Kl 11 avan uuesti arvuti — algab see, mida rahvas nimetab tööpäevaks. Siin kahjuks edenevad asjad aeglaselt, aga siiski põhimõttel nulla dies sine linea (ld — ei ühtki päeva ilma kriipsuta). Kolm pikemat kirjutist ootavad edenemist — ikka tullakse sooviga, et paneksin kirja mälestusi. Mõistan neid: Varsti sind enam ei ole. Kiirusta! muidu jääme ilma! Kui Jumal lubab, loodan ühe tööga finišeerida juba sel aastal, sest käsil on A4 formaadis käsikirja 109. lehekülg. Sinna mu aeg kaob. Vahepeal tõusen lõunasöögiks. Pärast seda tund kakskümmend minutit uinakuks. Siis jällegi arvuti taga toksimist, kuni kl 20.30 tuleb standardne õhtusöök: klaas piima või teed, leivalõik küüslaugutükikeste ja kodukohupiimaga; selle juurde ka midagi soolasemat; olen kalasõber; kõigest enam armastan endasoolatud lõhelõike. Kell 21 ongi käes igapäevane traditsiooniline pooltund teleka ees — vaatan ETV „Aktuaalset kaamerat”. Hiljemalt kl 22 olen jälle oma tööde juures. Tööpäev lõpeb tavaliselt mitte varem kui pool kaks öösel. Milline aeg oli Teie elus parim aeg? Kas parim aeg on ka ilusaim aeg? Mida tähendab „parim”? Ärimehele? Luuletajale? Kroonilisele haigele? Mul on kaks samas linnas elavat poega ja viiest pojapojast kolm on juba meheealised. Ma ei ole unustatud. Majanduslikult ei ole ma elus kunagi nii muretult elanud. Selles mõttes on parim aeg just praegu. Kas see on ka ilus aeg? Kindlasti mitte: lonkav, kössivajunud vanur, käed tihti värisevad, nii et ei saa kohvitassi tõsta. Kuidas te iseloomustaksite praegust aega, mis on selle head ja halvad küljed? Head küljed on teaduse ja tehnika edusammud — kuidas tahaksin kõike sellega kaasnevat oma isale–emale näidata! Informatsiooni kättesaadavus — ei kujuta enam ette, et peaksin oma kirjatöid vanal kirjutusmasinal läbi kopeerpaberite toksima. Loomulikult on teaduse ja tehnika areng andnud suuremad võimalused ka kõige halva arenguks ja levikuks (tuumarelvad, interneti kurjasti kasutamine jne). Maailmanägemus ilma Jumalata on süvendanud inimese kurjust, moraalitust ja pahelisust. Liigne tolerantsus ja kõikesallivus on viinud selleni, et inimesele ei ole enam midagi püha, puudub autoriteet. Vanasti hinnati last, kes oli sõnakuulelik ja kelle kohta öeldi „hästikasvatatud”. Nüüdse vabakasvatuse produktid selliseid epiteete ei tunne. „Häbi” tähendust enam ei mõisteta. Hurjutatakse, et mõni kannatavat veel „valehäbi” all. Küsimusele, mis võiks inimesele tänapäeval veel teha häbi, on ainuke vastus: „Kui ta veel midagi üldse häbeneb.” Kas maailm on kunagi olnud nii uskmatu kui praegu? Millega see lõppeda võib? Iga põlvkond kuulutab, et noorus on hukas. Ei ole põhjust arvata, et Soodoma–Komorra päevil maailm vähem uskmatu oli. See lõpeb Jumala Suure Kohtupäevaga. O tempora, o mores! kaebasid juba vanad roomlased. Ja et „ajad“ ja „kombed“ on hoopis käest ära, oleme ka meie varmad kinnitama. Mida selleks teha tuleb, et olla 91aastaselt nii terve ja vaimselt ergas, kui Teie olete? See küsimus sisaldab juba ette kaks meelevaldset vastust: eeldatakse, et vastaja on terve ja vaimselt ergas. Esimese küsimuse kohta lähemalt: tohtrite ettekirjutusel võtan hommikul neli tabletti: valuvaigisti, vererõhu alandaja, südame toetaja, liigse vee väljundaja. Teine küsimus: et olen selline, nagu olen, selleks ei ole ise midagi teinud, see on Jumala armukingitus — olla loomult rahuarmastav ja rõõmsameelne ei ole ju enda teha. Hindan seda ka ise, et mõistan enese üle naerda! Millest, kõigist pingutustest hoolimata, ei ole ma vabaks saanud, on liiga suur osatähtsus kriitikameelel. Liialt sagedasti arvab see, et siin või seal oleks võinud (või võiks) teisiti ja paremini teha. Taban end mõnikord mõtetelt, kus pakun ka Jumalale välja oma variante, kuidas mõnda situatsiooni lahendada. Ja siis, kuna ma ei ole ka kitsi enesekriitika poolest, on saatan kohe kohal irvitamas — selline vilets vennikene sa oledki! Vanade inimeste idealiseerimine on juurdunud tava, kõrghetkeni jõuab see siis, kui kõnealune on kirstus — nekroloogi näol! Neid hüperboole varem uskuma hakata oleks kohutav õnnetus, arvan, see on geriaatriline haigus, mille pärast olen palvetanud, et mind sellest säästetaks. Millisena tahaksite näha üht korralikku kristlast, luterlast? Luteri kirikut Eestis tahetakse ikka veel näha rahvakirikuna. See on avar mõiste. Kahjuks liiga avar. Taevariigis ei ole Luteri, Calvini või Wesley nimelisi kirikuid, vaid Kristuse Kirik — seega jumalalapsed. Kes need on? Vastus on Rm 8,14–16. Tahan näha identiteediteadlikku luterlast! Milline peaks olema üks õige luteri kirikuõpetaja ja kui palju Te selliseid Eestis näete? Juba vanad roomlased tundsid käibefraasi, mis vene keeles kõlab: doktor doktora nje obsuždajet (ma ei tea, kas eesti keeles öeldakse „doktor doktorit ei arvusta”). Nii et küsimus on delikaatne. Vastaksin: Kui ta kõiges järgib ametivannet. Õnneks ma inimese sisse ei näe. Ise püüan igal õhtul uuesti õige luteri kirikuõpetajana uinuda. Kuidas Teie usu juurde tulite ja kuidas Te sellele kindlaks olete jäänud, mis on Teid toetanud? Mu isa oli Evangeelsete Vennaste koguduse hoolekandja, nii et olen läbi ja lõhki tuttav her nhuutlik– pietistliku vagadusvormiga. Imikueas olin kord nii rängalt haige, et arstid ei andnud enam elulootust. Ühel koidueelsel ööl, kui isa mind oma süles hoidis (ema oli ülevalolekust väsinud ja uinunud), oli selge, et lahkumistund oli tulnud. Korraga jäi kõik vaikseks. Isa pani kõrva hästi lähedale — hingamine oli lakanud. Ja siis ta kirjutab oma mälestustes: põlvitasin köögis akna juures, laps kätel, ja ütlesin: „Isa, ma julgen paluda imet, et sa annaksid ta mulle tagasi, ainult sel juhul, kui tast saab töötegija sinu riigis.” Elu aga võttis täisealiseks saamisel hoopis teise suuna. Ja siis tuli vangistus ja järelemõtlemisaeg. Sealt see algas. Ja nii olengi elanud sellise selgusega, et mind hoitakse siin planeedil evangeeliumi kuulutamiseks. Sellepärast olen püüdnud ikka vastu tulla, kui kutsutakse kuhugi jumalateenistusele või kuulutustundi kaasa teenima. Mõningaist tuleb loobuda, sest seista toetumisvõimaluseta või liikuda altaris ei tule loomulikult enam kõne alla. Aga kus abistamisvajadust näen ja jõud kannab, olen rõõmuga abistamas. Nii olen end sidunud Tallinnas Endla tänava Evangeelses Vennastekoguduses lubadusega jutlustada seal iga kuu teisel pühapäeval kl 5 pl. Mitsubishi Carisma on teeninud mind tõrgeteta, autojuhiks olen ise. Kirjeldage, palun, seda lugu, mille pärast Teid Siberisse saadeti. Erna grupp, kes nii kuulsusrikkalt oli aidanud sakslastel meie maa Nõukogude okupatsioonist vabastada, jäi Eestisse sakslaste ülesandeid täitma (väljaõpe). Kuulusin ka mina sinna kursantide hulka. Omavahelise kokkuleppe põhjal, ilma et sakslased oleksid olnud sellest teadlikud, kasutasime aga kõiki oma teadmisi, tehnikat ja relvi selleks, et põrandaalusel Tiefi valitsusel oleks teatav tugi. Üks grupp meie poisse, mina kaasa arvatud, ootas ööl enne Nõukogude vägede sissemarssi Tallinna korraldust vallutada raadiojaam, et valitsus võiks taasiseseisvuse välja kuulutada. Ega selle eest 10+5 olnudki väga palju. (1944. a lõpul 25+5 veel ei tuntud.) Mida tähendas 13 aastat Siberis olla? Elukooli. Küpsemist. Süvenemist. Usus kasvamist. Kas tänapäeval on lihtsam või raskem usklik olla ja usklikuks jääda? Ei tea. Kindlasti on kiusatusi rohkem. Omal ajal oli noorrahva peaaegu ainuke kokkusaamise ja vallatustegemise koht külakiik. Kõike, mis usklikku tema teelt võib kõrvale eksiteele tõmmata, oli vanasti võrreldamatult rohkem. Mis on tänapäeval patt? Seesama mis omal ajal: kõik, mis meid Jumalast lahutab, on patt! Kuidas on Teie arusaam maailmast aastatega muutunud, kas on midagi, mida Te varem pahaks panite ja nüüd aktsepteerite, või vastupidi? „Omnia mutantur, nos et mutamur in illis,” ütlesid vanad roomlased. Seda tõdeme ka meie. Olen suhteliselt konservatiivne, kes peab tähtsaks, et tal oleks selge pea ja soe süda. Selle printsiibi raamides aktsepteerin ka mina vajalikke muudatusi selles muutuvas maailmas. * * * 27. jaanuaril 1919 Tallinnas sündinud Priit Rannut on Eesti vanim vaimulik. Ta lõpetas Treffneri gümnaasiumi klassikaharu ja asus 1938 Tartu ülikoolis usuteadust õppima. Kui algasid Nõukogude okupatsioon ja sõda, pidi ta viima paberid Tallinna tehnikaülikooli. Seal sattus ta sõja ajal Erna grupi liikmetega kokku. Kui venelased taas Eestisse tulid, viidi ta 5. detsembril 1944 otse loengust ära. Järgnes 10 aastat sunnitööd ja kolm asumisel — amnestiat Stalini surma järel tema ei saanud, tema süü oli „rängem” kui teistel, ta oli rahvuslane, natsionalist. 1957 taas Eestis, jäi tal usuteaduse instituut ja kirikuõpetaja amet kättesaamatuks, sest abikaasat, keeleteadlast Lehte Rannutit ähvardanuks siis tööst ilma jäämine. Nii oligi Rannut kuni pensionilejäämiseni Kalinini–nimelises tehases tehnik. 1979 sai temast Viru–Nigula ja Kunda koguduse õpetaja, aga peagi tuli Märjamaa Maarja kogudus — sinna läks ta 1. novembril 1979 ja jäi 20 aastaks. Tema eestvedamisel korrastati sõjas kannatada saanud kirik. Tänu Rannutile on Märjamaal uus kogudusemaja — talvekirik, supiköök, kontserdi–, näituse– ja konverentsipaik. Rannut on Märjamaa valla aukodanik. Eesti Vabariigi President autasustas teda Valgetähe IV klassi ordeniga. EELK on autasustanud teda III järgu teeneteristiga. Veel nüüdki peab Priit Rannut teenistusi, kui kutsutakse. „Kuhu mu truu Mitsubishi mind sõidutab, sinna ma lähen,” ütleb Eesti vanim õpetaja. Usuteaduse instituut jäigi tal lõpetamata — eestiaegne gümnaasiumiharidus ja ülikool on teda elust läbi aidanud. Küsis Lehte Ilves Avaldatud Lääne praostkonna aastakirjas “Scripta Annalia 2010” Intervjuu koguduse õpetaja Illimar Toometiga ajalehe Lääne Elu trükiväljaandes. Küsis Lääne Elu ajakirjanik Lehte Ilves.
Eelmises Lääne Elus arvamust avaldanud teoloogiadoktor Jaan Lahe leiab, et homoseksuaalsete suhete patuks pidamine ei ole enam väljaspool kriitikat seisev usutõde. Samas numbris samal teema kirjutanud teoloogiadoktor Urmas Petti lisab, et ta ei pea EELK konsistooriumi otsust, millega Geikristlaste Koguga ühinenud kirikuõpetaja Heino Nurk kõlblusvastase teo ning väärõpetuse levitamise eest ametist tagandati, ei õiglaseks ega arukaks (Lääne Elu viitab dr Lahe ja dr Petti artiklitele, mis ilmusid algselt ajalehes Eesti Kirik 20.10.2010, MK toimetuse märkus). Märjamaa koguduse õpetaja Illimar Toomet leiab alljärgnevas intervjuus, et homoseksuaalsete kalduvustega inimene peab nendega võitlema ja ühiskond ei tohi neid kalduvusi õhutada. Illimar Toomet, kas homoseksuaalsus ja homosuhted on patt? Mida ütleb selle kohta Piibel? Vastus hõlmab nii maailma loomist kui ka lõppu. Jumal lõi inimese oma näo järgi meheks ja naiseks. Kui Jumal nägi, et inimesel — algkeeles Adam — ei ole hea olla üksi, lõi ta tema kõrvale naise ning pühitses nende liidu. Abielus ühinedes mees ja naine „saavad üheks“ (Mt 19:5–6). Selles avaldub midagi enamat, kui pelgalt mehelike ja naiselike joonte summa — ühekssaamises saab nähtavaks jumalanäolisus. Abielus loomulikuks peetav armastus, viljakus, pühendumine ja ohvrimeelsus saavad aga veel ühe tähenduse. Issand Jeesus Kristus võrdleb taevariiki mitmel puhul pulmapeoga (Mt 22:1–14; 25:1–13). Püha Pauluse võrdlus mehe ja naise armastusest kui sümbolist Kristuse armastuse kohta oma koguduse vastu (Ef 5:21–33) saab veelgi selgemaks Ilmutuse raamatus. Seal räägitakse uuest maailmast kui Talle ja mõrsja, st Kristuse ja koguduse pulmapeost. Lühidalt kokku võttes on need peamised põhjused, miks mehe ja naise vahelist abielu peetakse pühaks. Homoseksuaalne suhe, mis võib isegi taotleda armastust, pühendumust ja ohvrimeelsust, ei saa poolte samasoolisuse tõttu olla viljakas ega peegeldada ka jumalanäolisust, mis on võimalik vaid mehe ja naise vahelises abielus. Usulistele põhjustele võib lisada terve rea mõistuslikke argumente: paljud kultuurid ja religioonid peavad abielu ühe mehe ja ühe naise vaheliseks suhteks, taunides abieluväliseid seksuaalsuhteid; homoseksuaalid on kõrgema suitsiidsusega ja nende keskmisest riskantsem seksuaalkäitumine põhjustab kõrgema haigestumuse suguhaigustesse; suguorganid on kõige paremini kohandatud heteroseksuaalseks vahekorraks jne. Pühakirjas mõistetakse homoseksuaalsed suhted hukka nii Vanas kui ka Uues Testamendis. Mõlemast võib leida seose Soodoma meeste homoseksuaalse iha ja linna hävitamise vahel (1Ms 19:1–29, Jd 7–8). Vanas Testamendis keelatakse „Ära maga meesterahva juures, nagu magatakse naise juures“ (vt 3Ms 18:22,30). Uue Testamendi mitmed tekstid kinnitavad, et homoseksuaalsus „käib terve õpetuse vastu“ (vt Rm 1:26–27, 1Kr 6:9, 1Tm 1:10, Jd 7–8). Homoseksuaalne kalduvus iseenesest ei ole patt, küll aga sellekohane eluviis ja seksuaalsuhted. Tähtis on teadvustada, et ehkki inimestel on igasuguseid kahjulikke kalduvusi, on meil võimalik ja vajalik nendega võidelda. Hiljuti ütles Eesti juudiusu koguduse pearabi Šmuel Kot: „Paljud abielus mehed ihkavad tõenäoliselt võõraid naisi, kuid nad ju talitsevad endid, kuna see on keelatud. Täpselt samuti on võimalik ennast kontrollida, kui iha objektiks saab samast soost inimene.“ Inimesel tuleb enda homoseksuaalse kalduvuse vastu võidelda, aga ta vajab selleks nii perekonna, sõprade kui ka ühiskonna laiemat tuge. Homoseksualismi propaganda, aga ka üldiselt seksuaalse vabaduse laialdane kuulutamine — vaadakem kas või suvalist Eesti telekanalit ühe õhtu jooksul — võib oma ihadega võitleva inimese jätta selles võitluses väga üksi. Kui valmis on EELK (ka teised konfessioonid) arutama ja otsustama homosuhetega seonduvat: abielu, lapsendamist, nende teenimist kirikuõpetajana jne. Kas sel teemal peetakse arutelusid, kas on kujundatud seisukohti ja juhtnööre õpetajatele? Kirikud lähtuvad peamiselt Piiblist ja selle traditsioonilisest tõlgendusest. Et nähtusena pole homoseksualismi puhul midagi uut, võib öelda, et need seisukohad on kogu aeg olemas olnud. Erinevaid kirikuid ühendav Eesti Kirikute Nõukogu on asjakohases seisukohavõtus (vtwww.ekn.ee) öelnud: „Pühakirjatraditsiooni ei saa ümber tõlgendada homoseksuaalset praktikat heakskiitvas tähenduses. Homoseksuaalsus on Piibli järgi patt, mida käsitletakse nii Vanas kui Uues Testamendis ühtviisi negatiivses valguses. Kristlikus elu mõistmises ega praktikas ei saa pattu „normaliseerida“.“ EELK kirikukogu on 2009. aasta sügisel deklareerinud, et homoseksuaalsete liitude õnnistamine või laulatamine teistes luterlikes kirikutes takistab koostööd sealsete vaimulikega. Kas olete seda teemat arutanud oma koguduses? Kas seda on üldse vaja? Tavaliselt pole homoseksuaalsus ei pühapäevase jutluse ega koguduse ühise koosviibimise teema. Jumalateenistus ja ühised palved on suunatud eelkõige sellele, mida Jumal meie jaoks on teinud ja mitte sellele, mida inimesed valesti teevad. Eraviisiliselt on aga mõni inimene väljendanud homoseksuaalide suhtes üldist vastikustunnet või öelnud, et tehku nad kodus, mida tahavad, peaasi, et nad seda avalikult ei kuuluta. Mõlemad suhtumised on väärad. Kristlastena tuleb meil armastada kõiki inimesi. Eelkõige armastuse pärast ei saa me leppida, kui keegi oma pahedega salaja tegeleb. Meil tuleb armastada patuseid inimesi, sest teistsuguseid polegi olemas, ja ometigi vihata pattu. Need, kellel on õnn kasvatada lapsi, peaksid teadma, kuidas on võimalik vaadelda lahus armastatud last ja tema halba tegu. Kuidas peaks EELK homoseksuaalsuse küsimustes käituma: tunnustama abielusid omasooliste vahel jt nende soove? Kirik pole rajatud mitte inimeste soovide täitmiseks, vaid tõe kuulutamiseks: Jumal lepitas Jeesuse Kristuse ristisurma kaudu enesega kõik, sünnitades meid elavaks lootuseks Jeesuse Kristuse ülestõusmise läbi surnuist (vrd Kl 1:20, 1Pt 1:3). See pole mitte sõnum homoseksuaalidele, vaid kõigile inimestele: loobuda oma jumalatust eluviisist. Kui üks geikristlane küsiks teilt nõu, kuidas käituda, mis nõu talle annaksite? Elada kristlasena, st iga päev palvetada, käia igal võimalusel jumalateenistusel, käia regulaarselt pihil ja armulaual, hoiduda homoseksuaalsest vahekorrast, hoiduda kirjandusest, telesaadetest jms, kus õhutatakse seksuaalseid kirgi; otsida endale vaimulikku nõustamist ja kuulata vaimuliku nõuandja soovitusi. Mitte kaotada lootust, kui ta eksib. Kas ja millal EELK aktsepteerib ametlikult homosuhteid? Loodan, et mitte kunagi. 27. jaanuaril 2009. aastal täitub 90 eluaastat EELK vanimal vaimulikul Priit Rannutil. Eakat ametivenda küsitles praost Joel Luhamets.
Sa oled nooruslik mees, aga ütle ausalt, kas Sa tunned ennast nüüd ka juba vanana? Eks ma püüan seda ikka kogu aeg endale meelde tuletada, et saan üheksakümmend, ja kui see kipub meelest minema, siis parema jala puusa kõhr tuletab seda mulle meelde. Sind ordineeriti 14. juunil 1979. Sa olid siis 60aastane. Õpinguid Tartu ülikooli usuteaduskonnas alustasid 1938. aastal. Millest see tuli, et Sind nii hilja ordineeriti? Ülikooli astusin 1938. aastal, aga siis tulid venelased ja panid asjale käpa peale. Elutee viis mind Tallinna, tegin päris lihtsat elektritööd. Siis tulid sakslased sisse ja Tartus ei olnud perspektiivi usuteaduses jätkata. Läksin tehnikaülikooli ja küsisin, kas ma saan oma paberid sisse anda. Neil ilmselt oli tarvis üliõpilaste arv täis saada, et ülikool avada, ja mind võeti ilma eksamiteta Tallinna tehnikaülikooli vastu. See oli küll suur lops, sest ma olin gümnaasiumis klassikaharu lõpetanud, mitte humanitaarharu, vaid selle kõige ebamatemaatilisema. Tartu vaim oli Tartu vaim, rohkem kunsti, kohvikut ja vestlusi, Tallinna vaim oli valemid ja mutrivõtmed. Siis tulid venelased. See oli 5. septembril 1944. Ma kõndisin tehnikaülikoolis mööda koridori, kui kuulsin, et hõigati, kas keegi on Rannutit näinud. Ma teadsin, et oli konstitutsioonipäev, mõtlesin, et aktus tuleb ja nad tahavad mõnele tudengile paberi pihku anda, et lasta sealt seda Stalini kiitust maha lugeda. Varjusin auditooriumi, aga sealt leiti mind üles ning öeldi, et rektori kabinetis oodatakse. Astusin sisse, tervitasin. Kabinetis oli keegi valge baretiga naine. Rektor jättis meid kahekesi. Sain kohe aru, et asi ei ole puhas. Naine rääkis Petseri murrakuga ja küsis, kas ma oleks nii kena, et sõidaks temaga haridusministeeriumisse. Ma küsisin, kus haridusministeerium asub. Selle peale hakkas ta kokutama. Muidugi! Ta oli ju ühest teisest ministeeriumist, sealt Oleviste kiriku kõrvalt. Nii läkski sõit lahti, all masinad juba ootasid. Mis oli Sinu arreteerimise põhjus? Saksa ajal oli see põrandaalune Otto Tief ja tema valitsus. Mina olin ka nende tugiorganisatsioonis. Olime väike grupp, kes pidi raadiomaja vallutama, sealt pidi siis vabadus välja hõigatama. Ootasime signaali Vabaduse väljakul rätsep Ahvena korteris, kui Leo Talgre tuli ja ütles, et ei tule välja. Tegime Aegviidu metsades punkri... Ühesõnaga niisugune luurajate asi. Pärast Stalini surma mina amnestia alla ei kuulunud, sest ma ei olnudki fašist, ma olin hullem – natsionalist! Kui ma ükskord vabaks sain, oli aasta 1957. Niisiis 13 aastat olin ära. Tulin tagasi ja astusin Toompeal Usuteaduse Instituudi uksest sisse parajasti kreeka keele kontrolltöö ajal. Ma huvi pärast ütlesin, et andke mulle ka leht. Selgus, et omal ajal õpitu polnudki jõudnud veel ununeda. Mind kutsuti õppima. Olin nõus. Aga juba järgmisel sessioonil ütles dekaan Ago Viljari, et sinul ei ole siin aega õppida – meil kirikukatused lasevad läbi – sina pead minema kohapeale. Ma ei mõistnud tookord kuidagi seostada õpetajaks saamist ja ootavaid kirikukatuseid. Siis suri Peeter Sink. Olime olnud kirjavahetuses, ta saatis mulle oma luuletusi. Kui ma vangist vabanesin, läksin teda tänama. Ajasime Tartus juttu. Olin viimane, kes teda nägi. Pärast matuseid korraldas lesk Marje Sink Tallinnas metodisti kirikus mälestusõhtu. Marje ütles mulle: kuna sina teda viimati nägid, siis ole sina see konferansjee. Nii ma seda asja juhtisin, aga tuli välja, et seal olid nuhid sees. Kui minu abikaasa Lehte läks tööle, kutsuti ta kohe direktori juurde ja öeldi, et teie ei saa enam siin töötada, sest teie mees on metodisti jutlustaja. Lehte sai kuidagi ära rääkida ja keerutada, et tema mehe isa käib küll seal õige tihti, ja see oli ka õige, sest isa käis ikka Tallinna Jaanis või metodisti kirikus. Aga minul ei olnud enam võimalik edasi õppida, sest siis oleks Lehte kohe välja visatud, aga tal oli kandidaaditöö pooleli. Läksin tööle alaldite tehasesse. Olin tööline, brigadir, meister, nooreminsener, energeetik ja igasuguseid ametinimetusi kandsin seal. Siis oligi niisugune asi, et Lehte suri... Poisid olid väikesed: Teet 11, Mart 19. Kord UI raamatukogus kohtusin Maimu Haameriga, kes ütles: peapiiskop kutsub sind. Olin üllatunud. Teadsin, et Hark (peapiiskop Edgar Hark – toim) on napi jutuga mees. Koputasin ja astusin sisse. Jäin lävel seisma. Tema ütles tere. Kõik. Mina vaikisin. Tema ka vaikis. Seisime tükk aega niiviisi. Viimaks küsis: kas te tulite koha pärast? Mina: ei tulnud... Eks see Maimu mängis mustlast, sest nägi, et Lehte ei ole enam takistuseks. Siis hakkas Hark huvi tundma. Ma ütlesin, et Toominga (peapiiskop Alfred Tooming – toim) ajal mind ei kinnitatud. Hark kostis seepeale: kui mina ütlen, küll siis kinnitatakse. Leppisime kokku, et Tallinnast kuni 50 km kaugusel asendan õpetajaid, keda parasjagu vaja. Aga juba nädala pärast palus Hark, et ma ajutiselt Viru-Nigulas teeniks, ise lisas vaikselt, et see on veidi kaugemal kui 50 km. Mina ei teadnud, kui kaugel see Viru-Nigula on. Läksin pühapäeval oma «sapakaga», sõidan ja sõidan. Kui sai 120 täis, siis teeviit näitas Kunda poole ja Viru-Nigula. Nii see algas. Kiiresti korraldati eksam ära. Proovijutlus oli Laatsaruse peale. Siis oli ordinatsioon. Oikumene ja Tallinna Jaani meeskoor laulsid – ma olin ju mõlemas kooris. See oli kena päev. Oktoobri lõpul kutsus Hark mind uuesti välja. Vaatasin, et nüüd on asi käest ära. «Me näeme, et sa oled tubli ja tasakaalukas...» Ilusad sõnad, ootasin, mis sealt tuleb. Tuligi: Märjamaa kogudus on lõhki minemas. Minu esimene jumalateenistus Märjamaal oli nii, et keegi oli luku ära rikkunud ja tammepuust uksest tuli lukk välja raiuda. Lõppes nii, et said Märjamaa aukodanikuks? Ja kogudusemaja sai ehitatud. Kas Sa pead kogudusemaja ehitust oma suuremaks saavutuseks? See oli oma aja kohta moodne ehitus. Hiljem tegi Paenurm (õpetaja Peeter Paenurm – toim) Ridalasse ka. Sa oled õppinud Treffneri koolis... Jaa, ma olin Treffneri ajal Treffneris. Ma olin Treffoonia ajal suur spordifanaatik, elasin rohkem Kalevi spordiväljakul (Tartu Peetri kiriku juures) kui kodus. Minu isa tõsise uskliku inimesena soodustas sporti. Mängisime võrkpalli ja käisime Vallikraavi kääru peal Noorte Meeste Kristliku Ühingu majas. See oli üks tore aeg. Võistlusi peeti koolide vahel, tõkkejooksus tulin ma kolmandale kohale. Küll ma olin siis enda meelest tähtis mees! Kui linna peal jalutasin, vaatasin, kas ikka järele vaadatakse. Huvitav on mõtelda, kui tähtis võib sport olla. Peale selle oled Sa õppinud Tartu ülikoolis, Usuteaduse Instituudis ja TPIs. Kas Sul on inimesi, keda pead oma õpetajaks? Üks on Soosaar (Albert Soosaar – toim), teda ma käisin kuulamas. Olevistes osalesin Tärgi (Osvald Tärk – toim) piiblitundides. Nende kahe mehe jutt oli väga loogiline. Mõne inimese loogika läheb sõna assotsiatsiooni kaudu ja siis hüppab ta oma mõtetes edasi, see ei ole vastuvõetav. Ja ega minule need säravate sõnade meistrid ei meeldi eriti. Neid ilusaid lauseid mõistan ma ise ka moodustada, aga ma pole neist vaimustatud. Sa oled spetsialiseerunud meeste peale, Sul on kaks poega ja viis pojapoega. Kas annaksid nõu, kuidas mehi kirikusse saada? Luterlikule kirikule ei ole see raske, aga ma ei saa sellel teemal rääkida, ma lähen vihaseks. Meil on olemas leerikursus. Vabakogudused peavad pingutama, Alfa-kursusi ja muid trikke tegema, et inimesi kokku saada. Aga neist, kes on Alfa-kursusel, jääb väga suur osa kiriku juurde. Meil saadakse küll inimene kergesti leeri, aga leer on lahja. Inimene käib ja nuusutab, aga ei ole seda, mis teda kinni hoiaks. Meil ei ole sellist äratust, evangelisatsiooni. Seda tööd meie kirikus ei ole, aga ilma selleta ei saa. Vaata, kui ära kohitsetud on misjonikeskuse põhikiri! Võta endine põhikiri ja praegune, pane kõrvuti: see osa on välja lõigatud, mis oli evangelisatsioon. Selle asemel on: meie toimetame õppusi ja kursusi. Kulla inimene, laipu ei saa ju õpetada. Nad peab enne üles äratama, siis hakka õpetama! Sa oled oikumeeniline mees... Seda ma olen! Milline usuline liikumine on meie maal kõige rohkem mõju avaldanud? Ma arvan, et ikka vennastekogudus. Kas vennastekoguduse mõju on ka praegu tunda? Põhja-Eestis on, Lõuna-Eestis ei märka. Võib-olla te märkate Laitsnas ja Iljade elupaiga juures. Põhja-Eestis on vennastekoguduse tuumik Hageri ja Rapla juures. Need, kes praegu kirikus käivad ja kirikut üleval hoiavad, on vennastekoguduse omaaegne külv. Praegu süvendatakse tingrefleksi – hakka armulaual käima! Juba lapsed tuuakse. Ega ma armulauast halvasti ei räägi, ma ei ole ühegi inimese usu üle otsustaja, aga see viiakse tingrefleksi peale. Kui me tehases töötasime, olid Sa seal tuntud mees. Mäletan, et meil olid «Rannuti reeglid». Näiteks: ükski seade ei tohi pärast remonti olla halvemas seisus, kui see enne oli. Ütle, kas kirikutöös on ka mõned Rannuti reeglid? aa, on küll! Üks reegel on selline, et kui sa korraga leiad, et oled halvasti kõnelnud, või arvad, et jutlus ei lähe, siis ära hakka parandama, vaid ütle kohe aamen. Kui sa hakkad siis veel midagi parandama või heastama, läheb asi päris käest ära. Me oleme koos laulukooris laulnud ja Sina olid siis see «hall kardinal», kui me Oikumenet tegime. Kas on mõni laul, mida Sa ka praegu vahel ümised? Kui ma Pereraadiot kuulan, siis vahel märkan, et näe – Oikumene laul! Laulud on kõik meeles, ma ju ise kirjutasin noodid ja jagasin välja. Õhtuti kirjutasin, mõnele laulule sai sõnad tõlgitud. Ühte laulu on üle Eesti hakatud minu sõnadega laulma. See oli lühike laul, ühesalmiline. Ma mõtlesin, et teen teise salmi juurde, ja nüüd kuulen, et lauldaksegi kahe salmiga: «Otsige esiti Jumala riiki…» ja teine salm: «Maailma varad kui endale saaksid...» Aga millise lauluga võiks Sind sünnipäeva hommikul üles laulda? (Pikk paus ... ümiseb) Mis laul see oli? Sa laulsid järsku bassi viit? Ümise veel! Ma ei hakka mitte algusest, vaid kust meelde tuleb... (ümiseb). (Ümisevad koos): Aheldatud patu koormaist... Ma küsin Sinu kui vana mehe käest: mida Sa arvad eesti elust üldse, eesti rahva vaimulikust elust ja sellest, kuhu see võib suunduda? Meile tegelikult seda situatsiooni ausalt välja ei öelda, mis maailmas toimub, sest kardetakse, et rahvas läheb hüsteeriasse, kardetakse, et inimesed võtavad raha pangast välja ja siis on asi veel hullem. Aga sellest saame üle. Usun, et rasked ajad toovad inimese mõistuse juurde. Meie elu ei ole nii raske, et see mõistusele tooks. Praegu juhivad elu ikka kurjad deemonid, maailm on kurja käes. 1Jh 5:19: «…terve maailm on kurja käes.» Kui tõesti üks suur vapustus raputab seda maad, siis tulevad inimesed usu juurde tagasi. Praegu on lai ots nende käes: kes ropemalt ütleb, see on populaarsem. On selline ajajärk. Üksikud kenad hääled jäävad hüüdjateks häälteks, kuid neid on hea lugeda, tõded, et on terve mõistusega inimesi. No vaim on Sul ergas ja 90 märki ei anna kusagilt tunda. Mina küll ei suuda uskuda, et Sa oled meie kõige vanem vaimulik. Jumal on hoidnud. Ma praegugi tulin Endla tänavalt vennastekoguduse palvemajast. Seal tuli jutlustada. Ma ei armasta, et minnakse kõnelema nii, et noh küll Jumal annab. Seda ma ei poolda. Ma valmistun kodus ette, et ei oleks tühje sõnu, et iga järgmine lause viiks asja edasi. Päris korralikult kirjutasin endale asja ära... ja unustasin kõik selle kraami koju. Nii et täna tuli küll improvisatsioon. Kas Sa jutlustad igal pühapäeval? Ei, mitte igal pühapäeval, aga jah, viimasel ajal on küll nii läinud. Aasta kokkuvõtet tehes tuligi välja, et koos piiblitundidega annab arvu välja, nagu oleks jutlustanud peaaegu igal pühapäeval. Jutuajamise kirjutas üles Kristjan Luhamets |
Archives
December 2019
Categories
All
|
RSS Feed
